Ma olen siin ilmselt maininud ka seda, et olen araknofoob ehk siis kardan ämblikke. Ma olen näinud ka teisi väidetavaid ämblikukartjaid, kes neid elukaid ajalehe peal toast välja viivad - mis mõttes nagu? Mina põgenen toast, kus on ämblik, rõvedal häälel valjusti karjudes, ma ei riskiks ealeski võimalusega, et mind ja ämblikku eraldaks vaid üks hädine ajaleht (va juhul kui see hädine ajaleht eraldab mind ja laiaks litsutud ämblikku). Ma ei saa aru, miks peaks ämblik mingi püha loom olema võrreldes kärbse ja sääsega, et teda labaselt maha nottida ei võiks. Ja ma olen näinud ämblikku, kes pärast äravoolust alla laskmist on järgmisel päeval samas kohas tagasi. Kui see just tema kaksikvend polnud. Ok, ukseavasid ma kodunt lahkudes kinni ei teibi nagu keegi tegi ühes araknofoobidest rääkivas dokis tegi, aga ega ma suvel naljalt võrgutamata (võiks ju nii öelda?) akent lahti hoida ka ei luba. Niisiis olin ma mõõdukalt erutatud kui sain teada, et Tartu Loodusmajas on võimalik kontrollitud tingimustes kohtuda ämblikute T-Rexi ehk siis tarantliga. Jah, ma olen teadlik, et on veel suuremaid ja jäledamaid ämblikke (maailma suurimad elavad Laose koobastes), masohhistlikud kalduvused on mind sellise info juurde juhatanud, aga tarantel on vaieldamatult üks kurikuulsamaid. Tarantlit näidati koos raagritsikate ja kahte liiki suurte prussakatega. Suured prussakad pole pooltki nii jubedad kui tavalised, paneelmaja sordid (ok, mina kohtasin enda omi küll Pelgulinna puumajas) ja kui ma loodusloo-onule (koondnimetus siin, algselt tähistas seda meest, kelle nimi mul nüüd meelde ei tule, aga kes juhtis hallil ajal ETV-s laste loodussaateid ja töötas hiljem Haridusministeeriumis) mainisin, et üks neist prussakaist on selili kukkunud ega saa püsti ning ta soovitas mul prussakas siis ometi õigetpidi keerata, ei kartnud ma (peaaegu) üldse. Prussakas haaras galantselt minu pakutud sõrmest ja püsti ta oligi. Lõpuks toodi kirsina tordil välja ka tarantel. Ja see tarantel oli täielik nummi! Ta oli oranžikas-must ja karvane, ta istus vaikselt paigal ega sirutanud oma jalgu kuhugi, ta oli pontsakas, mitte anorektiline nagu kõik ta võikad suguvennad (jah, ma kardan ka koivikuid/koibikuid/pikkjalgu), ühesõnaga, täiesti talutav tüüp. Julgemad said tarantlit kätte ka võtta, aga hiljem pidi käed ära pesema, sest ta karvad olevat ikka mürgiga koos. Katsuda teda ei võinud. No niimoodi, ootamatult selja tagant turjale patsutada, ilmselt oleks ta võinud ennast siis kiiresti liigutada ja ampsata. Paar last ja isa isegi julgesid tarantli pihku võtta, minu laps kahjuks nende hulka ei kuulunud ja selleks hetkeks kui ma ennast kogusin ja hakkasin ütlema, et ma nagu tahaks ka, pandi pontsakas poiss juba terraariumi tagasi. Samas kui ma ka tüübi kätte oleks saanud, ei oleks sellest ilmselt fototõendit olemas, sest Mini ei oska ju pildistada, seega pildistasin ma võõrast julget last (mõõtkavaks jätsin lapse pildile alles, loodetavasti vanemad ei pahanda):
On ju armas? Täitsa looma moodi, mitte mingi rõve putukas nagu kodumaised rõve-ämblikud. Mingit araknofoobia vastast teraapia-abi ma niisiis tarantliga kohtumisest ei saanud. Ema arvas muidugi, et kui see vend mul siin põrandal vabalt ringi jookseks, küll ma siis teda kardaks. Häh, ise kardab hiiri. Hiir on ju põhimõtteliselt sabata orav ja oravaid ju armastavad ometi kõik?!
