Viimasel ajal on jälle silma hakanud pealkirju "Suvi - pulmade hooaeg!", täna sosistati taas peaministri paarisuhte ametlikkuse teemal. Huvitav, miks pole pealkirju "Sügis - matuste hooaeg!", sest vähemalt mina olen oma elus pulmadel-matustel nii enam-vähem sama tihti käinud ega oska küll öelda, et need üritused kuidagi hooajaliselt ilmneksid.
Kokku suutsin meenutada 4 pulma, kus ma käinud olen. Üks lapsena Soomes, kiriklik laulatus, mingite tuttavate tütar abiellus. Siis oli mu onu pulm, siis eksi täditütre oma, need mõlemad toimusid kuskil minu 20ndates ning siis viimane aastal 2008, kui abiellus üks L.-i sõber. Kõik. Rohkem ei olegi. Teine onu abiellus mul talvel ja sinna oleks mind ka ilmselt kaasa võetud, aga ma olin haige. Ahjaa, L.-i õde ju ka, tema kutsus L.-i koos kaaslasega, aga L. ju mulle ei öelnud, sest me olime toona vaid õige lühikest aega koos olnud (siiamaani saan halada, kuidas mind pulma kaasa ei võetud). Ehk siis sõpradest on abiellunud täpselt 1 inimene. Korra käisin ka ühel tüdrukuteõhtul, pulma mind ei kutsutud (mitte, et ma seal õhtul midagi erilist oleks korda saatnud, vaid lihtsalt oli juba ette niimoodi planeeritud) ning see on hiljem teistele imelik tundunud, aga mina küll eriti ei imestanud, ma niikuinii ei tea kommetest ega traditsioonidest midagi.
Kuidagi on silma jäänud, et on inimesi, kes abielluvad, mõni juba isegi mitu korda, ja siis on need, kes ei abiellu isegi peale pikaajalist kooselu. Õel naisteajakirjandus nimetab neid naisi, kellega ei abielluta, mingiks asendusrahvaks ja hoiatab, et kui mees ikka "selle õige" leiab, küll ta ka abiellub. No mina olen ilmselt see lühikeste jalgadega vale naine, sest minuga pole tõesti keegi abielluda tahtnud. Häda on aga selles, et ükski mu eksidest pole siiani abiellunud ka oma hilisemate kaaslastega. Kõigil kolmel eksil on lapsed ja pikaajalised uued kaaslased, aga abielu ikka netu. Ju siis ma oskan kuidagi sellised mehed leida, kes mitte kellegagi abielluda ei taha. Ebaromantilised mühkamid nagu ma isegi.
Mehed muidugi üldiselt ei hoolivatki neist pulmadest, see ikka rohkem naiste huvi. No muidugi, eks ma ikka eeldasin ka, et mul kunagi need pulmad tulevad, aga tegelikkuses ma seda hästi ette ei kujuta. Ma suudaks pulmi nautida ainult sel juhul, kui mul oleks raha niipalju raisata, et anda kogu korralduslik pool kellelegi teisele majandada. Mulle meeldivad spontaansed üritused, mitte sellised kindla etiketi ja päevakavaga, eriti sel juhul kui ma ise pean sellest kavast ja etiketist kinni hoidmist korraldama. Isegi kui mulle tulevad lihtsalt külalised, suudan ma hakata paanitsema selle üle, et "hakake juba sööma, muidu kuivavad singirullid ära!"; "kas te olete nüüd kõik söönud ja ma võin ülejäägid külmikusse panna, et midagi hapuks ei läheks?" - no selles stiilis mõttetu sahmimine. Lapse sünnipäeval olin mures, kas tekib ikka mingi hetk, mil kavandatud mänge mängida (ei tekkinud ega olnud ka sellest probleemi) või millal täpselt tort lauale tuua. Ise samal ajal tunnen end reeturina, et kogu aeg teiste head olemist ürituse õnnestumise nimel katkestan. Oot, Minu Väikses Ponis oli ju ka selline osa, kus Õunarüüp (te ju ometi teate, kellest jutt) korraldab suguvõsakokkutulekut, ikka nii, et iga minut on arvel ja planeeritud ega lase õnnetutel külalistel üldse omavahel vabalt vestelda, milleks need tegelikult kokku tulid. Lõpuks muidugi sekkub loodusstiihia.
Ehk siis pulmad - mõttetu stress teiste ootustele vastamise nimel (sest on ju kõik teised need, kes muudkui nõuavad, et me nende lõbustamiseks pulmad teeksime) vs mingisugune isiklik pidu enda soovide kohaselt (ja sõpru pika ninaga jättes), mis aga "traditsioonilise pulma" mõõte välja ei annaks. Samas selle viimase laadis üritusi saab ka ilma abiellumata ette võtta. Abielulepingu asemel on meil niikuinii 30-aastane eluasemelaen, mis meid seob.
Aga võib-olla on olemas inimesi, kes pulmahooajale vastavalt suvisel ajal igal nädalavahetusel mööda pulmi tormavad?
* sellenimeline on Courtney Love´i riidekollektsioon
neljapäev, juuni 30, 2016
teisipäev, juuni 21, 2016
Kui vana sa oled?
Igavushoos sattusin Elu24 kondama ja avasin artikli, kus lubati näidata, milline nägi Grete Klein välja aastal 2003. Vaatasin ka ja tuli välja, et ta oli siis laps. Mismoodi, imestasin? Praegu on ta ju täiskasvanud naine, kuidas sai ta aastal 2003 olla laps ja käia seitsmendas klassis? Mina olin küll 2003. aastal täitsa täiskasvanu, hakkasin peagi ülikooli lõpetama. Ja ma olen praegu ka täitsa täiskasvanud naine. Kuidas selline asi võimalik on? Ehk siis selline mõtteviga, mis mind viimasel ajal tihedamini tabama on hakanud. Ma ei suuda aru saada, kuidas inimesed, kes on minust nii palju varem sündinud, on praegu täiskasvanud. Kunagi oli see "alaealiseks lugemise iga" ju umbes nii, et aasta noorem - tatikas. Nüüd tuleb aga välja, et täisikka on jõudnud inimesed, kelle sünniaastad jäävad üheksakümnendate lõppu! Kuidas see juhtus?! Mina ju ometi olen kogu aeg ühesugune olnud!?
Hiljuti käisin väljas oma sõbranna ja tema ülemusega. Hiljem vaatasin FB-st, et tema ülemus on sündinud aastal 1989. Ja ta oli täitsa täiskasvanud inimene! Oluliselt väiksemat vanust reetsid ainult mingid repliigid muusika kohta stiilis "ma olin siis tatikas kui Getter Jaani Eurovisioonile saadeti!". Kuidas palun? See oli ju nii paar aastat tagasi?! Vähemalt minu elus. Vaatasin järele, Getter käis Eurovisioonil 2011, 89. sündinud inimene sai tol aastal 22. Seega tal endal oli ka natuke kreenis see ajaarvamine.
Üks asi on number passis, teine asi on see, mis välja paistab. Nädalavahetusel sain meelitatud, kui üks inimene arvas, et ma olen kuskil 28. Isegi see teeks sünniaastaks nii 88! Tema pakkus põhjuseks, et ma olen näost nõnda kaame ja see muudab inimese visuaalselt nooremaks.
Vanus vist polegi nii väga näos kinni kui just olekus ja selles, kuidas sa ise ennast tunned. Mõni paistab end juba kahekümnendates tädina tundvat ning hakkab ka sellele vastavalt käituma ja riietuma. Kes mind aga häirivad, on need inimesed, kes arvavad, et on olemas mingid standardid, millele teatud vanust passis kandva inimese välimus ja olek peavad vastama. "Nii ikka ei sobi! Sinu vanuses! Tuleks ikka hakata eakohaselt riietuma ja käituma!" Millegipärast käivad need manitsused ikka oma vanusest nooremad välja paistvate/paista tahtvate suunas, mutikesi ning muid halli hiiri tavaliselt ei torgita. Ilmselt on see jälle mingi konkurentsi teema. Äkki mu mees jookseb muidu sinuga minema? Kõik lauaga ühesuguseks, siis on hea, mugav ja igav elada.
Mõned inimesed on lapsest peale "täiskasvanulikud" - tõsised, viisakad, rafineeritud. Teised jälle, nagu mina, lapsikud ja labiilsed. Olen märganud, et alati kui suhtlen mõne endavanuse või isegi noorema täiskasvanuliku inimesega, võtan kohe sisse lapse positsiooni - jah, teeme nii nagu sina arvad või siis vastupidi, hakkan mässama. Võib-olla on see seotud kasvatusega - kui last kohelda väiksest peale kui võrdset, siis ta õpibki selline olema? Minul oli autoritaarne kasvatus ja ma jäingi lapseks. See on muidugi vaid oletus.
Teiselt poolt oleks ehk hoopis tore, kui vanus ikka õlale koputaks? Kuna ma olen avastanud, et tunnen ennast oma kehas vanusest olemata täpselt ühtemoodi (nelja-aastasena tundsin end täpselt samamoodi kui praegu), siis mis juhtub, kui keha selgemalt meenutama hakkab, et ta ikka enam ei ole nii värske? Ehk on kõik need vooditesse aheldatud vanurid hingelt sama noored kui mina? Ma ei tahaks ennast mingi hinna eest niimoodi tunda, et tahaks, aga enam ei saa, ei suuda. Mu vanaema räägib kogu aeg, kuidas ta surra tahaks, sest see pole enam mingi elu, kui sa mitte midagi teha ei jõua, kõik su sõbrad on surnud ning sul endal on enamus ajast kuskilt paha. Ma ei oska talle ses osas vastu vaielda, aga kuidagi ebainimlik oleks ju öelda, et jah, ma saan aru. Võib-olla meie põlvkonna tervis paraneb sedavõrd, et me ei ole vanas eas enam nii haiged ja kablutame ringi mööda lõunamaid nagu Veerpalu oma pensionireklaamis, aga ma väga ei usu sellesse.
Seetõttu tuleks vist elada täiel rinnal nii kaua, kuni jaksu on ja mitte kuulata neid, kes käsivad tagasi tõmmata. Noorus ei tule iial tagasi, ei-ei...
