Hakkasin hommikul Bowie uut plaati kuulama. Ma ei ole teda muidu väga kuulanud, aga see plaat millegipärast kõnetas. "Lazarus" on lausa imeline lugu. Surnud mehe laul. Kogu plaat on selline...kuidagi irooniliselt morbiidne. Kuulasin ja avasin Postimehe. Esikaanel uudis "David Bowie on surnud"...Appi! Nagu mida? Selline kokkusattumus siis. Ehk siis tunded ei petnud. Plaati tehes Bowie ilmselt teadis, et ta ongi juba surnud mees. Eelmise aasta lõpul, peale Lemmy surma, sai siin õndsalt ohatud, et näe, kõik iidolid hakkavad otsast hinge heitma. Paistab, et ma ei eksinud, kahjuks. Panin tähele ka seda, et Bowie´gi, nagu Lemmy, suri mõned päevad peale enda sünnipäeva. Kusagilt nagu on meelde jäänud, et väga tihti see nii lähebki - sünni- ja surmadaatumid on üksteisele lähedal. Huvitav, miks.
Bowiele ma nekroloogi kirjutada ei oska. Ma ei olnud fänn. Samas oli ta mees, keda kõik teadsid (loos "Lazarus" ta ka ise seda mainib) ja millegipärast puudutas tema surm mind rohkem kui Jacksoni oma. Ma ei tea, kus ma olin, kui Jackson suri. Ma ei tea sedagi, kus ma olin kui Kurt Cobain suri. Tean, et olin tööl, oma laua taga, kui saabusid Lemmy ja Bowie surmateated. Vot nii. Ma ei tulnud siia üldse sellest kirjutama vaid hoopis tunnetest, mis mind valdavad kui on midagi oodata. Head või halba. Otsapidi surmaga haakuv teema.
Alustada tahtsin tegelikult positiivsest. Nimelt sain teada, et ees on ilmselt ootamas üks ütlemata äge asi. Üks unistus tahab jälle täide minna. Üks unistus, mida ma endas hoidnud olen ja mille täitumisse mul erilist usku olnud ei ole, aga ometi olen seda oma peas ringi keerutanud. Millegipärast kipuvad mul seesugused asjad täide minema. Täpsemalt ei saa rääkida, mitte ainult ebausu pärast (sellest pikemalt) vaid ka muu pärast. Igatahes võin öelda seda, et ma ei peagi ehk "metsa all pori sees püherdama" kui see kellelegi midagi ütleb (vihje kristallkuuli blogis). Kuidas ma siis selle uudise teatavaks saamisele reageerisin? Loomulikult eitusega - ah, ma ei saa niikuinii minna. Kindlasti ei saa keegi lapsi hoida, nad jäävad kindlasti selleks ajaks haigeks, ma ise jään selleks ajaks haigeks, kõik lapsehoidjad jäävad selleks ajaks haigeks, kes kassi valvab? Ja nii edasi. Ma olen selliste olukordadega juba nii harjunud, et peale laste saamist "lohutan" end pettumuste vastu alati niimoodi ette. Miks? Sest millegipärast usun ma, et elus juhtub alati see, mida sa ette näha ei osanud, seega püüan ma alati kõik halvad asjad ette ära planeerida - äkki siis need ei juhtu.
Halbade asjadega on sama lugu - alati kujuta endale ette halvimat, mis juhtuda saab. Elu on üllatus. Elimineeri halvad üllatused juba eos. Kui ma olin Mikroga haiglas, teadmatuses, ainsa asjana teadlik sellest, et "seisund on raske, aga stabiilne", katsusin kohe endale ette kujutada olukorda, kus ta sureb. Sest siis ta ehk ei sure. Jah, räägitakse, et tuleb olla positiivne, meie usk aitab jne, ning kui ma Mikrot juba nägin, siis ma loomulikult ei mõelnud seal kuvöösi kõrval seistes, et "oh sa vaeseke, sa sured ära" (siis ma mõtlesin lihtsalt sellele, kui võimas on meditsiin, et suudab teda elus hoida). Aga enne, omaette, olin ma selle surmateema endale selgeks mõelnud. Detailselt. Et see ei tabaks mind ootamatult, et ma oleks selleks valmis, et ma kokku ei kukuks. Ma ei tea, kas sellest oleks surma puhul abi olnud, kuid see mõtlemine kuidagi aitas. See ei olnud selline otsene negatiivne usk a la "ta sureb niikuinii" vaid pigem kui "surm on üks võimalus, millega tuleks arvestada". Selle tulemusena olin rahulik ega paanitsenud. Ma kujutan ette, et minu jaoks oleks palju hullem variant mõtlemine "sa ei tohi mitte mingi hinna eest surra, seda varianti ei ole, seda ei saa juhtuda", selline mõtlemine teeks mu hoopis paanilisemaks. Siiski olen märganud, et raskete haigete puhul kasutatakse enamasti just seda "mitte midagi ei saa halvasti minna"-sisendust. Aga kui ikkagi läheb? Kas siis pole šokk suurem?
