Nick Hornby "Naljakas tüdruk"

Kui ma selle raamatu kätte sain, tahtsin temast kõigepealt pilti teha. Nii nagu suurem osa teeb pilti oma Hiina hilpudest või kosmeetikast. Ma ei olnud küll sunnitud raamatust pilti tegema (nagu Hiina hilpudest või kosmeetikast) vaid see raamat lihtsalt on nii ilus:

Mulle on ta neljas Nick Hornby raamat, mida olen lugenud ja kuna Nick Hornby raamatud on üldiselt sellised nunnud, kaasahaaravad ja naermaajavad, siis otsustasin ka seekord raamatu üle selle kaane järgi. Algus oligi täiesti paljulubav. No näiteks leiab algusest selliseid tabavaid tähelepanekuid nagu:
"Linnapea ja tema naine oli mõlemad paksud, kuid mehe kopsakus tundus kuidagi tahtlik, tema tähtsuse tunnusmärk, naise oma aga samal ajal mingi hirmus viga. Vast oli asi lihtsalt selles, et mehel oli ükskõik, aga tema abikaasal mitte."

"Nii palju ilusaid sahvtiseid tüdrukuid, ja pooled neist ei tahtnud kalendris poseerida ega avamistel üles astuda. Nad tahtsid kolme repliiki BBC telelavastuses vallasemadest söekaevanduse sügavustes/.../ Kui neile oli korduvalt ära öeldud, muutusid nad märksa järeleandlikumaks."

"Kui hirmus asi on haridus /.../, kui see toodab mõtteviise, mis põlgavad meelelahutust ja seda väärtustavaid inimesi." 

Tundub, et tegemist võiks olla ühe läbi mõru nalja mõtlemapaneva ja feministliku teosega. Alles hiljem jõuab pärale, et tegelikult on tegemist tagasivaatega 60ndatesse ja Briti komöödia arengule selles perioodis. Tuleb tüdruk maalt ja tahab kuulsaks saada, aga ees on klaaslagi. Ega ses osas ju polegi palju muutunud, kuid minu meelest eksib Hornby siin liigagi ära seriaalitootmise köögipoolde. Raamatu pealkiri on "Naljakas tüdruk", aga selles, et peategelane Sophie üldse naljakas on, Hornby meid veenda ei püüa. Lihtsalt ütleb, et on, ja meie peame uskuma. Pealegi ilmneb varsti, et Sophie kõrval on teisteks peategelasteks temaga koos seriaali tootev meeskond, kes nii mõnigi kord lugeja naljakat tüdrukut ennast täiesti unustama paneb. Me saame lugeda täpset ülevaadet sellest, kuidas ühe komöödia ekraniseerimine toimub, kuidas stsenaariumi üle vaieldakse, mismoodi tegelased paika saavad ja kuidas uusi ideid ammutatakse, aga raamatu alguses jäi millegipärast mulje, et juttu tuleb ühest naljakas tüdrukust, kes kõigest hoolimata telemaastikul läbi lööb. Ka kuuekümnendad oma vabameelsuses jäävad siin tahaplaanile - meil on küll üks geimees, kes lõpuks oma läbielamistest raamatu kirjutab, aga see on ka kõik. Tony ja Bill - üks kapihomo ja teine avalik, tunduvad läbi loo isegi rohkem elus olevat kui peategelane. Meenub Tommi Kinnuneni "Nelja tee rist", kus samuti selle dilemma ees seisti. Kuuekümnendate Inglismaa pole muidugi võrreldav kuuekümnendate Soomega. Mis sest, et mõlemas kuritegu, on homoelu Britannias siiski kordi lõbusam kui depressiivsel põhjamaal. Siiski on seda lõbu naljale rõhuva raamatu puhul natuke liiga vähe.
Raamatu lõpuosast leidsin veel ühe mõtlemapaneva tsitaadi:
"Paistis, et noored naised tahtsid üldse tihti Sophie´le öelda, et ta on neid inspireerinud, et nende komöödiakarjäär poleks temata teoks saanud. Aga kui Sophie püüdis neid vaadata või nende salvestusi kuulata või nende jutte ja stsenaariume lugeda, ei saanud ta aru, milline tema roll selles kõiges olla võis. Ta tundis, et peab Briti rahvalt vabandust paluma, kui ta kõigis nendes anaalseksi ja tupehügieeni teemalistes naljades kuidagi süüdi on."
Tegelikult on see tsitaat eksitav, sest sellest see raamat ei ole. Aga võiks olla. Mitte anaalseksist või tupehügieenist siis, ma mõtlen, vaid sellest, kuidas see kõik ikkagi niimoodi läks. Võib-olla oleks see raamat mulle parem tundunud, kui selle nimi ei oleks olnud "Naljakas tüdruk" ning selle välimus poleks olnud nõnda väljakutsuvalt naiselik? Ilusale inimesele antavat rohkem andeks, kas raamatute puhul on ka nii?