Hiljuti käisin väljas oma sõbranna ja tema ülemusega. Hiljem vaatasin FB-st, et tema ülemus on sündinud aastal 1989. Ja ta oli täitsa täiskasvanud inimene! Oluliselt väiksemat vanust reetsid ainult mingid repliigid muusika kohta stiilis "ma olin siis tatikas kui Getter Jaani Eurovisioonile saadeti!". Kuidas palun? See oli ju nii paar aastat tagasi?! Vähemalt minu elus. Vaatasin järele, Getter käis Eurovisioonil 2011, 89. sündinud inimene sai tol aastal 22. Seega tal endal oli ka natuke kreenis see ajaarvamine.
Üks asi on number passis, teine asi on see, mis välja paistab. Nädalavahetusel sain meelitatud, kui üks inimene arvas, et ma olen kuskil 28. Isegi see teeks sünniaastaks nii 88! Tema pakkus põhjuseks, et ma olen näost nõnda kaame ja see muudab inimese visuaalselt nooremaks.
Vanus vist polegi nii väga näos kinni kui just olekus ja selles, kuidas sa ise ennast tunned. Mõni paistab end juba kahekümnendates tädina tundvat ning hakkab ka sellele vastavalt käituma ja riietuma. Kes mind aga häirivad, on need inimesed, kes arvavad, et on olemas mingid standardid, millele teatud vanust passis kandva inimese välimus ja olek peavad vastama. "Nii ikka ei sobi! Sinu vanuses! Tuleks ikka hakata eakohaselt riietuma ja käituma!" Millegipärast käivad need manitsused ikka oma vanusest nooremad välja paistvate/paista tahtvate suunas, mutikesi ning muid halli hiiri tavaliselt ei torgita. Ilmselt on see jälle mingi konkurentsi teema. Äkki mu mees jookseb muidu sinuga minema? Kõik lauaga ühesuguseks, siis on hea, mugav ja igav elada.
Mõned inimesed on lapsest peale "täiskasvanulikud" - tõsised, viisakad, rafineeritud. Teised jälle, nagu mina, lapsikud ja labiilsed. Olen märganud, et alati kui suhtlen mõne endavanuse või isegi noorema täiskasvanuliku inimesega, võtan kohe sisse lapse positsiooni - jah, teeme nii nagu sina arvad või siis vastupidi, hakkan mässama. Võib-olla on see seotud kasvatusega - kui last kohelda väiksest peale kui võrdset, siis ta õpibki selline olema? Minul oli autoritaarne kasvatus ja ma jäingi lapseks. See on muidugi vaid oletus.
Teiselt poolt oleks ehk hoopis tore, kui vanus ikka õlale koputaks? Kuna ma olen avastanud, et tunnen ennast oma kehas vanusest olemata täpselt ühtemoodi (nelja-aastasena tundsin end täpselt samamoodi kui praegu), siis mis juhtub, kui keha selgemalt meenutama hakkab, et ta ikka enam ei ole nii värske? Ehk on kõik need vooditesse aheldatud vanurid hingelt sama noored kui mina? Ma ei tahaks ennast mingi hinna eest niimoodi tunda, et tahaks, aga enam ei saa, ei suuda. Mu vanaema räägib kogu aeg, kuidas ta surra tahaks, sest see pole enam mingi elu, kui sa mitte midagi teha ei jõua, kõik su sõbrad on surnud ning sul endal on enamus ajast kuskilt paha. Ma ei oska talle ses osas vastu vaielda, aga kuidagi ebainimlik oleks ju öelda, et jah, ma saan aru. Võib-olla meie põlvkonna tervis paraneb sedavõrd, et me ei ole vanas eas enam nii haiged ja kablutame ringi mööda lõunamaid nagu Veerpalu oma pensionireklaamis, aga ma väga ei usu sellesse.
Seetõttu tuleks vist elada täiel rinnal nii kaua, kuni jaksu on ja mitte kuulata neid, kes käsivad tagasi tõmmata. Noorus ei tule iial tagasi, ei-ei...
reede, juuni 17, 2016
Minu kontserdid, 2. osa
Jätkan siis sealt, kus eelmine kord pooleli jäi. Last.fm-i andmeil oli eelmise postituse lõpetanud Phil Collins minu kuulatavate esitajate hulgas 112. kohal kokku 3576-st kuulatud esitajast. Ilmselt ikka 32 kontserdipostitust ei tule, arvatavasti on viimased sajad mingid ühe loo esitajad, keda ma isegi ei tea, rääkimata nende kontserdile sattumisest. Asja juurde siis:
Dingo - esinesid kunagi Tartu Laululaval. Ainuke kontsert, kus ma olen saanud mingi lavalt visatud eseme omanikuks (va see kord kui ühel pungikontserdil valis bänd mu ise välja ja andis mulle lavalt oma albumi), kuigi tegelikult ma lihtsalt korjasin maast sinna visatud foto, mida keegi teine märganud ei olnud. Omaaegset Dingot see lavalesinenud keskealiste meeste punt enam väga ei meenutanud küll.
Black Label Society - nagu eelmises postis kirjas, siis soojendas Zakk Wylde oma pundiga Tallinnas Ozzyt. Kirjutasin juba toonases arvustuses, kuidas heli oli nii kehv, et kõik lood tundusid ühtse kõrvakriipiva mürana. Peale paari esimest lugu lasime oma kohtade pealt jalga, sest ei tahtnud peavaluga riskida. Samas, praeguseks olen tegelikult üsna ühte meelt nendega, kes ütlevad, et BLS-l ongi kõik lood üsna ühesugused.
Bullet For My Valentine - soojendas Metallica teist kontserti Eestis...koos Tanel Padari ja The Suniga. Ilmselt tuiasime ringi ja ostsime õlut sel ajal. Ei mäleta.
Exilia - soojendasid Eestis Rammsteini. Tegelikult hea bänd, aga kuna kõik ootasid Rammsteini siis...Kihvt käredahäälne lauljanna on neil, valgete afropatsidega.
Lenny Kravitz - esines Lilleküla staadionil. Käis kah, mingeid erilisi mälestusi pole. Üks selline esineja, mida taas justkui "peaks ikka vaatama minema", kuigi eriline fänn ei ole. Tagantjärele mõeldes pole see eriti mõistlik ajakasutus ning enam ma väga sellistele showdele ei kipu ka. Toona ilmselt jälle ise piletit ei ostnud.
Public Enemy - väga äge kontsert Pühajärve Beach Party raames. Suisa kummaline, et need poliitilise räpi legendid siia esinema toodi. Mida meil Ameerika mustade muredest? Samas kohal olid ka need, kes muidu räppi ei kuula. Legend ikkagi N.W.A. kõrval. Laval oli kümmekond musta meest, kuulas mitusada valget.
Kuudes Silmä - ilmselt võib neid üldsusele tundmatuid alternatiivbände lähiriikidest mu tabelisse veel kuuluda, kuid kõik pole ma ilmselt arvutist kuulanud ja seega ei kajastu nad ka statistikas. Kuudes Silmä on seevastu spotifys täitsa kuulatav. Eelmise aasta Punk'N'Rolli raames toimunud kontserdist saab veidi lugeda selle arvustuse lõpus. Stiilinäide ka:
Sting - mulle tundus, et see kontsert Vabaduse väljakul toimus kunagi hilissügisel või varakevadel, sest ma mäletan kui kohutavalt külm mul oli. Guugeldades selgub, et tegemist oli ilmselt selle kontserdiga (Sting on Eestis mitu korda käinud) ja toimus see täpselt eile (kirjutan seda teksti 15. juunil) 15(!) aastat tagasi. Meil olid seisukohad, ma ei näinud midagi ja jalad valutasid. Täielik läbikukkumine taas sarjast "isa soovitusel". Muidu mulle Sting meeldib, aga kui baasvajadused (külm, võimalus tagumikku toetada) on puudulikud, siis ei suuda ka nautida.
Depeche Mode - leidsin Youtube väga ägeda ülevaate tollest 98. aastal Tartus (!) toimunud kontserdist (venekeelne, aga isegi mina sain kõigest aru):
Juba fakt, et üks tuntud väljamaa bänd tuleb meie pisikesse linna, oli väärtus omaette. Mäletan, et ema-isa kadusid kuhugi rahvamassi ära ja ma seisin seal üksi pingi peal püsti, jõin longerot (vanematele ütlesin, et limpsi ei müüdud ja mul oli janu) ning mõtlesin, et voh, selline on elu!
Alphaville - isegi vist 2 korda nähtud, sest nad on mitu korda Eestis käinud, ühe korra Pühajärve Beach Partyl. Last.fm teab, et üle ühe korra olen neilt kuulanud viit lugu. Ilmselt pole raske ära arvata, mis lood need on (viiendat isegi juba on), seega eks nende paari loo najal ta meil esinemas käib, tuleb ka sel suvel. Ju siis inimestele meeldib, mina lihtsalt sattusin neile kontsertidele.
Combichrist - ka nemad tulevad varsti (saabuval nädalavahetusel) jälle Eestisse. Mina nägin neid viimase Rammsteini kontserdi soojendajatena ja kuulasin peale selle mõniaeg ka nende plaate. Mitte päris mitu teetass, aga sinnapoole. Ehk on nad kuhugi poole muutunud? Veidi liiga elektrooniline muusika.
Nii, nüüd tuleb tunnistada, et ma olen oma ülesandele alla jäänud, nimelt olen jõudnud nii 700. esitajani, 2800 on veel minna, aga juba neid seitsmesajandaid olen 10 aasta jooksul arvutist kuulanud 15 korral. Ometi meenub, et olen käinud igasuguste imelike diskobändide kontsertidel, kes teab, palju neid Pühajärve Beach Partydeltki läbi vooris nende, vist nelja aasta jooksul, mis ma seal käisin. Right Said Fred näiteks, kui uskuda üht toona ostetud särki. James Brown Tallinna Lauluväljakul mõni aasta enne tema surma. Sinna ostsin lausa ise piletid, sest ikkagi tõeline legend. Elton John sealsamas - ei mäleta muud kui pidevat vetsusabasse jooksmist, uhkust selle üle, et sattusime viimasel hetkel piletiostjatena VIP-tsooni ja silma kippuvaid pisaraid Lõvikuninga loo ajal (rohke siidri kaasabil).