Update ka koolitusrindelt:
Tuli ära! Abieluettepanekunalja teinud mees hüüatas täna loenguruumi sisenedes, et käes olevat ajalooline päev, sest tema olevat Maximas pagulasi näinud. Olevat teised villaseid sokke valinud ja kõva häälega karjunud. Keegi julges kahelda, et kuidas ta kindel on, et need just pagulased olid. Vastus kiire ja konkreetne - nad olid jube imelikult riides. Ei, mingid eraldusmärgid võiks ju tõesti olla, et normaalseid inimesi mitte segadusse ajada...
hmm, huvitav, äkki nägi ka tema mind, mingi esinemise järel. sest korra mulle juba kobiseti Maximas "mingi allahakbar", kui ma esinemismundris olin.
VastaKustutaMis ämblikutesse puutub, siis mul on kodus kah päris potsakaid eksemplare, mitte küll nii suuri, aga selliseid karvaste jalgadega ja priskemal juhul nii väiksema tammetõru mõõtu kerega.
Sul paistab ämblike ja nende suurusega sama lugu olevat, mis A.-l kärbsete omaga - mina ei salli kohe eriti porikärbseid, sest need jõrisevad kõva häälega ja lendavad hüsteeriliselt vastu aknaid pekstes ringi ega istu kunagi vaikselt paigal - ma ei suuda enne midagi asjalikku ette võtta, kui porikärbes on välja juhatatud. A. ei salli väikesi kärbseid, aga porikärbsed on tema arust "peaaegu nagu linnud".
No teate. Õige ämblikufoobik ei lähe ämblikuga samasse ruumi ka mitte, eriti, kui tegu on sellise õudusega nagu tarantel. Mina võin väikese ämbliku kodus tolmuimejaga ära imeda küll, aga kuskile tarantlilt vaatama ei läheks ka siis, kui keegi selle eest hästi maksaks. Austraalia-reisi ei võtaks ka ette, seal pidid olema supitaldrikusuurused ämblikud ... Huu.
VastaKustutaMa kardan kõike, mis ettearvamatult käitub. Hiired, rotid, rõvedad kärbsed, ämblikud, maod ja noh, ka täiesti tavalised armsad loomad võivad mind ehmatada, kui ettearvamatult käituvad. Isegi koerad.
VastaKustutaÄmblikud on muidugi hirmupüramiidi tipus. Jälgid ja kohutavad, suurusest olenemata. No mingi 1-2mm suuruse ma võin näpuga lömastada, aga kõik ülejäänud surevad ikka mingi eseme abil. Paberi peal välja viia ei suuda ma mitte ainsatki, ta võib ju vabalt sealt paberilt jooksu panna ja mulle selga ronida! Seega parem mitte riskida ja kohe maha lüüa.
Austraalias on selles mõttes tõesti natuke raske, et ämblikud on lisaks rõvedale välimusele ka mürgised, ehk et beibehirmule lisandub ka täiesti ratsionaalne hirm viga saada. Ja selliseid mürgiseid ohtlikke tegelasi võib vabalt linnaski kohata, selleks ei pea sügavale loodusesse sõitma. Mina sain ühelt ohutult (aga suurelt) öösel hammustada, punaseks ja paiste läks see hammustus küll, aga tervisele ohtlik polnud. Ühte väga ohtlikku (redback spider) õnnestus näha Great Ocean Roadil käies ühe ööbimispaiga väliterrassil. Kõige hirmsamini kartsin ma muidugi, et äkki tuleb kunagi kohtuda white-tailed spideriga. Tolle hammustuse tagajärgi võite ise guugeldada. Ja see tegelane oli näiteks ükskord minu hosteli toakaaslase kapuutsi küljes. Õnneks juhtus see kuskil mujal (mitte meie hostelis) ja dressikast kupatati tegelane välja veel enne, kui ta kahju jõudis teha.
Tappa ämblikku - mina küll mitte. Kui tolmu imen ja ämblikuvõrku, siis katsun alati ettevaatlikult, et ämblikku sisse ei tõmbaks, kui ta kuskil nurgas näha on. Teda ajalehega tappa ei tule mulle iial pähegi. Kärbsed ronivad toidul ning on muidu tüütud ja sääsed hammustavad, aga ämblikud ei tee ju midagi kurja.
