Kes käib kohtamas?!

Hakkas kusagilt silma mingisugune väide, et inimesed käivat noorena palju kohtamas. Erinevate inimestega ja puha, et välja selgitada endale see õige. Päriselt ka või? Kas keegi teab kedagi, kes on kunagi niimoodi kohtamas käinud? Mina küll ei ole mitte kunagi kohtamas käinud. Või noh, tegelikult meenub üks kord, aga siis käisin ma kohtamas teise tüdrukuga. Mitte selles mõttes siis, ma olen ikka 100% hetero (tegin Internetis testi ja see ütles nii), aga klassikaline kohtamine oli see selles osas, et saime kokku lähema sobivuse testimiseks. Nimelt panin ma kunagi Meie Meelde kuulutuse, et otsin sõbrannat, kellega koos kontsertidel ja mujal käia. Hale, õnnetu Muhv nagu ma olin. Õnneks oli teisigi Muhve, kes mulle vastasid, enamik neist kahjuks elas minust kilomeetrite kaugusel (ilmselt nad olid veel rohkem meeleheitel kui mina, et mulle üldse kirjutasid sellises lootusetus olukorras). Üks tüdruk elas ka minu kodulinnas ja temaga saimegi kokku. Ma ei mäleta absoluutselt, kus me käisime või mida tegime, aga mäletan siiani ta nime ja seda, et me ei sobinud kohe üldse. Pidevalt oli piinlik vaikus, mida ma palavikuliselt murda püüdsin ja tema vastas kas naeratuse või ühesõnaliste vastustega. Rohkem me ei kohtunud ega ka kirjutanud teineteisele.
Hiljem vastassooga pole ma seesugust viga teinud, et nendega kohtama oleksin läinud. Kõik kellega ma tutvusin, said mulle tuttavaks kellegi teise kaudu ja seega kadus ära piinlik "Tere, mina olen see-ja-see, mulle meeldib see-ja-see, mis sinu hobid on?"-dialoog. Mingeid teisi kohtumisi pole ka kunagi olnud, sest vastassugu, kellega ma suhtlesin, jagunes kohe peale esimest kohtumist kaheks: a) inimesed, kes mulle meeldisid, aga mitte selles mõttes b) minu tulevane mees. Loomulikult kohtusin selle teise kategooria esindajatega siis nelja silma all ka, aga see polnud siis ju enam mingi kohtamine, kus alles vaadatakse, kes kellega sobib. Ahjaa, kolmas grupp ja neljas grupp mehi oli muidugi ka c) inimesed, kes olid ruumis mööbli eest ja d) inimesed, kes mulle kohe üldse ei meeldinud. Neid viimaseid oli õnneks väga vähe, sest tutvusin ju ma kõigiga läbi oma tutvusringkonna ning enamasti olid mu sõprade sõbrad normaalsed inimesed. Ruumis mööbli rolli mängivad inimesed liigitasid ka minu tavaliselt mööbli hulka ja sellest algas enamasti ka minu liigitus. Ehk siis ma liigitasin inimesi enamasti vastavalt sellele, kuidas nemad mind nägid. Kunagi ei tekkinud mul kiusatust armuda kellessegi, kes mind tähele ei pane. Milleks kohtamised kui tegelikult oli selge, kellele mina meeldin ja kes mulle meeldib? Või kohtuda sellises olukorras veel kellegi teisega? Aga miks?
Mingeid tutvumissaateid ju oli, aga seal otsiti mu meelest enamasti lisarahvast pidudele või siis "teadagi mida" (või nende asjade kaks-ühes varianti). Kuidas inimesed siis kohtama oleksid pidanud? Võõra inimesega kohtama minek peaks ju selgelt mõttetu olema, sest võimalus, et kedagi normaalset kohtad, on ikka kaduvväike. Ainuke võimalus, mida ma näen, on see, kui töötad kuskil avalikus kohas, jääd kellelegi silma ning siis too kutsub su endaga kohtuma, et lähemalt tuttavaks saada aga isegi sel juhul on valik ju vaid välimuse põhjal tehtud ja ilmselt ohtamine ebaõnnestub. Mu meelest ei käi inimesed kohtamas vaid tutvuvad ikka kuidagi sujuvamalt - tööl, koolis, sõprade kaudu.

Me kõik usume

Viimases National Geographicus on artikkel "Umbusu ajastu", mis räägib taaskord teemast teadus vs uskumused, aga avab selle tagamaid mu meelest päris huvitavalt. Nimelt grupikuuluvuse seisukohalt.
"Inimestel on vajadus rühma sobituda. See on niivõrd tugev, et grupi väärtused ja arvamused on teadusest alati üle."
"Me ei usu teaduse ideedesse mitte sellepärast, et oleme kogu tõendusmaterjalile tõepoolest hinnangu andnud, vaid kõigest seetõttu, et teadlaste kogukond on meile lähedane."
"(Teistmoodi uskujate) pommitamisest faktidega pole abi....inimesed peavad kuulma neid uskujaid, keda nad usaldavad ja kes jagavad nende põhiväärtusi."