Enda õigustuseks võin öelda, et viimasel ajal käin ainult neil üritustel, kuhu tõesti VÄGA minna tahan ega haiguta kusagil tagareas. Sa ei saa kontserdist mingit elamust, kui sa ise kaasa ei ela. Linnukese kirja saamise eesmärgil pole mõtet minna, seetõttu on minust mööda läinud ka enamik viimase aja suurkontserte. Sel suvel lähen kindlasti The Exploited'it vaatama.
Kelle kontserdile (keda pole veel näinud) ma ilma hinda küsimata kohe pileti ära ostaks, kui nad Eestisse tuleksid (eeldusel, et nad pole laiali, surnud vms)? Naaberriikidesse ma tõesti ei viitsi minna, va juhul kui läheks mingi eribuss või oleks tõesti hea pakkumine.
Dingo - esinesid kunagi Tartu Laululaval. Ainuke kontsert, kus ma olen saanud mingi lavalt visatud eseme omanikuks (va see kord kui ühel pungikontserdil valis bänd mu ise välja ja andis mulle lavalt oma albumi), kuigi tegelikult ma lihtsalt korjasin maast sinna visatud foto, mida keegi teine märganud ei olnud. Omaaegset Dingot see lavalesinenud keskealiste meeste punt enam väga ei meenutanud küll.
Black Label Society - nagu eelmises postis kirjas, siis soojendas Zakk Wylde oma pundiga Tallinnas Ozzyt. Kirjutasin juba toonases arvustuses, kuidas heli oli nii kehv, et kõik lood tundusid ühtse kõrvakriipiva mürana. Peale paari esimest lugu lasime oma kohtade pealt jalga, sest ei tahtnud peavaluga riskida. Samas, praeguseks olen tegelikult üsna ühte meelt nendega, kes ütlevad, et BLS-l ongi kõik lood üsna ühesugused.
Bullet For My Valentine - soojendas Metallica teist kontserti Eestis...koos Tanel Padari ja The Suniga. Ilmselt tuiasime ringi ja ostsime õlut sel ajal. Ei mäleta.
Exilia - soojendasid Eestis Rammsteini. Tegelikult hea bänd, aga kuna kõik ootasid Rammsteini siis...Kihvt käredahäälne lauljanna on neil, valgete afropatsidega.
Lenny Kravitz - esines Lilleküla staadionil. Käis kah, mingeid erilisi mälestusi pole. Üks selline esineja, mida taas justkui "peaks ikka vaatama minema", kuigi eriline fänn ei ole. Tagantjärele mõeldes pole see eriti mõistlik ajakasutus ning enam ma väga sellistele showdele ei kipu ka. Toona ilmselt jälle ise piletit ei ostnud.
Public Enemy - väga äge kontsert Pühajärve Beach Party raames. Suisa kummaline, et need poliitilise räpi legendid siia esinema toodi. Mida meil Ameerika mustade muredest? Samas kohal olid ka need, kes muidu räppi ei kuula. Legend ikkagi N.W.A. kõrval. Laval oli kümmekond musta meest, kuulas mitusada valget.
Kuudes Silmä - ilmselt võib neid üldsusele tundmatuid alternatiivbände lähiriikidest mu tabelisse veel kuuluda, kuid kõik pole ma ilmselt arvutist kuulanud ja seega ei kajastu nad ka statistikas. Kuudes Silmä on seevastu spotifys täitsa kuulatav. Eelmise aasta Punk'N'Rolli raames toimunud kontserdist saab veidi lugeda selle arvustuse lõpus. Stiilinäide ka:
Depeche Mode - leidsin Youtube väga ägeda ülevaate tollest 98. aastal Tartus (!) toimunud kontserdist (venekeelne, aga isegi mina sain kõigest aru):
Alphaville - isegi vist 2 korda nähtud, sest nad on mitu korda Eestis käinud, ühe korra Pühajärve Beach Partyl. Last.fm teab, et üle ühe korra olen neilt kuulanud viit lugu. Ilmselt pole raske ära arvata, mis lood need on (viiendat isegi juba on), seega eks nende paari loo najal ta meil esinemas käib, tuleb ka sel suvel. Ju siis inimestele meeldib, mina lihtsalt sattusin neile kontsertidele.
Combichrist - ka nemad tulevad varsti (saabuval nädalavahetusel) jälle Eestisse. Mina nägin neid viimase Rammsteini kontserdi soojendajatena ja kuulasin peale selle mõniaeg ka nende plaate. Mitte päris mitu teetass, aga sinnapoole. Ehk on nad kuhugi poole muutunud? Veidi liiga elektrooniline muusika.
Nii, nüüd tuleb tunnistada, et ma olen oma ülesandele alla jäänud, nimelt olen jõudnud nii 700. esitajani, 2800 on veel minna, aga juba neid seitsmesajandaid olen 10 aasta jooksul arvutist kuulanud 15 korral. Ometi meenub, et olen käinud igasuguste imelike diskobändide kontsertidel, kes teab, palju neid Pühajärve Beach Partydeltki läbi vooris nende, vist nelja aasta jooksul, mis ma seal käisin. Right Said Fred näiteks, kui uskuda üht toona ostetud särki. James Brown Tallinna Lauluväljakul mõni aasta enne tema surma. Sinna ostsin lausa ise piletid, sest ikkagi tõeline legend. Elton John sealsamas - ei mäleta muud kui pidevat vetsusabasse jooksmist, uhkust selle üle, et sattusime viimasel hetkel piletiostjatena VIP-tsooni ja silma kippuvaid pisaraid Lõvikuninga loo ajal (rohke siidri kaasabil).
Enda õigustuseks võin öelda, et viimasel ajal käin ainult neil üritustel, kuhu tõesti VÄGA minna tahan ega haiguta kusagil tagareas. Sa ei saa kontserdist mingit elamust, kui sa ise kaasa ei ela. Linnukese kirja saamise eesmärgil pole mõtet minna, seetõttu on minust mööda läinud ka enamik viimase aja suurkontserte. Sel suvel lähen kindlasti The Exploited'it vaatama.
Kelle kontserdile (keda pole veel näinud) ma ilma hinda küsimata kohe pileti ära ostaks, kui nad Eestisse tuleksid (eeldusel, et nad pole laiali, surnud vms)? Naaberriikidesse ma tõesti ei viitsi minna, va juhul kui läheks mingi eribuss või oleks tõesti hea pakkumine.
- Courtney Love Hole'ga või Hole'ta. Iial ei tule siiakanti, ma tean. Kursaõde käis eelmisel suvel USA-s Courtney ja Lana Del Rey ühiskontserdil. Äkki peaks tõeline fänn ka midagi sellist ette võtma?
- Iron Maiden. See suvi lähim koht Göteborg. Siiski, ei.
- Lana Del Rey. Lätti ei viitsinud minna.
- Rob Zombie. Oli pilet olemas, kontsert tühistati.
- The Smashing Pumpkins
- Garbage (peatselt uus plaat tulemas), sel suvel astuvad üles Riias.
- Leonard Cohen
neljapäev, juuni 16, 2016
Võitleme patriarhaadi vastu, viimse veretilgani!
Feministeeriumis avaldati lugu pealkirjaga "Saage tuttavaks naisega, kes peab Instagramis menstruaalverele pühendatud kontot". Noh, mis tundeid see teis tekitas? Kui lugeda suutsite. Lisan selgituseks, et mina suutsin lugeda küll, kuid vere teema (igasuguse vere) tekitab minus alati ebamugavust. Olen lihtsalt selline, kellel isegi bioloogiaõpikust vereteemalise peatüki lugemine jalad nõrgaks ja käed värisema paneb. Samas saan ma aru, et veri on täiesti tavaline loomulik asi, see on meie kõigi sees ning osadel voolab seal mingil ajal ka välja.
Ei ole nagu asi, mida häbeneda või tabuks pidada. Seepärast ei saa ma tegelikult ka selle konkreetse artikli mõttest aru. Mu meelest on see selline lahtisest uksest suure kisaga läbi murdmine. Tsiteerin:
Mis sinu arvates häirib inimesi – ja Instagrami – just menstruaalvere juures?
Arvan, et oma menstruatsiooni omaksvõttu nähakse ohuna – see on midagi, mida patriarhaat meie vastu kasutab. Seda nähakse kui haigust ja nõrkust. Kas mitte igakuised tsüklid pole põhjus, miks naispresidenti usaldada ei saa? Lisaks on sellele ka turgu. Igal kuul pannakse sind ostma igasuguseid tooteid, eriti ühekordset kaupa. Kuutassidest, taaskasutatavatest sidemetest ja menstruaalkäsnadest saab rohkem kasu vähema raha eest – ja lisaks peab palju rohkem oma tsükliga kokku puutuma. Kui menstruatsiooni ei näidata enam haiguse või igakuise salajase räpakusena, häirib see patriarhaadi sõnumit ja selle võimalusi menstruatsiooni pealt raha teenida.
Päriselt? Ma ei ole mitte kunagi kohanud kedagi, kaasaarvatud meest, kes peaks päevi mingiks haiguseks või nõrkuseks, kes leiaks, et see on häbiväärne, käseks mul päevade ajal inimeste ette mitte ilmuda, peaks ostukorvis olevaid sidemeid või tampoone häbiasjaks vms. Mulle tundub, et selline mõtteviis on nii "keskaeg" (ma muidugi taas ei tunne keskaega, aga sellise üldise arusaama kohaselt) ja tänapäeval suhtutakse päevadesse kui elu loomulikku osasse. Hiljuti arutasime just, miks nõuka-ajal oli kõik keha ja seksuaalsusega seonduv nii suur tabu. Võib-olla on see vaid minu kogemus, kuid mu vanaema põlvkond oli selles osas oluliselt avatum kui ema põlvkond. Ometi oli nõuka ajal iibe tõstmine riiklik kohustus - miks siis sellega seonduvat tabuks peeti? Praegusel ajal on aga kõik kehasse puutuv taas loomulik ning vaid "gerondid" leiavad, et inimese loomalikkus on vastuvõetamatu asi.
