Naise haridus

Update eelmisele postitusele.
Läksin siis esivanematele teatama, et lapsehoidmisteenust pole vaja osutada. Miks? Eks ladusin siis ette ohtralt pisaratega vürtsitatud ettekande teemal "Keegi mind ei armastaaaa!" (liialdus). Ema ahastas selle peale, et kuidas nii ikka saab - minul on ju ometigi kõrgem haridus! Huvitav, kas see on tingitud faktist, et tänapäeval on enam-vähem igaühel magistrikraad või olen ma lihtsalt ennast alahindava keskmise naisterahva prototüüp, aga ma pole kunagi eeldanud, et pelgalt haridus midagi garanteerima peaks. Mulle täitsa sümpatiseerib arvamus, mida lugesin intervjuust siin blogis ka varem mainitud Kaari Simsoniga: " ....ülikoolidiplomi kõige suurem väärtus on tõdemus, et inimene on suutnud midagi edukalt ette võtta ja ka lõpetada." Ehk siis ülikoolidiplom iseenesest ei tähenda sugugi seda, et ma nüüd mingil alal ekspert oleks vaid seda, et minus on potentsiaali olla edukas. Ääremärkusena veel seda, et kohtusin just juhuslikult oma kunagise kursaõega halduse bakapäevilt, kes on lõpetamas rakenduskõrgharidust õenduse valdkonnas ning leiab, et meie omaaegne baka oli ikka äärmiselt teoreetiline. Olime mõlemad nõus, et eks see avardas ikka silmaringi ja andis oskuse teadustekstidega tegeleda ning parandas kindlasti ka inglise keele oskust, aga konkreetsel töökohal sellest küll erilist abi ei olnud.
Oma viimase magistri tegin ma osaliselt töökoha rahalise toetuse abiga ning see oli küll üsna praktilise suunitlusega. Ei saa salata, et mulle meeldisid küll need "heietamise" ained kõvasti rohkem...Kas ma peaks nüüd ise ohjad haarama ja hõiskama, et hei! mul on nüüd see teie toetatud magister käes! Rakendage mind nüüd kuidagi! Miks te muidu selle raha minu peale kulutasite?! Muuseas, igasugune leping jäi meil selle kohta tegemata ja ma võin vabalt minema jalutada, ilma et tehtud koolituskulusid tagasi maksma peaks. Kui ma magistrisse minna plaanisin olid kõik küll väga toetavad, et ma nii initsiatiivikas olen. Kuidas ma nüüd siis meelest ära läinud olen? Peaks ikka nö mehelikult asja lahendama, paberi lauale lükkama ja ütlema, et näete, mu kvalifikatsioon on paranenud, (andke mulle vastutusrikkamaid ülesanded ja) makske mulle rohkem palka! Olen kuulnud teistestki, kes omakeski arutavad, et kui neile seoses magistriga nüüd rohkem maksma ei hakata, otsivad nad uue töökoha ning muretsevad, kuidas tööandjale märku anda sellest, et nad nüüd edutamist ootavad. Kas meestel on ka selline tagasihoidlikkuseprobleem või on see ainult naistele omane? Kas see ongi see juhtimisõpikutest leotud tunnustamise puudumine?
Meie firma meestel pole kellelgi kõrgharidust ning nemad oma pead selliste muredega vaevama ei pea.