Sellele teisele väitele saavad alati toetuda need, kes peavad minu mõistes ratsionaalset mõtlemist täpselt samamoodi usuks. Jah, muidugi ei ole ma kõigi faktidega kursis. Mitte keegi ei tea kõike. Mina usun teadust, tema Alkeemia.ee-d. See ei tähenda nüüd muidugi seda, et need kaks allikat omavahel võrdsed oleksid. Jah, mõne jaoks ehk isegi on. Asi on väärtustes. Mina näen teadusesse uskujaid ratsionaalsete inimestena ning neid, kes umbluu-usku, naiivsetena. Nemad näevad mind kui ajupestud peavoolumeedia ohvrit ja ennast kui iseseisvalt lahendusi otsivat läbinägelikku inimest. Ilmselt. Meil kõigil on oma ideaalid ja iidolid, nö inimgrupp, kuhu arvame end kuuluvat või kuhu soovime kuuluda. Teate küll neid tarbijaküsitlusi, kus oodatakse vastust väitele, kas teatud ettevõte "on meile südamelähedane"; "toodab tooteid inimestele nagu mina" jne. Ma tahan endale Emmaljunga käru, sest "inimestel nagu mina" on tavaliselt Emmaljunga käru. Mulle ei meeldi ansambel Nickelback, sest minusugused inimesed ei tohiks seda armastada. Mul endal on kindlasti inimesi, kellele ma alt üles vaatan - loen nende arvamusavaldusi (loomulikult on enamik mu iidoleid Internetist pärit...) ja noogutan kaasa. Kindlasti see mõjutab mind - no näiteks kui ma kergelt kahtlustan, et võiks suveks ikka paar kilo alla võtta, aga minu "iidol" väidab, et kehakaal pole asi, mille pärast põdeda, siis ma pigistan ka ise kergemalt hingates silma kinni. Muidugi laisa inimesena ei valigi ma endale iidolit, kes mind sporti tegema kannustaks. See oli nüüd põhimõtteliselt nali, sest tegelikult ma lihtsalt filtreerin sõnumeid ning pean olulisemaks neid, mis minu maailmaga ühilduvad st sporti armastav inimene võib iidoliks olla küll kui tema elufilosoofia põhirõhk on mujal.
Samas ei kujuta ma ette olukorda, mida NG artikkel põhiliselt kajastab ehk siis Ameerikat, kus väidetakse, et "vähem kui pooled ameeriklased usuvad, et Maa soojenemist põhjustavad fossiilkütuseid põletavad inimesed". Minu jaoks on see uskumatu ja ma eeldan, et enamiku eestlaste jaoks on see ka nii. No mis see muu siis ikka seda kliimasoojenemist põhjustab? Aga ameeriklased on siiski pikalt olnud tööstusrevolutsiooni eesotsas ning ilmselt neil on tõepoolest keerulisem enda süüd omaks võtta. Lisaks veel kogu see lobby-majandus, mida meil pole põhimõtteliselt ollagi. Kreatsionismi õpetamist koolides ei kujuta meist vist ka keegi ette. Ameerika usklike ja kodumaiste vahel on ikka vaks vahet.
Teine asi, millest artiklis väga ei räägita, aga mida mina tähtsaks pean, on allikakriitilisus. Tänapäeval on see muidugi äärmiselt keerukaks muutunud, aga siiski panevad hämmastama inimesed, kes jagavad "Galojani vanglakirja" tõe pähe, sest ei paista teadvat, mis suunitlusega on EE lisa Kranaat. Või usuvad mustasilmseid lapsi ja end unes ilmutavat Nicholas Cage´i, sest ei usu, et Avanejad võiks olla naljaleht. Tavaliselt ju jagatakse artikleid sotsiaalmeedias ükshaaval ning siis võib tõesti jääda märkamata, et samas portaalis jutustatakse ka Nahktoituja-Mallest, mis ometi peaks umbusklikuks tegema (või siis ikka mitte?).
Kindlasti on meil aga mingi iseenda kuvand, kuhu me vastavalt sobivusele asju ligi laseme ning me ei tee neid valikuid kuidagi väga ratsionaalselt. Vähe on inimesi, kes mingite näitajate poolest nö hälbivad - a la hevirokki kuulav baleriin, filosoofilist kirjandust lugev ehitusmees, tänapäeva kunsti hindav maal elav keskealine aiandushuviline jne. Loomulikult selliseid inimesi on, aga üldiselt üritame ikkagi "oma grupi" stereotüübiga sobituda (isegi ei ürita, vaid enamasti lihtsalt sobitume). Sest "me kõik käime veel keskkoolis" nagu ütleb NG artiklis geofüüsik Marcia McNutt. Ma olen seda alati kahtlustanud. Kas just keskkoolis, otsapidi lasteaias vast ka. Me juba sünnime mingisse gruppi. Oma laste usuvahetust on vanematel alati raske taluda ning me ei taha oma vanemaid ju pahandada.