Teisalt, mis on tampoonides halba? Ma ei tahaks mitte mingil juhul kasutada kuutassi, taaskasutatvat sidet või menstruaalkäsna! Alles me saime need "kapitalistlikud" mugavad tampoonid ja sidemed, ma ei taha küll oma mugavusest loobuda! Ok, tõesti, ma pean nende eest maksma, nad on ehk ebaproportsionaalse hinnaga, kuid ma olen nõus mugavuse eest maksma. Väidetavalt on tampoonid jube kahjulikud, sisaldavad kemikaale, võivad põhjustada haigusi ja isegi surma, kuid minu jaoks on muud variandid veel häirivamad. Ma olen nõus protestima halbade ainete osakaalu vastu tampoonides, kuid mitte tampoonide enda olemasolu vastu.
Mina ei suuda neis verepiltides näha naisi vabastavat vahendit. Mu meelest on naised ikka üsna vabad ning selline huvi oma kehaeritiste vastu...on lihtsalt huvi oma kehaeritiste vastu. Las ta olla, igal ühel oma lõbu, kuid esitada seda kui kangelaslikku võitlust patriarhaadi vastu, no ma ei tea.
Ei ole nagu asi, mida häbeneda või tabuks pidada. Seepärast ei saa ma tegelikult ka selle konkreetse artikli mõttest aru. Mu meelest on see selline lahtisest uksest suure kisaga läbi murdmine. Tsiteerin:
Mis sinu arvates häirib inimesi – ja Instagrami – just menstruaalvere juures?
Arvan, et oma menstruatsiooni omaksvõttu nähakse ohuna – see on midagi, mida patriarhaat meie vastu kasutab. Seda nähakse kui haigust ja nõrkust. Kas mitte igakuised tsüklid pole põhjus, miks naispresidenti usaldada ei saa? Lisaks on sellele ka turgu. Igal kuul pannakse sind ostma igasuguseid tooteid, eriti ühekordset kaupa. Kuutassidest, taaskasutatavatest sidemetest ja menstruaalkäsnadest saab rohkem kasu vähema raha eest – ja lisaks peab palju rohkem oma tsükliga kokku puutuma. Kui menstruatsiooni ei näidata enam haiguse või igakuise salajase räpakusena, häirib see patriarhaadi sõnumit ja selle võimalusi menstruatsiooni pealt raha teenida.
Päriselt? Ma ei ole mitte kunagi kohanud kedagi, kaasaarvatud meest, kes peaks päevi mingiks haiguseks või nõrkuseks, kes leiaks, et see on häbiväärne, käseks mul päevade ajal inimeste ette mitte ilmuda, peaks ostukorvis olevaid sidemeid või tampoone häbiasjaks vms. Mulle tundub, et selline mõtteviis on nii "keskaeg" (ma muidugi taas ei tunne keskaega, aga sellise üldise arusaama kohaselt) ja tänapäeval suhtutakse päevadesse kui elu loomulikku osasse. Hiljuti arutasime just, miks nõuka-ajal oli kõik keha ja seksuaalsusega seonduv nii suur tabu. Võib-olla on see vaid minu kogemus, kuid mu vanaema põlvkond oli selles osas oluliselt avatum kui ema põlvkond. Ometi oli nõuka ajal iibe tõstmine riiklik kohustus - miks siis sellega seonduvat tabuks peeti? Praegusel ajal on aga kõik kehasse puutuv taas loomulik ning vaid "gerondid" leiavad, et inimese loomalikkus on vastuvõetamatu asi.
Teisalt, mis on tampoonides halba? Ma ei tahaks mitte mingil juhul kasutada kuutassi, taaskasutatvat sidet või menstruaalkäsna! Alles me saime need "kapitalistlikud" mugavad tampoonid ja sidemed, ma ei taha küll oma mugavusest loobuda! Ok, tõesti, ma pean nende eest maksma, nad on ehk ebaproportsionaalse hinnaga, kuid ma olen nõus mugavuse eest maksma. Väidetavalt on tampoonid jube kahjulikud, sisaldavad kemikaale, võivad põhjustada haigusi ja isegi surma, kuid minu jaoks on muud variandid veel häirivamad. Ma olen nõus protestima halbade ainete osakaalu vastu tampoonides, kuid mitte tampoonide enda olemasolu vastu.
Mina ei suuda neis verepiltides näha naisi vabastavat vahendit. Mu meelest on naised ikka üsna vabad ning selline huvi oma kehaeritiste vastu...on lihtsalt huvi oma kehaeritiste vastu. Las ta olla, igal ühel oma lõbu, kuid esitada seda kui kangelaslikku võitlust patriarhaadi vastu, no ma ei tea.
Minu kontserdid, 1. osa
Niisiis, lubasin kirja panna enda kontserdimälestused. Alustan neist esinejatest, kelle muusikat ma kõige rohkem kuulanud olen. Nende hulka mahub kahetsusväärselt palju selliseid, kelle kontserdile ma kangesti minna tahaks, kuid pole võimalik olnud. Veel tuleb mainida, et enamik mu lemmikbände oli ammu laiali läinud selleks ajaks, kui mina nad avastasin. Või siis Eestis ära käinud (Iron Maiden, Motörhead, The Birthday Massacre).
Igatahes kõige lemmikuma esinejana, keda ma ka laval näinud olen, võin ära tuua Marilyn Mansoni. Minupoolne kontserdiarvustusemoodi asi on siin (ärge pange tähele seda algust, mul pole aimugi, kellest see on). Tuleb tunnistada, et üks parimaid elamusi.
Teine koht - Rammstein. Ma olen käinud kõigil kolmel Rammsteini kontserdil Eestis ning pole pidanud kunagi pettuma. Viimase kontserdi arvustus on siin.
Seejärel Alice Cooper Haapsalu lossivaremetes. Käisime seal koos ühe isa sõbraga, lõpuks läksime temaga ikka lava ette karglema ka. Mäletan, et pool linna oli Cooperi meigiga mehi täis. Kõik need giljotiinid ja "õudus"-elemendid, mida ta laval kasutab on tänapäeval muidugi täiesti karikatuursed ja midagi hirmsat tema lavashows küll pole. "Mõrtsukatööd" läbi viia aitab tal muuseas oma lihane tütreke.
Metallica. Käinud olen kahel kontserdil, viimasele ei läinud (kuigi kutsuti), sest arvasin, et olen vastutustundetu kui imiku L-ga koju jätan. Hea, et enam seda deprekat pole (eriti). Kahjuks käisin ma mõlemal kontserdil seltskonnaga, kes lava ees fännamisele eelistas viisakalt tagareas õlut libistada. Lava ette vähemalt esimesel korral muidugi minusugusel asja ei oleks olnudki, üks tõsine suurt kasvu metallist-naine väitis, et tema olevat nii viiendas reas olnud eestpoolt esimene naisterahvas ning tema ees laius vaid mustades riietes pikajuukseliste (mees)hevikate hord.
Ozzy Osbourne. Arvustus siin. Sel suvel tuleb Black Sabbath oma viimase tuuriga ju Lätisse, aga ega ma päris üksi ka minema ei hakka. Isa arvas, et tema selle vana ja hädise Ozzy nägemise eest küll maksta ei taha, las parem jääb ilus mälestus (mille see eelmine Ozzy soolotuur ilmselt juba ära rikkuda jõudis). Melomaan või asi...
No ja siit tuleb Scooter. Neid ma olen ka ikka mitu korda käinud kuulamas. Tallinna Laululaval, Tartus Atlantises ja Pühajärve Beach Partyl vähemalt. Viimane oli eriti äge, sest bänd jõudis kohale alles hommikuks, õnneks me 2 Quick Starti ja muude Eesti popbändide ajal magasime, seega jõudsime üleval olla. Mõnusalt vähe rahvast ja värske tunne oli sel hommikul. Kell oli ikka kuskil 6-7 ja päike siras taevas.
Monster Magnet. Soojendas esimest Metallica kontserti ja oli minu hinnangul helikõlalt isegi parem (ärge näkku lööge). Teist Metallica kontserti soojendas Tanel Padar and The Sun. No comments. Ok, Bullet For My Valentine oli ka, aga neid ma väga ei mäleta ega poleks osanud öelda, et olen nende kontserdil käinud. Neile, kes veel ei tea, kui ägeda bändiga tegemist on (nad on oma stiili tegutsemise ajal küll mitu korda muutnud), minu lemmiklugu neilt :
Pet Shop Boys. Arvustus siin. Kontsert, millest ma midagi erilist ei lootnud, kuid mis on Mansoni järel kõigi aegade paremusjärjestuses kindel teine.
R.E.M. Käis kunagi Saku Suurhallis. Guugeldades tundub, et vist lausa kahel korral. Mina käisin ühel. Väga ei mäleta. "Shiny Happy People"'it nad toona enam ei teinud, sest polevat siin ilmas võimalik enam nii positiivne olla.
HIM. Üks korralik pettumus Pühajärve Beach Party pealavalt. Tüüp rohkem jõi ja suitsetas laval, kui viitsis laulda. Tema erilisest häälest küll midagi kuulda ei olnud.
Bloodhound Gang. Vastupidiselt ülikõva esitus PBP pealavalt. Rahvas hullus, neiud minestasid, mu sõbranna kukkus ja hädaga saime ta teiste jalgade alt püsti tõmmata. Kõik arvasid, et tuleb mingi diskobänd tegema seda ahvide lugu (Bad Touch, noh), aga tuli hoopis korralik punkrock. Tänaseks päevaks on nad küll kahjuks endas elektroonilise poole avastanud, aga viimase plaadi peal on ka üks minu selle aasta lemmiklugusid (sõnad, need sõnad muidugi - Tõelise Mehe hümn):
Genesis. Genesist olen ma näinud ilma Phil Collinsita, Ray Wilsoni vokaaliga (Stiltskin oma ühe plaadiga on ka mu suur lemmik) Saku Suurhallis. Oli täitsa hea mu meelest, aga midagi muud kui Genesis minu jaoks.
