Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised

Käisin eile teatris. Ma jõuan sinna üliharva, sest paariks tunniks lapsehoidjat leida on hoopis ebamugavam kui terveks ööks ja üksi pole ju justkui aktsepteeritav minna (jah, ma tean, see "kes minuga vetsu kaasa tuleb?"-sündroom). Igatahes tundub, et asi on ka selles, mida vaadata, sest kui nägin, et Tiina Söödi "Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised" lõpuks Tartusse jõuab, ostsin joonelt endale pileti ära. Eelreklaami ei teinud, sest etendus sai üsna ruttu välja müüdud (kohapeal küll selgus, et veidi pileteid ikka müüakse - seega tarkus tulevikuks, tasub end ikkagi kohale vedada) ning tegemist oli viimase etendusega, rohkem seda tükki ei mängita. Kuidagi ruttu sai otsa jah, aga kuna laval on inimesed meie seast, kes erinevalt näitlejatest ka "tõsist tööd" peavad tegema, siis pole neil ilmselt aega aastaringi lavalaudadel trallitada. (See näitlemine vs töö asi oli nüüd nali ikka, eks).
Niisiis. Ma tegelikult eeldasin vähemat, mõtlesin, et mis need tavainimesed seal laval ikka teevad, räägivad oma lood ära ja noh, teemaga olen ma ka rohkem kursis ilmselt vist kui "keskmine inimene". Aga tegelikult oli tegemist vägagi korraliku etendusega - sai laulu, tantsu, komejanti, visuaalset poolt, ei olnud mingit "me siin reas istume ja räägime teile". Ma saan aru, et ilmselt ei ole teatritükis üles astuvad inimesed need kõige tagasihoidlikumad meie seast, aga mittenäitlejate kohta said kõik üllatavalt hästi hakkama. Äkki sellepärast, et näidelda polnud ju vaja? Omaenda elust ongi vist lihtsam teatraalselt rääkida kui kellegi väljamõeldud kannatustest, millega ise haakuda ei pruugi?
Mina haakusin kõige paremini Helen Kase looga. Tema põhiroll oli küll esindada naist, kes lapsi ei taha ja mina olen täitsa lastega, aga see muu jutt sinna juurde oli nagu rusikas silmaauku. Ma olen sellest siin kirjutanud ka, kuidas ma varem feminismi peale kulmu kergitasin, sest mina olen ju "üks poistest" ja uhke selle üle, et "kanakarja" ei sobitu. Feminismi teene minu jaoks ongi ilmselt see, et ma olen pidanud hakkama mõtlema sellele, et ehk peaks laskma teistel olla nii nagu nemad tahavad (eeldusel, et nemad minul seda lasevad, enamasti ei lase, aga see on teine teema) ning ehk pole päris õige see, et "lolle tulebki ära kasutada". No see "kõigi teemade ema", eks.
Virginia Wolfi grupi kunagise liikmena olin kursis Merike Kaunissaare tööga meediavaldkonnas, kuid kuulsin peale etendust, kuidas teiste jaoks oli meedia ebaproportsionaalne kallutatus üllatuseks. Nimelt analüüsis Merike etenduses ERR uudisteportaali (hea valik, ei olnud PM või Delfi, millesse kellelgi niikuinii enam usku pole) fotode soolist tasakaalu ja leidis sealt 14 naist ja veidi üle 80 mehe. Oma uudse lühinägelikkuse tõttu ei suutnud ma tuvastada, kas tegemist oli eilse päeva uudistega või näidati mingit salvestatud veebilehte, loodan, et oli esimene variant - päris mõjuv ju mõelda, et ühelgi etenduse päeval ei tulnud "pettuda" ja mehi oli alati rohkem. Ühiskonnas tervikuna on neid vähem, kes ei tea.