Meie ja soomlased

"Stalini lehmad" niisiis. Ma olen küll Sofi Oksasest kõigest neli aastat noorem, aga ma kasvasin Lõuna-Eestis ning seetõttu jäi Soomega kokkupuude pealiskaudsemaks. Ei näinud ma prostituute ega viinaturiste. Ma kujutan ette, et raamat sai ilmselt päris palju kriitikat stiilis "nii see küll ei olnud", sest soomlase nahas seda raamatut lugedes väga olla ei tahaks. Olin veel üsna aruta pubekas ka siis kui meie esimesed kontaktid soomlastega tekkisid ning minu jaoks oli kõik ilus ja imeline. Nad saatsid meile ju asju! Hiljem, põhikooli lõpus, tekkis meile sõprusklass Tamperes ja siis tundsin esmakordselt, kui nemad ikka veel meile riideid saatsid, et äkki aitaks, me ei ole enam nii vaesed ning oli kuidagi häbi. Alguses oli meil väga palju tuttavaid Soome perekondi, sest mu isa läks Soome tööle. Koristajaks. Tal on kõrgharidus. Ma ei osanud tollal sellest midagi mõelda, sest isa Soomes oli lõuna-eestlase jaoks ikka kõva sõna.  Tagantjärele mõtlen, et ega see ilmselt talle lihtne ei olnud. Tundub, et minu isa võttis olukorda huumoriga, aga meil on ka üks pilt ühest tema sõbrast, kes pildi tegemise hetkel üritab meeleheitlikult oma koristuskäru kaadrist välja lükata. Käisime siis ka isal külas, ta elas omaette korteris ning söömas käisime mingite talongide eest haiglas, kus isa töötas. Ema kogu aeg pabistas, et need talongid on ju mõeldud ainult isale söömiseks, mitte tema pere jaoks ning lõpuks vist isegi viisakalt vihjati seda meile. Ema korrutas kogu aeg, et on piinlik. Mina ei osanud seisukohta võtta - tasuta toit ju ikkagi. Ahjaa, meenub ka üks minugi jaoks piinlikuvõitu hetk - seisime ühe tänapäevases mõttes R-kioski juures ja imetlesime jäätiste nimekirja - kuidas on võimalik, et müüakse nii palju sorte jäätisi! Järsku astus meie juurde üks kohalik proua ja pakkus, et ta ostab lapsele jäätise. Mu vanemad keeldusid ja ema ohkis pärast pikka aega kui piinlik, arvavad, et me oleme nii vaesed, et ei jõua lapsele jäätistki osta! Aga üldmulje oli ju ikkagi tore. Kõik meie Soome tuttavad olid toredad. Vahepeal suutis isa nimelt kuidagi mingid tutvused sobitada ja soomlastele erialaselt kasulik olla  ega pidanud enam koristajana töötama. Soome tuttavad käisid esimesel vabal laulupeol (ainus, kus ma käinud olen siiani...), mäletan, et oli palav, kohutavalt palju rahvast ning piinlikkus - soomlased tahtsid vetsu, aga lauluväljakul olid ainult mingid latrid aukudega maas. "Meie" soomlased õppisid usinasti eesti keelt ja olid muidu toredad ning toetavad. Ema oli soomlastest vaimustuses - kui kultuursed ja viisakad inimesed! Vanaema jäi veidi eriarvamusele - no mismoodi käivad vanamutid roosades ja valgetes riietes, no mida nad kallistavad iga kord, miks nad nii kõva häälega räägivad?! Tagantjärele mõtlen, kas see ema kinnisidee "mitte näida välja litsakas ega odav", mida mullegi usinasti õpetati, olnud siiski kuidagi soomlastega seotud? Et ema siiski märkas, kuidas keskmine soomlane pidas eesti naist litsiks nagu Oksanen väidab?
Ja kuhu need soomlased ometi kadusid? Me ei suhtle neist enam kellegagi. Vanasti saadeti kasvõi kaarte kui enam nii tihedalt ei kohtutud. Mis juhtus? Kas me saime liiga edukaks ning soomlastele meeldisimegi vaid vaese väikevennana, keda aidates sai end parema inimesena tunda (nagu Oksanen kirjutab)? Kuidagi imelik seda praegu vanematelt küsida. Igatahes oli peatükk "meie ja soomlased" üks üsnagi sisukas ja meeldejääv aeg minu lapsepõlvest, mis mingil hetkel lihtsalt läbi sai.