Phil Collins. Käisin teda vaatamas nii Stockholmis Globenis kui ka sama tuuri kontserdil Tallinnas. Globenis istusime kusagil kõrgel lae all, nägi hästi, kuid treppidest ronimisest olid pärast jalad kanged. Kontsert oli tore, Phil soe ja sõbralik, show lõpus kutsus lavale ka oma pisikese koera. Selline hästi kodune ja mittestaarilik onu. Hiljuti näitas sama tuuri üht kontserti ka iConcerts telekanalilt (kus üldse näitab väga häid asju n The Doorsi kontsert jms, soovitan vaadata). Leidsin veel sellise artikli. Kas tõesti sai see üritus ka teoks? Ma küll ei mäleta...Tartu laululaval olen välismaa bändidest näinud vist ainult Depeche Mode'i ja Dingot. Phili (Phil Collins Big Band) käisime 1998. aastal vaatamas ka Pori Jazzil. Suur osa rahvast oli silmini lakku täis ja kui üks töll mu isale otsa koperdas ja küsis, et kuka se laulaa? (kesse laulab?) sai isal mõõt täis ja me tulime vist suisa enne Phili esinemise lõppu ära. Avastasin, et Youtubes on isegi videod sellest esinemisest olemas, mind kahjuks näha pole, istusime seal tooliridade taga põõsaste varjus (ilmselt põhjus, miks me ümber nõnda palju jotasid kakerdas).
Nii, siinkohal peaks vist pausi tegema.
Igatahes kõige lemmikuma esinejana, keda ma ka laval näinud olen, võin ära tuua Marilyn Mansoni. Minupoolne kontserdiarvustusemoodi asi on siin (ärge pange tähele seda algust, mul pole aimugi, kellest see on). Tuleb tunnistada, et üks parimaid elamusi.
Teine koht - Rammstein. Ma olen käinud kõigil kolmel Rammsteini kontserdil Eestis ning pole pidanud kunagi pettuma. Viimase kontserdi arvustus on siin.
Seejärel Alice Cooper Haapsalu lossivaremetes. Käisime seal koos ühe isa sõbraga, lõpuks läksime temaga ikka lava ette karglema ka. Mäletan, et pool linna oli Cooperi meigiga mehi täis. Kõik need giljotiinid ja "õudus"-elemendid, mida ta laval kasutab on tänapäeval muidugi täiesti karikatuursed ja midagi hirmsat tema lavashows küll pole. "Mõrtsukatööd" läbi viia aitab tal muuseas oma lihane tütreke.
Metallica. Käinud olen kahel kontserdil, viimasele ei läinud (kuigi kutsuti), sest arvasin, et olen vastutustundetu kui imiku L-ga koju jätan. Hea, et enam seda deprekat pole (eriti). Kahjuks käisin ma mõlemal kontserdil seltskonnaga, kes lava ees fännamisele eelistas viisakalt tagareas õlut libistada. Lava ette vähemalt esimesel korral muidugi minusugusel asja ei oleks olnudki, üks tõsine suurt kasvu metallist-naine väitis, et tema olevat nii viiendas reas olnud eestpoolt esimene naisterahvas ning tema ees laius vaid mustades riietes pikajuukseliste (mees)hevikate hord.
Ozzy Osbourne. Arvustus siin. Sel suvel tuleb Black Sabbath oma viimase tuuriga ju Lätisse, aga ega ma päris üksi ka minema ei hakka. Isa arvas, et tema selle vana ja hädise Ozzy nägemise eest küll maksta ei taha, las parem jääb ilus mälestus (mille see eelmine Ozzy soolotuur ilmselt juba ära rikkuda jõudis). Melomaan või asi...
No ja siit tuleb Scooter. Neid ma olen ka ikka mitu korda käinud kuulamas. Tallinna Laululaval, Tartus Atlantises ja Pühajärve Beach Partyl vähemalt. Viimane oli eriti äge, sest bänd jõudis kohale alles hommikuks, õnneks me 2 Quick Starti ja muude Eesti popbändide ajal magasime, seega jõudsime üleval olla. Mõnusalt vähe rahvast ja värske tunne oli sel hommikul. Kell oli ikka kuskil 6-7 ja päike siras taevas.
Monster Magnet. Soojendas esimest Metallica kontserti ja oli minu hinnangul helikõlalt isegi parem (ärge näkku lööge). Teist Metallica kontserti soojendas Tanel Padar and The Sun. No comments. Ok, Bullet For My Valentine oli ka, aga neid ma väga ei mäleta ega poleks osanud öelda, et olen nende kontserdil käinud. Neile, kes veel ei tea, kui ägeda bändiga tegemist on (nad on oma stiili tegutsemise ajal küll mitu korda muutnud), minu lemmiklugu neilt :
R.E.M. Käis kunagi Saku Suurhallis. Guugeldades tundub, et vist lausa kahel korral. Mina käisin ühel. Väga ei mäleta. "Shiny Happy People"'it nad toona enam ei teinud, sest polevat siin ilmas võimalik enam nii positiivne olla.
HIM. Üks korralik pettumus Pühajärve Beach Party pealavalt. Tüüp rohkem jõi ja suitsetas laval, kui viitsis laulda. Tema erilisest häälest küll midagi kuulda ei olnud.
Bloodhound Gang. Vastupidiselt ülikõva esitus PBP pealavalt. Rahvas hullus, neiud minestasid, mu sõbranna kukkus ja hädaga saime ta teiste jalgade alt püsti tõmmata. Kõik arvasid, et tuleb mingi diskobänd tegema seda ahvide lugu (Bad Touch, noh), aga tuli hoopis korralik punkrock. Tänaseks päevaks on nad küll kahjuks endas elektroonilise poole avastanud, aga viimase plaadi peal on ka üks minu selle aasta lemmiklugusid (sõnad, need sõnad muidugi - Tõelise Mehe hümn):
Phil Collins. Käisin teda vaatamas nii Stockholmis Globenis kui ka sama tuuri kontserdil Tallinnas. Globenis istusime kusagil kõrgel lae all, nägi hästi, kuid treppidest ronimisest olid pärast jalad kanged. Kontsert oli tore, Phil soe ja sõbralik, show lõpus kutsus lavale ka oma pisikese koera. Selline hästi kodune ja mittestaarilik onu. Hiljuti näitas sama tuuri üht kontserti ka iConcerts telekanalilt (kus üldse näitab väga häid asju n The Doorsi kontsert jms, soovitan vaadata). Leidsin veel sellise artikli. Kas tõesti sai see üritus ka teoks? Ma küll ei mäleta...Tartu laululaval olen välismaa bändidest näinud vist ainult Depeche Mode'i ja Dingot. Phili (Phil Collins Big Band) käisime 1998. aastal vaatamas ka Pori Jazzil. Suur osa rahvast oli silmini lakku täis ja kui üks töll mu isale otsa koperdas ja küsis, et kuka se laulaa? (kesse laulab?) sai isal mõõt täis ja me tulime vist suisa enne Phili esinemise lõppu ära. Avastasin, et Youtubes on isegi videod sellest esinemisest olemas, mind kahjuks näha pole, istusime seal tooliridade taga põõsaste varjus (ilmselt põhjus, miks me ümber nõnda palju jotasid kakerdas).
kolmapäev, juuni 15, 2016
Lapsepõlve sangarile*
Mul tekkis selline mammutpostituse idee, et võiks kirja panna kõik kontserdid, kus ma üldse käinud olen. Vähemalt välismaa esinejate omad, huvipakkuvaid Eesti bände olen ilmselt kõiki näinud. Nii iseenda jaoks, sportlikust huvist. Last.fm taaskord suureks abiks, meenutamaks esitajaid, keda ma üldse kuulanud olen (veidi üle 3500 hetkel).
Praegusel ajal, peale piletite käibemaksu tõusu, satub siiakanti ikka üpris vähe välismaiseid esinejaid võrreldes varasemate aastatega. Samas eks nüüd segab "elu" ka iga esinemise pärast keset nädalat pealinna sõitmist, kus enamik kontserte ju toimub. Ilmselt käisin ma kontsertidel kõige rohkem teismelisena ja veidi peale seda oma isa õhutusel, kes enamasti ka piletid hankis ja seeläbi mind harida püüdis. No näiteks hirmkallile (800 krooni oli pilet) Elton Johni kontserdile poleks ma pubekaeas vabatahtlikult mingi hinna eest läinud.
Ilmselt ei jäänud hinna poolest sugugi alla ka ühe mehe kontsert, kellest ma siin tegelikult rääkida tahtsin, sest tema pärast sõitsime suisa Stockholmi. Aasta pärast küll selgus, et sama tuur jõuab ka Eestisse, kuid seda me ette ei teadnud ja kuna liikusid kuulujutud, et mees hakkab kurdiks jääma ning ilmselt enam lavalaudadel ei esine, siis oli vaja ta kindlasti ära näha. See mees oli siis minu lapsepõlve iidol Phil Collins.
Iidoliks sai ta ikka isa kassettide vahendusel. Isegi pubekana, kui mu lemmikbänd oli aastaid 2Unlimited, poetasin enamasti juurde, et lemmikmeeslaulja on siiski Collins. Melomaania tärkas minus juba varakult. Algselt mäletan, et kasutasin tühje kassetikarpe konstruktorina ning seejärel oli juba aeg, mil ma algklassilapsena lõunaks kooli minnes passisin alati, mil vanemad tööle lähevad ja läksin siis suurde tuppa, kus meie oma aja kohta moodne Sanyo kassettmakk asus, panin ukse kinni, et vanaema ei segaks (ei segaks mind siis, mitte mina teda) ja kuulasin isa kassette. Ma ei tea isegi, kust isa need lindistanud oli, minu jaoks oli see selline muusika, mida tol ajal raadiotes ei lastud (või siis me ei kuulanud vastavaid jaamu?). Mike and The Mechanics, Genesis, INXS, David Lee Roth, London Beat, varajane Kylie Minogue...ma ilmselt suudaks mälu pingutades väga palju konkreetseid lugusid meenutada, sest need kassetid olid mul suurest kuulamisest peas.
Kõige rohkem sai vatti aga üks lugu, mida ma iga kord mitu tiiru edasi-tagasi lasin kedrata, nimelt Phil Collinsi "Another Day in Paradise":
See meloodia, millega laul algab (nii 14. sekundil videos) ja mis kordub läbi loo mitmes kohas, tõstis mul sõna otseses mõttes ihukarvad püsti ja tekitas kõhus õõnsa tunde. Mitte ühegi teise looga mu elus ma midagi sarnast tundnud ei ole. Võib-olla oli just see kogemus oluline minu melomaaniks kasvamisel? Et ma otsin alateadlikult siiamaani selle tunde kordumist. Collinsi hääl ka muidugi on minu jaoks imeline. Teise võrreldava häälega mehe - Leonard Coheni, avastasin ma alles hiljem ja kahetsen siiani, et paar aastat tagasi Helsingisse Coheni kontserdile ei jõudnud. Isa ütles, et see pole staadionikontserdi muusika ega olnud huvitatud kaasa tulemast. Cohenit meile ilmselt kauaks ei jätku, ta peaks sel aastal 82-aastaseks saama.