VastaKustutahttps://www.youtube.com/watch?v=V-t_sNlENrA
Tegelikult on mu kogemust mööda üsna vähetõenäoline, et ämblik paberilt selga ronib. Jooksu võib panna, aga pigem lihtsalt kukutab ennast kuhugi, inimesi nad kardavad - st nad tunnevad kehasoojuse ära ja hoiavad sellest soojast kohast eemale - nii et varruka peale veel võib-olla roniks, aga paljast kätt nad kardavad.
VastaKustutaMinul on nii, et kui mul on toas ämblik olnud ja ma pole teda kätte saanud, siis ma seal toas magada ei saa ka, vähemalt mingi aja jooksul. Mingit mõistusega võtmist "ta ei tee sulle ju midagi" ei saa ka foobia puhul soovitada, sest foobik ei olekski foobik kui ta asja mõistusega võtaks. Loomulikult ei tee need meie ämblikud siin midagi, aga samamoodi ei torma toas olev hiir sind hammustama. Austraaliasse või mujale troopikasse ka väga ei kisu, kuigi ilmselt on seal ämbliku kohtamine sama tõenäoline kui meil metsas. Mul oli kunagi koivik dressika peal ja siis ma lihtsalt tõmblesin niimoodi ringi, et teine inimene ei saanud seda elukat mu küljest äragi võtta. Vanasse majja ma ka ei koliks. Tuttaval oli Eestis selline olukord, et vanas majas elades kohtus pea iga päev tammetõrusuuruse tagumikuga majaämblikega, ükskord olevat voodistki ühe laiaks litsutud laiba leidnud, tema väitis, et harjus lõpuks ära. Mina seda enda puhul ette ei kujuta. Ilmselt on foobiatel nö levelid, peab õnne tänama, et ma tarantliga ühes ruumis suudan olla. Mu emale kukkus duši all olles suur ämblik pähe - mulle tundub, et see on kõige õudsem asi, mis juhtuda võiks. Ettearvamatu käitumine või ämblike puhul spetsiifiline (minu jaoks) visuaalselt õudust äratav liikumisviis on ilmselt jah see faktor, mis hirmu tekitab. Kass jõllitab mind praegu üksisilmi ja on tunne, et kohe võib ta mingi ootamatu liigutuse teha - algul ma kartsin sellist asja ka, aga sellega harjub ära, see ei ole otseselt selline foobiamõõtu hirm. Ämblik on siis ka vastik vaadata kui ta kuskil ajalehes on või netist vastu vaatab. Unes näen ka tihti ämblikke - ehmatavaid kasse või usse ei mäleta.
VastaKustutaKeegi väitis kunagi, et see on geneetiline hirm - ämblikud ja ussid olid meie eellastele soojades maades eluohtlikud, see hirm on meisse sisse jäänud, rotid kandsid samuti vanal ajal koledaid haigusi.
Loen ja imestan, mida inimesed kardavad ja kui irratsionaalsed (siinsetes oludes) need hirmud on. Ise justkui ei kardaks kedagi... ei ämblikku, ei hiirt, konna, madu... No madu natuke kardan, lähemale kui poolteist meetrit ei julge hästi minna. Aga kui sügavamalt järele mõelda, on ikka olemas jälestusobjektid. Vaglad ei imponeeri kohe üldse. No ja kui kärbsevastsega suudan ehk kuidagi lõpuks harjuda (nii et ei hakkagi kohe oksele), siis paeluss on selline elajas, kes jääb vist surmani väga-väga jäledaks. Mäletan kooliajast, et bioloogia klassis olid kapis purgid piirituse sees ulpivate olenditega. Võeh. Ning täiesti süütu jõhvussi nägemine ojas tõi ka meelde igasugused rahvauskumused, mis ei ole muidugi tõesed. Sinna ojja ma ei tahtnud pikka aega enam palja jalaga astuda.
VastaKustutaIgaühel omad hirmud. Aga ämblikud võite kõik mulle tuua, mul pole nende vastu midagi :)