Hulle mõtteid seoses Mikitaga

V. Mikita "Lingvistiline mets" täidab selle kriteeriumi, mille alusel ma panen Goodreadsis raamatule viiest punktist viis ehk siis "It was amazing"  -  see tekitab vau! emotsiooni, vot nii pole ma mitte kunagi mõelnud või selle peale ma poleks tulnudki. Selle emotsiooni, et tahad sealt mõnda lõiku kellelegi teisele kõvasti ette lugeda ja tolle arvamust teada (mis minu puhul lõpeb enamasti selle teise poole õndsa mühatusega...). Poole raamatu peal mõtlesin, et tuleks ikka üks tärn vähem anda, sest mõtted läksid ikka hoopis teises suunas kui minu omad, aga olin suuremeelne ja otsustasin lubada inimesel teistmoodi arvata kui ta seda vähemalt suurejooneliselt teeb.
Millised hullud mõtted minul tekkisid? Kõigepealt see mitmiktaju teema. Juba kui D.Tammeti "Sündinud sinisel päeval" lugesin, tundusid osad tema tundmused tuttavlikud, ka Mikita seostab selliseid "episoode" autismispektriga, loomulikult vähemal määral kui seda tõelistel autistidel esineb. Mikita reisid teadvuse sügavustesse toimivad eelkõige looduse kaasmõjul ning seega näeb ta nende algallikat meie metsinimese geenides. Ma olen ses osas edasiarendus, et minu puhul läheb mõte lappama tänapäeva tehnika ja kultuuri vahendusel, kuid ei saa salata, et ka liikumisel on seal oluline osa. Jah, põhimõtteliselt see on tõesti kõik, mida sõnadega selle teema kohta kirja panna saab. Mikita on ses mõttes ennastsalgava töö ära teinud, et ta on üritanud, kuid ma usun, et 100% sellest teemast niimoodi aru saada ei saagi nagu autor tahaks. Kui sa ütled seda lihtlabaselt: "Mulle meeldib ennast kõigutada ja iseenda teiste minadega vaielda" kõlab see lihtsalt kui hullumeelsuse kirjeldus. Kes garanteerib, et tuppa ei saabu vaikus nagu peale seda kui üks mu klassiõde küsis üle bussi, et noh, rääkige siis, kes midagi kuskilt pihta pannud on. Lõpuks keegi nurgast piiksatas, et ta võttis kord postkontorist ümbriku ega tasunud selle eest. Ehk siis see on millegipärast tabuteema. Mingi väga individuaalne meditatsioonipraktika milleta me elada ei saa, kuigi me pole kindlad, kas teistel inimestel see üldse eksisteerib. Kõigil võib-olla mitte. Mul on neid päris palju. Ma ei saa istuda arvuti taha ja hakata midagi mõtestatut kirjutama enne, kui olen selle kuidagi oma peas sisekõne abil valmis treinud ning selleks on vaja mingeid abivahendeid, peenelt öeldes praktikaid. See võib näida ebaoluline, et sa ei tegelenud ju pealtnäha mitte millegagi, aga kui keegi sind sel ajal segab, ajab see kohutavalt närvi. Ma usun, et igal inimesel on mingid sellised asjad. Mõtlen, et kõige lihtlabasem võiks neist olla näiteks suitsetamine. Kambas suitsetamine on ses mõttes täielik mahavisatud aeg. "Suur juht ja iidol" Kender on ka kunagi öelnud, kuidas ta suitsetades justkui markeeris enda jaoks olulisi sündmusi ja kohti, elas neid sügavamalt läbi. Ses osas ei alahinda ma psühhotroopsete ainete vajalikkust inimeste jaoks ning seda mitte ainult unustamise jaoks, milleks neid üldiselt peetakse, vaid just läbielamise seisukohalt.
Ühe suve kõige inspireerivam kogemus oli minu jaoks see, kui ma üksinda metsas rattaga nii 25 km maha sõitsin. See oli tõeliselt võimas kogemus (üldse mitte füüsiliselt kuigi oma treenimata kehaga oleks see pidanud ehk kuigivõrd kurnav olema). Aga - täiesti hämmastav - ma ei suuda seda enam korrata, sest mul on tekkinud karuhirm. Viimati nägin veel FB-st mingit koledat videot, kus samasuguses hõredas jalgradadega männimetsas ajab karu üht jalgratturit taga. L. üritas mind veenda, et see on feik, kuna rattur päästab end lõpuks puu taha varjudes ning päris elus nii lihtsalt ei läheks. Ehk siis on kultuur taaskord kahjuks tulnud.
Mikita üritab ka veenda, et enamik kultuuri on ebavajalik. Kuulasin täna Madonna uut plaati ja ei saa mitte nõustuda. Samas vaatasin pühapäeval The Doorsi taastatud kontsertsalvestist ja tundsin, kuidas sisekõne aktiviseerub ja tajud avarduvad.
Õnn, tõde ja armastus olevat valed eesmärgid, rahulolematust tekitavad, elu väärtus on jõus ja väes. Sa võid olla rumal, õnnetu ja armastuseta, aga vägi on sul ometigi, nii räägib Mikita. Ma olen see kole tõe taganõudja, uudishimulik ja ma võin öelda, et tõepoolest enamik leitust hoopis masendab. Kasvõi seesama Mikita - maailm on katastroofi lävel, mina olen selle üks kaassepistajaid ning kuna ma ise muutuda ei taha ja süsteemi muuta ei suuda, mis siis üle jääb? Kui ma neid raamatuid ei loeks, saaksin ma rahulikult näiteks oma nädalavahetuse spaakäigust siia kirjutada ning vähemalt minu väikeses maailmas oleks rahu. Ma olen nõus, et meie peas olev maailma on palju suurem kui meid ümbritsev maailm, kuid paratamatult sõltub see sisemine üsna palju sellest, mis väljas toimub. Tõepoolest oleks ehk parem sisendit vähendada.