Lihtsalt teemaväline lisandus, kui Mikro oleks poiss olnud, oleks ta nimeks saanud kas Leonard või Holden. Või lausa mõlemad, kuigi ma ei eelista mitmeosalisi nimesid, aga see valik oleks väga raske olnud. Eile lugesin Imelisest Ajaloost Lennoni mõrvast ja seal muidugi jutustatakse, kuidas Chapmani utsitas teole "Kuristik rukkis"...Püha lihtsameelsus - see, mida mõni hull mõnest raamatust või muusikapalast välja loeb ei ole ju ometi raamatu või muusika süü!
* Miljoonasade - Lapsuuden sankarille, taas üks imeilus laul lapsepõlvest:
Praegusel ajal, peale piletite käibemaksu tõusu, satub siiakanti ikka üpris vähe välismaiseid esinejaid võrreldes varasemate aastatega. Samas eks nüüd segab "elu" ka iga esinemise pärast keset nädalat pealinna sõitmist, kus enamik kontserte ju toimub. Ilmselt käisin ma kontsertidel kõige rohkem teismelisena ja veidi peale seda oma isa õhutusel, kes enamasti ka piletid hankis ja seeläbi mind harida püüdis. No näiteks hirmkallile (800 krooni oli pilet) Elton Johni kontserdile poleks ma pubekaeas vabatahtlikult mingi hinna eest läinud.
Ilmselt ei jäänud hinna poolest sugugi alla ka ühe mehe kontsert, kellest ma siin tegelikult rääkida tahtsin, sest tema pärast sõitsime suisa Stockholmi. Aasta pärast küll selgus, et sama tuur jõuab ka Eestisse, kuid seda me ette ei teadnud ja kuna liikusid kuulujutud, et mees hakkab kurdiks jääma ning ilmselt enam lavalaudadel ei esine, siis oli vaja ta kindlasti ära näha. See mees oli siis minu lapsepõlve iidol Phil Collins.
Iidoliks sai ta ikka isa kassettide vahendusel. Isegi pubekana, kui mu lemmikbänd oli aastaid 2Unlimited, poetasin enamasti juurde, et lemmikmeeslaulja on siiski Collins. Melomaania tärkas minus juba varakult. Algselt mäletan, et kasutasin tühje kassetikarpe konstruktorina ning seejärel oli juba aeg, mil ma algklassilapsena lõunaks kooli minnes passisin alati, mil vanemad tööle lähevad ja läksin siis suurde tuppa, kus meie oma aja kohta moodne Sanyo kassettmakk asus, panin ukse kinni, et vanaema ei segaks (ei segaks mind siis, mitte mina teda) ja kuulasin isa kassette. Ma ei tea isegi, kust isa need lindistanud oli, minu jaoks oli see selline muusika, mida tol ajal raadiotes ei lastud (või siis me ei kuulanud vastavaid jaamu?). Mike and The Mechanics, Genesis, INXS, David Lee Roth, London Beat, varajane Kylie Minogue...ma ilmselt suudaks mälu pingutades väga palju konkreetseid lugusid meenutada, sest need kassetid olid mul suurest kuulamisest peas.
Kõige rohkem sai vatti aga üks lugu, mida ma iga kord mitu tiiru edasi-tagasi lasin kedrata, nimelt Phil Collinsi "Another Day in Paradise":
Lihtsalt teemaväline lisandus, kui Mikro oleks poiss olnud, oleks ta nimeks saanud kas Leonard või Holden. Või lausa mõlemad, kuigi ma ei eelista mitmeosalisi nimesid, aga see valik oleks väga raske olnud. Eile lugesin Imelisest Ajaloost Lennoni mõrvast ja seal muidugi jutustatakse, kuidas Chapmani utsitas teole "Kuristik rukkis"...Püha lihtsameelsus - see, mida mõni hull mõnest raamatust või muusikapalast välja loeb ei ole ju ometi raamatu või muusika süü!
* Miljoonasade - Lapsuuden sankarille, taas üks imeilus laul lapsepõlvest:
teisipäev, juuni 14, 2016
Naiste- ja meestemagnetid
Täna hommikul kohtasin tänaval üht meesnäitlejat, kes, omamata küll klassikalist ilueedi välimust, on naistele alati peale läinud. Selle peale tekkis arutelu, et mis see mõnes inimeses küll on, mis niimoodi tõmbab? Panen enda arvamuse siia kirja siis ka.
Ma ei tea, kas see päris õige definitsioon on, aga mina ütleksin selle faktori kohta karisma. Hitlerit peeti ka karismaatiliseks, aga ilmselt mitte selle kandi pealt, mida mina mõtlen, kuigi mine sa tea, seega ilmselt on karismaatilisusel erinevaid külgi. Mina pean silmas seda, et inimene tundub siiralt huvituvat teistest inimestest, sh vastassoost. Ta kohtleb iga inimest aupaklikult, kuulab tema juttu, noogutab kaasa, vaatab silma, paneb teise tundma enda tähelepanu keskpunktina. See pole selline omakasupüüdlik tähelepanu, et no eks ma kuulan sind väheke, pärast asume minu vajaduste kallale, vaid inimene lihtsalt ongi selline siiras. Mulle ka meeldivad sellised inimesed (mehed), aga ma olen piisavalt ettevaatlik ja läbinägelik, sest ma näen ära, et ma ei ole ainuke, kellega karismaatiline isiksus niimoodi suhtleb. Samas asjast kirjutas väga väga naine ka (ma taaskord ei suuda leida konkreetset postitust üles) - kuidas tema tahab olla siiski see ainuke eriline, mitte üks kõigi eriliste hulgast. Mul on ilmselt ka sama "kiiks" küljes. Ma isegi ei tea, kas see näitab kõrget või madalat enesehinnangut - kõrge peaks justkui olema ju see, et tahan ise kõige tähtsam olla, aga samas ehk ma lihtsalt kardan võistlejaid ja eeldan, et küllap see karismaatiline mu ühel päeval mõne uue erilise vastu vahetab. Ma nimelt võtan iga suhet alati kui "seda ainust ja igavest".
Eks ma olen elus kokku puutunud ka päris mitme sellise "naistemagnetiga" ja reeglina nad tõepoolest väga kaua ühest inimesest vaimustunud olla ei suuda. Samas kui uksest ja aknast pressib sisse üha uusi fänne, siis see ongi väga raske ülesanne. Siiski on nad kõik minu silmis väga meeldivad inimesed ning mul poleks midagi selle vastu, kui enamik inimesi oskaks olla sellised nagu nemad. Mitte häbelikud mühkamid või muud sellist igapäevast. See oli siis üldiselt meeste kohta, sest algselt tundus mulle, et meestemagnetid toimivad mingitel teistel põhimõtetel. Veidi edasi mõeldes enam päris nii ei tundunud.
Ehk siis naised, kes meeldivad "kõigile" meestele, millised nemad minu arvates on. Ilusad? Ei, minu vaatluste tulemusena on silmapaistev ilu pigem koormaks kaelas. Ma jälle ei mäleta, millise kirjanikuga ma kaasa noogutasin tolle sellekohase arvamusavalduse juures, aga üldiselt ei julge enamik mehi väga kaunitele naistele läheneda. Eks ilmselt kardetakse samuti rivaale, enda vähest turuväärtust või omistatakse ilusatele mingeid koledaid omadusi, mida neil sugugi olla ei pruugi. Neil põhjustel julgevad väga ilusatele naistele läheneda vaid mehed, kellel on põhjendamatult kõrge enesehinnang ja/või suurem elukogemus. See teine variant ei pruugi halb olla, aga esimene tavaliselt on ning nii satuvad kaunitarid sageli ülbikutest võimujanuste pättide kätte - vähemalt keegi, kes mu ilu ei pelga! Seda kõike arvas too kirjanik, mina lihtsalt refereerin ja olen üldjoontes nõus.
Mu meelest tõmbab ka mehi naiste juures sama asi, mis naisi karismaatiliste meeste juures - tunne, et neile pööratakse tähelepanu ja nad on tähtsad selle konkreetse naise jaoks. Näiteks nendes hirmsates ööklubides on lihtsaim nipp meeste tähelepanu püüdmiseks lihtsalt neile otsa vaadata ja pilgule vastata. Kohe tulevad, nagu kärbsed. Sa ju näitasid minu suhtes huvi üles! Sa võid olla ilus, istuda üksi nurgas, aga kui sa samal ajal oma põlvi põrnitsed või mõnd meest nähes pilgu ära keerad (minu nipid, sest ma lihtsalt olen veendunud, et ööklubides suhtlemisväärseid isikuid ei leia), siis keegi sinuga rääkima ka ei tule. Või kui tuleb, siis on see tüüp tingimata väga purjus või muul põhjusel eufoorilises meeleolus.
Ilmselt tahame me kõik, et keegi meie tagasihoidliku isiku vastu huvi tunneks. Erinevus tulebki sisse selles samas "ma tahan siiski ainuke olla, kelles ta erilisust näeb"- nõudes. Võib-olla on need, kes karismaatilistesse isikutesse armuda julgevad, lihtsalt kõrgema enesehinnanguga? Nad on veendunud, et nemad on VEEL ROHKEM erilised, kui kõik ülejäänud? Või siis hoopis lepivad armastuse nimel ka kõigi teistega. Kas need, kes karismaatilistesse pigem ei armu, on enesekesksemad või pigem just madalama enesehinnanguga? Või ei sõltu see üldse meie valikutest, kellesse me armuma juhtume? Mulle tundub, et armumisel on siiski mingid oma "standardid" - ma ju hindan karismaatilisi isikuid küll, kuid endale koju ühte ei tahaks. Või siis lihtsalt arvan, et ei tahaks, oma varasemate, ebateadlike valikute tõttu?