Ükskord kui L. ära kadus ja ta telefon välja lülitatud oli, pidasin ka oma peas matuste plaani. Et kes kellele teatab jne. Igaks juhuks. Et ma oleks selle variandiga arvestanud, et elu ei saaks mind negatiivselt üllatada. Et elul oleks võimalus mind positiivselt üllatada. Siiani on üllatanud ka.
"Mu mees ei tulnud eile õhtul koju - ilmselt on endale armukese leidnud!"
"No miks sa siis kohe kõige halvemat eeldad - äkki lihtsalt löödi tänaval maha?"
Lugesin KK vastavat postitust, see oli reisimisest. Kas lähed kuhugi? Kuhu? Kauaks? Kolite ise pikemaks ajaks välismaale?
VastaKustutaDziisas, inimene ütleb, et ei taha veel rääkida lähemalt ja sa hakkad kohe küsimusi esitama, nagu mingi mats.
VastaKustutaMäh? Kõik teavad, et blogijad on tähelepanuhoorad, kes selliseid vihjeid ainult selleks jagavadki, et lugejad küsida ja nuruda saaks! Ma tahtsin lihsalt viisakas olla ja marcale huvitav olemise tunde luua! Või sa arvad, et mind päriselt huvitab, kuhu keegi läheb v mida teeb?
VastaKustutaMa ei eelda küll alati parimat, aga kurja välja kutsuda ma polekunagi julgenud, alati saan sõnasabast kinni. Minu soovid lähevad täide. Head soovid väga tihti lähevad. Äkki sul kehvem sisendusjõud, aga mis siis kui ka sinu soovid ka kunagi täituma hakkavad? Julge inimene, kui kogu aeg halba ootad. või pigem pessimist.
VastaKustutamul ei ole juba ammu kogemust, et keegi lähedane ära sureks. Sel aastal ilmselt üks sugulane ikka sureb või kaks. ma arvan, et ma ei karda surma. jah, on küll kurb, kui keegi lähedane enne oli ja järsku pole, aga see on ju ette teada. kõik surevad ära. täiega valus on vaadata, kui kellelgi on valus. surm ju pole valus. täiega kurb on vaadata kui keegi südamest leinab, leinamine on valus. päriselt. ja mulle jääb täiesti mõistetamatuks, kuidas saavad inimesed leinata kellegi surma, kellega nad elu sees kokkugi pole saanud. mida nad leinavad? oma hirmu surma ees, ma pakun. see lein pole isegi kurb vaadata.
Kauril on vähemalt lihtsad küsimused, mitte nagu Manjanal :)
VastaKustutaKaur: Lähen ehk reisile, lühikeseks ajaks.
Manjana: Mul lähevad ka head asjad üldiselt täide, enamasti mingi viivitusega või siis kummalise nurga alt, aga lähevad. Pahasid asju pole juhtunud. Ma ei tahaks öelda, et ma kuidagi halba soovin või ootan, lihtsalt mängin stsenaariumi oma peas läbi. Kui nii mõelda, siis jah, positiivse asja puhul on sama asi, unistamiseks vist nimetatakse seda.
Minu arvates nende tuntud inimeste puhul ei leinata surma kui sellist, vaid lihtsalt kahju on, et enam ta ei teegi muusikat/filme/raamatuid/maale vms.
Ma arvan, et mehed küsivadki lihtsaid asju, sest sellist piinavat enesereflektsiooni "kas ma eeldan alati halvimat ja kui, siis miks?" nad lihtsalt ei viitsi teha. Ausalt ka, mehed on lihtsad olendid, või no vähemalt mina olen.
VastaKustutaReisimise koha pealt on mul tüütu komme kõigile kogu aeg nõu anda: "ära mine sinna, mine tänna" ja "kui sa tänna lähed, siis käi ära ka seal-seal-seal-seal". Et noh, kui mulle meeldis, meeldib kindlasti sulle ka! - ja kui ma ei ole käinud, siis järelikult polegi minemist väärt!
Seekord ma reisi sihtkohta ega külastatavaid kohti ise valida ei saa, seega soovitustel erilist mõtet ei ole. Tasuta antakse, peab tänulik olema :)
VastaKustutaElu esimene komandeering?!?
VastaKustutaAbiellud ja lähed pulmareisile?
Ägee!!
Ei ja ei!:)
VastaKustutaJee, rõõmustan!! :P Ja ootan muljeid, küll pärast saavad kõik Kauri küssad vastatud.
VastaKustutaOot, see on täpselt seesama mida mina kogu elu teinud olen: alati oota hullemat. Alati tuleb kõik võimalikud untsuminekud ette välja mõelda, sest tavaliselt, kui untsu läheb, läheb sel moel mida sa ei oota. See ei tähenda seda, et kõik ja alati läheb untsu, etteennustamine on kaitse kurja saatuse vastu.
VastaKustutaTäpselt! :)
VastaKustuta