Aga kus sa saad, kui suutsid juba raamatukogust koju vedada Oksase "Stalini lehmad" ja K. Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"...Varuge taskurätte ja masendust. Kusagil kuklas tuksub teadmine, et siis kui see mahasadanud ilgus taaskord ära sulada suvatseb, saan ka mina metsa ja mere äärde.

Maitseküsimus

Ma olen siin juba sada korda "New Post" vajutanud ja siis kõik ära kustutanud, sest tundub, et viimasel ajal on kõik teised minu mõtted juba kirja pannud. Feministeerium kirjutas eurolaulu videost ja Berendseni arvamusloost , Rents kirjutas sellest, kuidas "ei maksaks oma hobisid automaatselt üldkehtivateks eesmärkideks taandada". Ei ole nagu midagi lisadagi. Ega ma ei hakka ju ometi kirjutama sellest, kuidas mu lapse sünnipäev erakordselt hästi õnnestus ("ägedam kui teistel" - check)?! Jätkuvalt tahaks filtrit, mis varustaks mind küll päevakohase informatsiooniga, kuid hoiaks eemal masendavad uudised, idiootide kirjutatud arvamuslood ja räige kollase ila, millel ikka klikkida tahaks ja siis hiljem ennast selle eest needa.
Tegin endale paar kuud tagasi Goodreadsi konto, sest sealtkaudu sai blogisse panna ägeda vidina, mis su viimatiloetud raamatuid (saab tegelikult ka muude parameetrite alusel genereerida) näitab. Loomulikult on seal ka statistika osa, mis mulle kangesti meeldib. Igatahes saab seal raamatuid hinnata ja oma hinnanguid teiste omaga võrrelda. Lõpetasin eile M. Houellebecq (mul pole õrna aimugi, kuidas teda hääldatakse ja seega ei tea, kas nime käänates tuleks kasutada lihtsalt ülakoma või ülakoma ja i-tähte) "Kaart ja territoorium", andsin sellele hinnanguks viiepallisüsteemis 4 ehk siis "I really liked it" nagu Goodreads seda tõlgendab ning silmasin vilksamini ka varasemalt teiste poolt samale raamatule antud hinnanguid. Üks naine Hollandist oli ühe andnud ja pika arvustuse kirjutanud. Hakkasin seda lugema, et no kuidas sa annad niivõrd heale raamatule ja kirjanikule ühe. Goodreadsis üldiselt ei käi inimesi, kes arvustavad raamatuid stiilis "ega ma muidu üldse raamatuid ei loe, aga see sattus kätte, lugesin kolm lehekülge ja oli jube jama", seega oli ka see arvustus täitsa sisukas lugemine. Inimene heitis Houellebecq´(i)le ette, et tema karakterid ei tekita temas soovi neile kaasa elada, nad on üheülbalised, Houellebecq peab ennast teistest paremaks, targutab (miks ometi kirjeldab ta nii täpselt fotografeerimise tehnilist poolt kui sellel süžeele midagi juurde anda pole!), toob sisse tegelasi, kelle olemasolu paneb õlgu kehitama. Huvitav, mina loen raamatuid üldiselt nii, et ma ei lahka autori meetodeid ega stiili, ma võtan lugu nii nagu see mulle ette on antud ega hakka sealt endale meeldivaid ja mitte meeldivaid asju eristama. Mulle kas meeldib või mitte, aga ma ei mõtle sellele, kas mõni tegelane oleks võinud olemata olla või "no miks ta sinna metsa pidi minema, täiesti mõttetu kõrvalepõige". Kui autor selle sisse kirjutas, ju siis sellel mingi mõte oli, isegi kui mina seda tuvastada ei suutnud. Pigem olen ma sellist lahkamist märganud filmiarvustuste juures, filmides hakkavad ebaloogilisused ja venivad kohad paremini vist silma ka. Samas mina ei märka neid alati ka siis, tavaliselt keegi seletab mulle, et "no see koht oli täiesti sürr" ja siis ma mõtlen, et njah, tegelikult küll. Ma vist elan filmidesse ja raamatutesse väga sisse, et selliseid ebakõlasid ei märka. Kui mulle raamat ei meeldi (või film) siis on enamasti probleem stiilis - näiteks nämmutav-õpetav stiil nagu Coelhol ("Veronika otsustab surra" on tema puhul minu jaoks küll erand) või siis pikad kirjeldused, kus räägitakse asjust, mis mulle väga huvi ei paku. Vaatasin ka Houellebecq´(i)le ühe andnud inimese teisi hinnanguid ja ei, ta ei olnud sugugi kiitnud raamatuid, mida mina vihanud oleks ega loopinud ühtesid nendele, mis mind kõnetasid. Pigem olid meie arvamused muus osas suuresti kattuvad. Üksikute eranditega. Ahjaa, too Hollandi naine ütles oma arvustuses, et tema meelest on Houellebecq suurim ülehinnatud kirjanik peale Amelie Nothombi! No mismoodi?! Mõlemad kaks kirjanikku on mu meelest tõeliselt head ja ma ootan pikisilmi, et rohkem nende teoseid eesti keelde tõlgitaks.
Mis ma tahtsin asjast järeldada (sest alati peab ju ikka elust õppima), on see, et enamike inimestega, kellel on mingidki seisukohad ja põhimõtted, kattuvad need ilmselt suures osas meie omadega. Erinevus on mingites väikestes asjades, mis võivad aga täiesti saatuslikuks saada. No näiteks võin ma vabalt armastada sama muusikat, samu raamatuid ja filme, kui mõni...no ütleme šovinistlik siga. Me võime samade asjade puhul nautida erinevaid nüansse, aga kui me räägiksime puhtalt oma meeldimistest, võiksid need kattuda. Kuni ühel hetkel - bumm! avastame, et oleme oma rinnal ussi soojendanud. Tegelikult suurem osa inimesi suudab vist isegi leppida a la "ta on küll neonats, aga muidu täitsa tore poiss, käisime koos Rammsteini kuulamas". Kas ma suudaksin läbi saada inimesega, kellel on minust totaalselt erinev muusika/kirjanduse/filmimaitse, aga kelle üldised põhimõtted minu omadega kattuvad? Ilmselt küll. Kas ma suudaksin läbi saada inimesega, kellega mu muusika/kirjanduse/filmimaitse kattub, aga kes on aktiivne EKRE pooldaja? Ma ei kujuta küll ette EKRE pooldajat, kes kuulaks Hole´i (Nirvanat küll, sest üldiselt ei olda kursis muusikute väjaütlemistega) aga ilmselt mitte.