Ma ei tea, kas see päris õige definitsioon on, aga mina ütleksin selle faktori kohta karisma. Hitlerit peeti ka karismaatiliseks, aga ilmselt mitte selle kandi pealt, mida mina mõtlen, kuigi mine sa tea, seega ilmselt on karismaatilisusel erinevaid külgi. Mina pean silmas seda, et inimene tundub siiralt huvituvat teistest inimestest, sh vastassoost. Ta kohtleb iga inimest aupaklikult, kuulab tema juttu, noogutab kaasa, vaatab silma, paneb teise tundma enda tähelepanu keskpunktina. See pole selline omakasupüüdlik tähelepanu, et no eks ma kuulan sind väheke, pärast asume minu vajaduste kallale, vaid inimene lihtsalt ongi selline siiras. Mulle ka meeldivad sellised inimesed (mehed), aga ma olen piisavalt ettevaatlik ja läbinägelik, sest ma näen ära, et ma ei ole ainuke, kellega karismaatiline isiksus niimoodi suhtleb. Samas asjast kirjutas väga väga naine ka (ma taaskord ei suuda leida konkreetset postitust üles) - kuidas tema tahab olla siiski see ainuke eriline, mitte üks kõigi eriliste hulgast. Mul on ilmselt ka sama "kiiks" küljes. Ma isegi ei tea, kas see näitab kõrget või madalat enesehinnangut - kõrge peaks justkui olema ju see, et tahan ise kõige tähtsam olla, aga samas ehk ma lihtsalt kardan võistlejaid ja eeldan, et küllap see karismaatiline mu ühel päeval mõne uue erilise vastu vahetab. Ma nimelt võtan iga suhet alati kui "seda ainust ja igavest".
Eks ma olen elus kokku puutunud ka päris mitme sellise "naistemagnetiga" ja reeglina nad tõepoolest väga kaua ühest inimesest vaimustunud olla ei suuda. Samas kui uksest ja aknast pressib sisse üha uusi fänne, siis see ongi väga raske ülesanne. Siiski on nad kõik minu silmis väga meeldivad inimesed ning mul poleks midagi selle vastu, kui enamik inimesi oskaks olla sellised nagu nemad. Mitte häbelikud mühkamid või muud sellist igapäevast. See oli siis üldiselt meeste kohta, sest algselt tundus mulle, et meestemagnetid toimivad mingitel teistel põhimõtetel. Veidi edasi mõeldes enam päris nii ei tundunud.
Ehk siis naised, kes meeldivad "kõigile" meestele, millised nemad minu arvates on. Ilusad? Ei, minu vaatluste tulemusena on silmapaistev ilu pigem koormaks kaelas. Ma jälle ei mäleta, millise kirjanikuga ma kaasa noogutasin tolle sellekohase arvamusavalduse juures, aga üldiselt ei julge enamik mehi väga kaunitele naistele läheneda. Eks ilmselt kardetakse samuti rivaale, enda vähest turuväärtust või omistatakse ilusatele mingeid koledaid omadusi, mida neil sugugi olla ei pruugi. Neil põhjustel julgevad väga ilusatele naistele läheneda vaid mehed, kellel on põhjendamatult kõrge enesehinnang ja/või suurem elukogemus. See teine variant ei pruugi halb olla, aga esimene tavaliselt on ning nii satuvad kaunitarid sageli ülbikutest võimujanuste pättide kätte - vähemalt keegi, kes mu ilu ei pelga! Seda kõike arvas too kirjanik, mina lihtsalt refereerin ja olen üldjoontes nõus.
Mu meelest tõmbab ka mehi naiste juures sama asi, mis naisi karismaatiliste meeste juures - tunne, et neile pööratakse tähelepanu ja nad on tähtsad selle konkreetse naise jaoks. Näiteks nendes hirmsates ööklubides on lihtsaim nipp meeste tähelepanu püüdmiseks lihtsalt neile otsa vaadata ja pilgule vastata. Kohe tulevad, nagu kärbsed. Sa ju näitasid minu suhtes huvi üles! Sa võid olla ilus, istuda üksi nurgas, aga kui sa samal ajal oma põlvi põrnitsed või mõnd meest nähes pilgu ära keerad (minu nipid, sest ma lihtsalt olen veendunud, et ööklubides suhtlemisväärseid isikuid ei leia), siis keegi sinuga rääkima ka ei tule. Või kui tuleb, siis on see tüüp tingimata väga purjus või muul põhjusel eufoorilises meeleolus.
Ilmselt tahame me kõik, et keegi meie tagasihoidliku isiku vastu huvi tunneks. Erinevus tulebki sisse selles samas "ma tahan siiski ainuke olla, kelles ta erilisust näeb"- nõudes. Võib-olla on need, kes karismaatilistesse isikutesse armuda julgevad, lihtsalt kõrgema enesehinnanguga? Nad on veendunud, et nemad on VEEL ROHKEM erilised, kui kõik ülejäänud? Või siis hoopis lepivad armastuse nimel ka kõigi teistega. Kas need, kes karismaatilistesse pigem ei armu, on enesekesksemad või pigem just madalama enesehinnanguga? Või ei sõltu see üldse meie valikutest, kellesse me armuma juhtume? Mulle tundub, et armumisel on siiski mingid oma "standardid" - ma ju hindan karismaatilisi isikuid küll, kuid endale koju ühte ei tahaks. Või siis lihtsalt arvan, et ei tahaks, oma varasemate, ebateadlike valikute tõttu?
esmaspäev, juuni 13, 2016
Kust peavad lapsed jooma?!*
....ja mida sööma!?
Käisime siis Mini tulevase kooliga tutvumas. Räägiti igasugu korralduslikke teemasid ja muuhulgas anti teada ka päevaplaan. Tunnid kestavad esimesel aastal orienteeruvalt keskpäevani, lõuna on enamasti...kell 10. Ma ei kujuta hästi ette, et laps, kes sööb veidi enne kaheksat hommikusöögi, oleks kella kümneks juba nii näljane, et lõunat süüa, kuid eks söögivahetunnid on paika pandud kõiki arvestades ja seega need, kel vähem tunde, peavadki kõige varem lõunale minema. Ega see suur probleem olegi, võib-olla mõni laps hommikusööki ei söö ja temal on kindlasti kõht tühi ning Mini armastab söömist, seega teda ilmselt kõhu täisolek ei takista. Asi, mis mulle kahtlasena tundub, on hoopis see, et süües koolis kell 10, saaks laps järgmise toidukorra alles õhtul viie paiku, kui vanemad koju tulevad. Üldse ei imesta enam laste üle, kes krõpsupakk peos, koolist koju vantsivad. Esimese klassi lastele on olemas siiski ka pikapäevarühm, mis kestab umbes kolmeni ning kus samuti süüa antakse. Sealne toidukord maksab aga oluliselt rohkem kui tava koolilõuna, sest seda linn ei doteeri, seega ilmselt paljud vanemad loobuvad pikapäevarühmast.
Kas laps tuleb aga toime ise enda toitmisega kodus? Võileiba peaks 7-aastane oskama teha küll, ainuke jama on selles, et produktide kättesaamiseks peab ta tooliga mööda kappe ronima. No loodetavasti ei kuku alla ega murra kaela. Samamoodi tuleb loota, et ta ei vali või määrimiseks ning kurgi lõikamiseks kõige teravamat nuga ega lõika sellega näppu. Mina sellises vanuses kunagi üksi kodus olema ei pidanud, mul oli vanaema, kes kõik ette-taha ära tegi. Õpitud abitus, jaa-jaa. Hilisemates klassides toitusin ma nii, et mulle osteti nädalaks ette mingi kogus valmistoitu, mida ma siis endale mikrolaineahjus soojaks lasin. Olen täitsa elus veel. Võisin vabalt igal hommikul ühe külmutatud Saarioneni pitsa sisse ajada, ohtra ketšupi ja majoneesiga, õnneks olin siis veel selles eas, et säärane toitumine mingit kaalutõusu ei põhjustanud. Ma ei tea, kuidas teistel oli, kuid meil küll kodus mingist tervislikust toitumisest juttu ei olnud.
Tänapäeval saavad aga paljud vanemad šoki paljalt mõttest, et nende laps peaks sööma külmutatud kiirtoitu ja seda veel mikrokas soojaks laskma. Ega ka võileib ju mingi tervislikkuse etalon ole. Mida see laps siis endale valmistama peaks? Leidsin Internetist sellise tabeli (pildil klikkides näeb suuremalt):
Enamikku tabelis kirjeldatud masinatest mul niikuinii kodus ei ole. Suurt osa neist toitudest, mis seal kirjas, ei ole ma ise valmistanud või siis olen teinud paar korda elus katsetamise mõttes. 6-8 aastaste juures on muidugi mainitud ka seda, et vanema järelevalve on nõutav. Kartuleid ja muid vilju õppisin ma koorima alles täiskasvanuna eraldi elades, kuigi olin otsustanud, et ostan eluaeg vaid kooritud variante - eks ma proovisin küll paar korda lapsena, aga ema arvas, et pole mõtet minu järel oodata, kui tema saab kiiremini kooritud. Seal tabelis on ju all ka, et "tundke rõõmu!" - minu ema küll söögitegemisest rõõmu ei tundnud, see oli tüütu kohustus ja aja raiskamine, seega ei kujutanud ka mina ette, et söögitegemine võiks mingi lõbu olla, mida hobikorras teha. Mingite küpsetiste või magustoitudega ei jamanud ema kunagi, ise olen mõned korrad teinud, aga eriliseks meelelahutuseks seda ei pea.
Huvitav, kas kokkamisarmastus sõltub tõesti nii palju eeskujust või võib ka ilma selleta tulevaseks toidublogijaks kasvada? Ilmselt saab minu lapse iseseisvaks menüüks siiski võileivad ja jogurt, mingit perele risotto ja šokolaadikoogi valmistamist ma temalt ei eelda.
Sugulane läks eelmisel aastal kokaks õppima, selline laps, kes ka muidu peale ketšupiga friikate muust väga ei toitunud. Nüüdseks on ta päris mitu korda kodus sünnipäevadeks suussulavaid küpsetisi teinud. Kuna kokandus polnud tema esimene valik, siis huvitav, kas oskuste olemasolu tekitab ka huvi kokkamise vastu või on tegemist taaskord inimesega, kes on küll ameti selgeks õppinud, kuid kokatööst ei unista ega kokka ka oma lõbuks.