Minu jaoks kõige "valgustuslikum" oli ilmselt Andrus Tamme etteaste, mis näitas kõige paremini ära, kuidas me suudame isegi parima tahtmise juures asju vaid enda mätta otsast vaadata. See, et naiseks riietumist imelikuks peetakse, ei üllata vist kedagi. Aga kui palju me mõtleme sellele, et kehale esitatavad nõuded, mis peamiselt naisi paistavad ahistavat, on samasugused ka meestele? Andrus esitas ilmselt autobiograafilise loo sellest, kuidas produtsent ta öökluppi esinema tahtis saata ja noomis seejuures, et seal tuleb särk ära võtta "aga sa ju ei meeldi naistele". Noh, et pole musklis keha nagu Uku Suvistel (kas tal on? ilmselt on. Ma ei tea). Naine on kole, kui ta on paks. Meestele antakse paksus isegi andeks (juhul, kui nad on rikkad ja/või positsioonikad, paks teismeline saab ikka peksa), aga musklite, jõulisuse puudumine - see on ebameeldiv, see on naiselik. Loomulikult on üksikuid erandeid, kellele meeldivad paksud naised või peenikesed mehed, aga no need on ju ikka erandid. Teisalt pani Andruse etteaste mõtlema sellele, kuidas tegelikult on mees, kes julgeb olla naiselik, hoopis kõvem macho kui nö reeglipärane macho. Üks asi on kõndida mööda tänavat ja teada, et võid igaühele peksa anda, teine asi on kõndida mööda tänavat seelikus ja teada, et sulle võidakse selle pärast peksa anda, aga sa ikkagi kõnnid.
Anna-Liisa Reppo oli niivõrd tore ja tugev naine, et mõtlesid - "kuidas temasugune küll sellise õudse mehe otsa sattus?!" Ikka ju kipume mõtlema, et inimesed väärivad teineteist. Aga äkki kõigist neist vaguratest hiirekestest saaksid seesugused vaprad naised, kui nad nõmedatest suhetest vabaneksid? Äkki kõik neist ei komistaks uue ja hullema otsa?
Kõige viimasena sai etenduses sõna keskealine valge mees Olev Südi ning tõi välja kõik selle, mis tavaliselt tuuakse - meeste raskem töö, lühem eluiga, halvem tervis, laste määramine emadele. Ehk siis see sama sooroll, mis ahistab naisi ja naiselikke mehi, ei tule ju sugugi kasuks ka normile vastavale mehele. Selles võtmes ongi mul raske aru saada kogu sellest üksteisele vastandumise teemast.  Et, fui, feminist, või fui, mees - sina oled kõiges süüdi. Lõpuks otsustatakse küll, et tuleb katsuda edasi elada - elada ise ja lasta ka teistel olla, aga pärisellu jõuab see teadmine kuidagi väga visalt.
Ühesõnaga, hea etendus oli. Ilmselt pani mõtlema. Ma mõtlesin küll enamjagu samas suunas, kuhu ma alati mõelnud olen. Tahaks teada, kas etendust nägi ka mõni selline inimene, kes nende teemade peale üldse kunagi mõelnud ei olnud? Ilmselt mitte. Kuidas ta ikka sinna teatrisaali niimoodi sattuda sai? Sellega seoses tuli mul ketserlik mõte. Miks ei võiks midagi säärast mängida mõni peavoolu teater, või kasvõi külalisetendusena näidata seesugust nö sotsiaalset teatrit, mitte kusagil alternatiivklubi saalis, vaid suure teatri suures saalis? Mu emale näiteks meeldib väga teatris käia, aga ta vihkab neid moodsaid black-boxe, kus on 0 mugavust. Kas mõni praeguse otsustajate põlvkonna liige, mõni keskealine valge mees, mõni stereotüübile vastav kalli käekotiga naispoliitik, läheks kuskile "urkasse" teatrit vaatama? Miks ei võiks mägi Muhamedi juurde minna kui see oma Hennessy konjakist, peenest parfuüümist ja disainerrõivast loobuda ei taha?