Kristiina Ehin "Paleontoloogi päevaraamat" ja muid mõtteid

Raamatukogus jäi silma Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat". See oli välja tulles päris populaarne, aga järjekorda ma ennast tookord ei pannud. Ei tundunud minu raamat olevat. Hindame raamatut ikka kaane järgi. Kristiina Ehin on ju selline õrn haldjatüüpi naine, kellel minusugusega midagi ühist olla ei saa. Seekord otsustasin raamatu kaasa haarata.
Praegu sirvisin korraks raamatu eelnevaid arvustusi. Silma jäi kommentaar "lilleke pasameres", mida nii mõnegi teise (hea) raamatu kohta on öeldud. Sealhulgas ka minu enda kohta. Tundsin, et olen rõõmuga lilleke pasameres kui Kristiina Ehinilik kirjutamisstiil ja teemadekäsitlus inimese teiste silmis selliseks muudavad. Ma eksisin Kristiina Ehinis, või noh, eks ta on ka õrn haldjatüüpi naine, aga ta on midagi palju enamat. See oli selline raamat, kus ma oleksin tahtnud, pliiats käes, erinevaid kohti alla joonida, mida ma loomulikult võõras raamatus ei teinud. Ma tundsin paljudes kohtades ära enda mõtted, kolm korda paremini kirja panduna. Raamatus oli koos nii palju suurepäraseid teemaalgatusi - kusjuures ka see on üks asi, mis mõnda teist lugejat häiris - et miks visatakse asju õhku kui mingit lahendust või puänti ei tule?! Minu jaoks oli see just väärtus, sest nendes teemades, mis minu jaoks olulised on, ei saagi mingit lahendust olla. Isegi ühe inimese elus on vastuolusid liiga palju. Et mismoodi on Kristiina Ehin feminist kui ta samas väidab end nõrk ja õrnake olevat? Mina ei saa aru, kus siin vastuolu peaks olema, elu ongi selliseid paradokse täis. See raamat oli tõeliselt hästi kirjutatud. Ma nutsin kohe päris mitu korda. Ma usun, et see oli lihtsalt sellest, et kirjutamisstiil oli niivõrd kaasakiskuv, midagi eriliselt jubedat ju raamatus polnud.
Kõige südamelähedasem oli minu jaoks see tüdrukute hulka mitte sobimise teema. Ja kuidas Kristiina ütleb, et lasteaias mitte käinud lapsele oleks olnud eluliselt vajalik kursus "Kuidas leida sõpru" - kogu oma lapsepõlve unistasin minagi selle oskuse valdamisest. Ahjaa, keegi lugeja kommenteeris, et temale jäi arusaamatuks, kuidas poisipeaga Kristiinast sai järsku poistega kohtamas käiv Kristiina - justkui oleks midagi vahelt ära jäänud. Oma elu põhjal võin kinnitada, et mul just niimoodi käiski - ise ka ei saanud aru, kuidas see nii järsku juhtus, mingit vaheetappi ei olnudki olemas. Ja need laused, mida ütleb Kristiina ema oma tütardele selle kohta, mida teha kui neile koolis midagi äärmiselt ebaõiglast osaks saab - selle peaks endale üles kirjutama ja oma tütardele edasi ütlema. Ahjaa, see koht ajas ka nutma muidugi. Muuseas, selle raamatus ette pandud triki - istuda tüdruku asemel poisi kõrvale, tegin mina ära. Vanemad sekkusid ja ei lubanud. Tundsin kohutavat häbi ja tahtsin maa alla vajuda. See oli kuskil kolmandas klassis. Ma tahtsin lihtsalt rahu sellest väikestele plikadele omasest intriigitsemisest - kui poistele miskit ei meeldinud, siis nad ütlesid otsa või virutasid rusikaga - kõigile arusaadav keel, aga tüdrukud seevastu kihistasid, sosistasid või ignoreerisid. Ükskord, siis kui ma veel täiskasvanuid usaldasin, läksin õpetaja juurde ja küsisin otse - mida ma tegema pean, et nad mu mängu võtaksid?! Eks õpetaja siis sundis paari neist mind ka mängu võtma. Miks mul need asjad siiani nii teravalt meeles on? Eks need ilmselt defineerisid midagi ära. Kiusamine läks minust mööda. Aga jah, ma vaatasin seda samamoodi pealt nagu Kristiina ja eriti iseloomulik on see koht, kus Kristiina ema läheb kooli probleemist rääkima ning kõik tegelikud asjaosalised jätavad mulje, et just tema on see, kes ülereageerib. Nii ju oligi.
Teine minu jaoks tähtis teema oli raamatus feminism. Mõte sellest, kuidas mehe juuresolek iseenesest muudab naise nõrgemaks sugupooleks. Ma olen sellele mõelnud. Ma olen pidanud üksi hakkama saama vaid väga vähestel kordadel. Aga ma kahtlustan, et kuhugi sinna on koer maetud. Mehe kõrval tugev olla on tegelikult tõesti...häiriv. Pikk ja pime teema, aga hea teada, et vähemalt keegi tunneb samuti. Ja siis veel suhtevägivald. Kristiina toob sisse mõõte, mille peale mina mitte kunagi tulnud ei ole - nimelt juhtub tema lapse isa olevat selline tüüpiline kontrollifriik - miks kannad lühikest seelikut, miks vaatad võõrale mehele otsa?! Ma olen alati mõelnud, et sellisel hetkel tõuseks ma otsustavalt püsti ja röögataks oma kõige mehisema häälega: "VÄLJA!!!" Aga, aga, ma olen siinkohal ära unustanud ühe asjaolu, mis olukorda muudaks - nimelt armastuse. Tol hetkel sa ju veel armastad seda meest. Ning siin toob Kristiina välja põhimõtte, miks tema kohe ei lahkunud  - nimelt võttis ta asja väljakutsena - ma tõestan sulle, et ma armastan vaid sind! Ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et võtta seesugust ahistamist väljakutsena, aga oleks täiesti võimalik, et ka mina võtaksin seesuguses olukorras väljakutse vastu. Sest väljakutsed on ju põnevad, ma olen ju kange naine, oh, ma alles näitan talle, kui truu ma olen ja kuidas ma teda armastan! Siin pole mingit tegemist allaheitliku leppimise või hirmuga, näiliselt kontrollin ju olukorda mina. Võin vaid õnnelik olla, et tegelikus elus mu ees sellist olukorda olnud ei ole. Sest ma ei ole õrn haldjalik naine ning sellistele kontrollivajadusega mehed tavaliselt ei lähene, sest ka nemad otsustavad sageli raamatu üle kaane põhjal.
Tõesti tore oli tunda, et näiliselt nii erinev inimene võib sisemiselt olla sulle nii sarnane. Ma kirjutasin ka muidu väiksena luuletusi. Ikka selliseid korraliku riimiga, mitte tänapäevaseid. Aga mulle üldse ei meeldi kui luuletusi ette loetakse! Minu peas on luuletusel hoopis oma elu ja rütm ning siis tuleb keegi, kasvõi luuletuse autor ise, seda minu jaoks valesti ette lugema! Suvel suvilas tuli telekast ETV õhtune luulesaade ja mu ema käratas: "Uhh, pane see kinni! Ma ei kannata kui luuletusi ette loetakse!" Taas geneetiline probleem? Meenub veel, et keskkooliajal käisin luuleringis, kus just luuletuste ettelugemist harrastati. Ma ei läinud sinna vabatahtlikult, vabatahtlikult käisin näiteringis, kus mulle olid varutud alati kõik mehelike naiste ja hullude rollid, aga millegipärast arvas emakeeleõpetaja, et luule lugemine on sama asja teine tahk. Ei olnud. Kui teistele anti lugeda luuletusi kevadisest õieilust, siis mina pidin leppima kevadise pori ja koerasita välja sulamisega, kuid sellest hoolimata ei lugenud ma luulet õpetaja arvates õigesti. Lõpuks kupatatigi mind sealt minema, sest "sa oled tundetu ega oska armastada!" Sest armastust ja tundeid saab väljendada ainult reeglipäraselt ning kõik kõrvalekalded on lubamatud.

Valimistulemustest

Vaatasin eile valimisstuudiot nagu ikka. Üksi, nagu ikka. L. avaldas, et tema polnud üldse valinud. Üldiselt arvab ta nii nagu kirjas sellel taiesel (pärit suviselt Voronja galerii näituselt Nelikend aastat Eesti punki):

Kas te teate mõnda inimest, kes ütleks, et ta muidu pooldab Savisaart, aga valima ei lähe? Või mõnd EKRE poolehoidjat, kes valima minna ei viitsinud? Valima ei lähe aga palju neid, kes ilmselt annaksid oma hääle mõnele eelnevalt mittenimetatud erakonnale, kuid ei oska valikut teha/ei tunne piisavalt huvi. Keskerakonna valija läheb alati valima. Konservatiivne rahvuslane samuti. Põnev oligi vaadati tabelit (tabeleid on muidugi alati põnev vaadata), kus näidati valijaid, kes kahe eelmise Riigikogu valimiste vahel oma erakondlikku eelistust muutnud olid - Keskerakonna valijaist oli selliseid vaid käputäis ning neist enamik oli otsustanud toetada SDE-d (Ossinovski), Reformierakonnal oli vahetajaid veidi enam, kuid kõige rohkem vahetasid omavahel valijaid IRL ja SDE. Ehk siis maailmavaatelt tegelikult erinevad erakonnad, kes aga millegipärast valijate silmis enam-vähem ühel pulgal on. Meil on justkui kaks võitlevat erakonda, mida kas armastatakse või vihatakse (KE ja REF) ning IRL ja SDE, keda valisid varem need, kellel kahest suurest kõrini oli saanud. Seekordsetel valimistel oli variante rohkem ning ilmselt kaotasid sellest enim just IRL ja SDE. Tegelikult olid minu meelest absoluutsed läbikukkumised ka mõlema erakonna valimisklipid. Kes tahaks olla see "lihtne inimene", kellele loodeti vastu tulla? Kas kordagi ei tundunud selline lähenemine kuidagi ülbena - meie "tähtsad inimesed" vs Tädi Maalid? Mikseri komejandi videod olid nii piinlikud, et ime, kuidas ta üldse rohkem hääli sai kui Ivari Padar. Partsi reklaamis olid kenasti vastandatud vaene kassapidaja ja jõukas pereema, kes siis otse kassapidaja nina all kahtlustas, kas vaeste toetamine äkki tema taskust midagi ära ei võta. Ei ole kohatu või? Ei tasu oma puuduvat näitlejameisterlikkust demonstreerida, ammu on selge, et löövad reklaamid, kus näidatakse suurelt kellegi nägu, taustaks mingi õõnes hüüdlause - see jääb rahvale hästi meelde.
Hoolimata sellest, et minu huvi statistika, tabelite ja tulpdiagrammide vastu sai rahuldatud, oli valimistulemus siiski pehmelt öeldes masendav. Olgu see Savisaar, tema valijat niikuinii ei kõiguta. Tuleb leppida faktiga, et meil on Lasnamäe ja meil on Ida-Viru, kus elavad hoopis teise maailmatunnetusega inimesed kui mujal (kusjuures tegelikult sai KE Ida-Virus ju vaid 58 % häältest - ülejäänud jagusid mitte Putinimeelsete erakondade vahel). Samas tõuseb KE toetajate arv iga valimisega vaikselt ent kindlalt. Ei ole nii, et kui nõukameelsed vanurid ära surevad, saame ka seesugusest mõtteviisist lahti. Ja ma saan aru, kui kole on tegelikult see perspektiiv hallipassimeestele kodakondsuse andmisest. Lõimumist ei ole toimunud, natuke hilja on. Kas me laseme neil võtta vene passi ja muutuda Putini kaasmaalasteks (keda Kremlil tuleb kaitsta) või anname neile õiguse valida ja aitame Savisaare võimule? Nii nagu Savisaart valiv eestlane näeb vaid tasuta transporti ja muid hüvesid ning pigistab silma kinni Savisaare lepingu ees Putini parteiga, nii pigistab EKRE-t valiv kodanik silma kinni hiiliva konservatiivse elukorralduse ja vähemuste diskrimineerimise ees ning hüüab hurraa rahvuslusele. Savisaarega oleme juba harjunud, EKRE positiivne kuvand ühiskonnas ehmatas mind palju rohkem. Internetikommentaatorid leidsid ometi partei, mis nende seisukohti jagab ja kaitseb? Martin Helme ajab mulle hirmu peale oma altkulmu luurava pilgu, kangete kriipshuulte ja joonlauga tõmmatud paipoisi soenguga. Kas tõesti valiti EKRE-t vastukaaluks Toomile ja Kõlvartile (positiivsem variant) või leidsid EKRE hoopis endised IRL-i valijad, kelle jaoks IRL liiga pehmoks jäi (hullem variant)?
Üllatus oli see, et minu valitud kandidaat pääses Riigikokku. Valisin Vabaerakonda ja naist. Herkel mulle muidu sugugi ei sümpatiseeri, aga valida ei olnud ju tõepoolest eriti kedagi.