* see on üks vana nali lapsepõlvest, mida mu isa ikka armastas: Aafrikas on kõrb, vett ei ole, kust peavad lapsed jooma?!
Käisime siis Mini tulevase kooliga tutvumas. Räägiti igasugu korralduslikke teemasid ja muuhulgas anti teada ka päevaplaan. Tunnid kestavad esimesel aastal orienteeruvalt keskpäevani, lõuna on enamasti...kell 10. Ma ei kujuta hästi ette, et laps, kes sööb veidi enne kaheksat hommikusöögi, oleks kella kümneks juba nii näljane, et lõunat süüa, kuid eks söögivahetunnid on paika pandud kõiki arvestades ja seega need, kel vähem tunde, peavadki kõige varem lõunale minema. Ega see suur probleem olegi, võib-olla mõni laps hommikusööki ei söö ja temal on kindlasti kõht tühi ning Mini armastab söömist, seega teda ilmselt kõhu täisolek ei takista. Asi, mis mulle kahtlasena tundub, on hoopis see, et süües koolis kell 10, saaks laps järgmise toidukorra alles õhtul viie paiku, kui vanemad koju tulevad. Üldse ei imesta enam laste üle, kes krõpsupakk peos, koolist koju vantsivad. Esimese klassi lastele on olemas siiski ka pikapäevarühm, mis kestab umbes kolmeni ning kus samuti süüa antakse. Sealne toidukord maksab aga oluliselt rohkem kui tava koolilõuna, sest seda linn ei doteeri, seega ilmselt paljud vanemad loobuvad pikapäevarühmast.
Kas laps tuleb aga toime ise enda toitmisega kodus? Võileiba peaks 7-aastane oskama teha küll, ainuke jama on selles, et produktide kättesaamiseks peab ta tooliga mööda kappe ronima. No loodetavasti ei kuku alla ega murra kaela. Samamoodi tuleb loota, et ta ei vali või määrimiseks ning kurgi lõikamiseks kõige teravamat nuga ega lõika sellega näppu. Mina sellises vanuses kunagi üksi kodus olema ei pidanud, mul oli vanaema, kes kõik ette-taha ära tegi. Õpitud abitus, jaa-jaa. Hilisemates klassides toitusin ma nii, et mulle osteti nädalaks ette mingi kogus valmistoitu, mida ma siis endale mikrolaineahjus soojaks lasin. Olen täitsa elus veel. Võisin vabalt igal hommikul ühe külmutatud Saarioneni pitsa sisse ajada, ohtra ketšupi ja majoneesiga, õnneks olin siis veel selles eas, et säärane toitumine mingit kaalutõusu ei põhjustanud. Ma ei tea, kuidas teistel oli, kuid meil küll kodus mingist tervislikust toitumisest juttu ei olnud.
Tänapäeval saavad aga paljud vanemad šoki paljalt mõttest, et nende laps peaks sööma külmutatud kiirtoitu ja seda veel mikrokas soojaks laskma. Ega ka võileib ju mingi tervislikkuse etalon ole. Mida see laps siis endale valmistama peaks? Leidsin Internetist sellise tabeli (pildil klikkides näeb suuremalt):
Huvitav, kas kokkamisarmastus sõltub tõesti nii palju eeskujust või võib ka ilma selleta tulevaseks toidublogijaks kasvada? Ilmselt saab minu lapse iseseisvaks menüüks siiski võileivad ja jogurt, mingit perele risotto ja šokolaadikoogi valmistamist ma temalt ei eelda.
Sugulane läks eelmisel aastal kokaks õppima, selline laps, kes ka muidu peale ketšupiga friikate muust väga ei toitunud. Nüüdseks on ta päris mitu korda kodus sünnipäevadeks suussulavaid küpsetisi teinud. Kuna kokandus polnud tema esimene valik, siis huvitav, kas oskuste olemasolu tekitab ka huvi kokkamise vastu või on tegemist taaskord inimesega, kes on küll ameti selgeks õppinud, kuid kokatööst ei unista ega kokka ka oma lõbuks.
* see on üks vana nali lapsepõlvest, mida mu isa ikka armastas: Aafrikas on kõrb, vett ei ole, kust peavad lapsed jooma?!
pühapäev, juuni 12, 2016
EBA2016
Tegelikult tundsin ma juba eile netist Blogiauhindade galat vaadates (mul küll kordagi midagi kokku ei jooksnud nagu mõned väidavad) ja mitut tuttavat nägu nähes, et oleks ikka võinud ka minna. Täna Manjana meelierutavat ülevaadet lugedes seda enam - oleks ju võinud ka esimest rongi oodata, aga näe, ei tulnud selle pealegi! Oleks ja poleks.
Teisalt, seda Perekooli teemat vaadates (nimme ei lingi) tõuseb okse kurku - päriselt on olemas inimesed, kes arvustavad niimoodi teiste välimust? Paraku blogiauhindade puhul on välimusel üsna suur roll ja pead arvestama sellega, et kuhugi pildile või telekaamera ette sa jääd. Õnneks rõvetsetakse vaid poppide blogijate suunal ning seega tekib paradoks - milleks siis ronida üritusele, kus on oht nägupidi tuntuks saada? Ei mina neid tuhandeid lugejaid taha, kes muud kommenteerida ei oska, kui minu lollust või koledust. Mulle tõesti väga meeldib see seltskond, kes mul siin blogis käib ja arvamust avaldab. Mallukas ütles kuskil intervjuus, et tema koledaid kommentaare ei loe - päris jube ju, kui peaks oma blogis niimoodi mööda seinaääri hiilima! Seda enam paneb mind imestama, et leidus suur hulk inimesi (50), kes olid minu blogi parima arvamusblogi tiitli vääriliseks hinnanud. Nagu päriselt - ma arvasin seda blogi kirjutama hakates, et ma olen ainuke omasugune imelik inimene! Ma saan aru, et loetakse, aga suisa parimaks ja seda sellises konkurentsis - tõesti, ma imestan! Ei ole ju ma seda kohta kusagil välja reklaaminud ka ning "ei lind ega loom" üksildase hundina pole mul ka hordi sõpru-tuttavaid, keda hääletama sundida. Ehk siis - ma olen liigutatud ja suur-suur tänu kõigile!
Mida ma aga arvutiekraanilt nägin siis? Korraliku inimesena (jajah) panin kõik oma tähelepanekud kronoloogilises järjekorras märkmikku kirja.
Otsisin tund aega siia mõnda eriti ebafotogeenilist pilti endast, kuid ei leidnud ühtegi...Paradoks, taaskord.
Teisalt, seda Perekooli teemat vaadates (nimme ei lingi) tõuseb okse kurku - päriselt on olemas inimesed, kes arvustavad niimoodi teiste välimust? Paraku blogiauhindade puhul on välimusel üsna suur roll ja pead arvestama sellega, et kuhugi pildile või telekaamera ette sa jääd. Õnneks rõvetsetakse vaid poppide blogijate suunal ning seega tekib paradoks - milleks siis ronida üritusele, kus on oht nägupidi tuntuks saada? Ei mina neid tuhandeid lugejaid taha, kes muud kommenteerida ei oska, kui minu lollust või koledust. Mulle tõesti väga meeldib see seltskond, kes mul siin blogis käib ja arvamust avaldab. Mallukas ütles kuskil intervjuus, et tema koledaid kommentaare ei loe - päris jube ju, kui peaks oma blogis niimoodi mööda seinaääri hiilima! Seda enam paneb mind imestama, et leidus suur hulk inimesi (50), kes olid minu blogi parima arvamusblogi tiitli vääriliseks hinnanud. Nagu päriselt - ma arvasin seda blogi kirjutama hakates, et ma olen ainuke omasugune imelik inimene! Ma saan aru, et loetakse, aga suisa parimaks ja seda sellises konkurentsis - tõesti, ma imestan! Ei ole ju ma seda kohta kusagil välja reklaaminud ka ning "ei lind ega loom" üksildase hundina pole mul ka hordi sõpru-tuttavaid, keda hääletama sundida. Ehk siis - ma olen liigutatud ja suur-suur tänu kõigile!
Mida ma aga arvutiekraanilt nägin siis? Korraliku inimesena (jajah) panin kõik oma tähelepanekud kronoloogilises järjekorras märkmikku kirja.
- Parima poliitblogi auhind firmalt Raseerija. Oot, aga kui Heli Künnapas oleks võitnud? Mitte, et naised ei raseeriks, aga mulle jäi mulje, et see ettevõtte on suht habemekeskne. Mehed ja poliitika käivad aga teadagi käsikäes...
- Rabarberibulvar sai parimaks raamatublogiks! Jee! Vähemalt üks kategooria, kus minu lemmik võitis! Palju õnne!.
- Grete Klein tibina oli äge. Ma ei vaata seda seriaali ega ta blogi (ja ma pole ka päris kindel, kas on lahe, et selline blogi tavablogidega koos võistleb), aga tibiroll oli alati minu trumpäss kooliteatris ning on tore näha, kui keegi teine seda rolli oskuslikult esitab.
- Meeldis see neiu, kes kaalulangetusblogide hulgast võitis. Tema oli see, kes esimesena blogijaist (vist) ka mikrofoni julges haarata ning teatas, et tegelikult pole kaal elus kõige tähtsam asi. Riides oli ta ka lahedalt - nahktagi ja teksased on iga kell parem kui suvaline kleidihõlst.
- Mallukal oli hea kleit. Mul endal on samasugune punane ja sellisteks üritusteks on see parim valik - juhul kui tahad tähelepanu keskpunkti sattuda.
- Olen koos Hundi uluga hämmingus - mis mõttes neljas koht? Isegi Perekoolis oli üleskutse oma hääl talle anda, aga ikka nii kesine tulemus. Samas olen ühel meelel, et ükskord me võidame niikuinii!
- Vaadates kategooria Saurusblogi tulemusi, kus esimene koht Mallukas sai 464 häält ja teine koht Daki 42 häält, siis on selge, et tooni annab uus põlvkond ning nemad on oma liidri nägu nagu ka Manjana juba mainis.
- Inimesed ei söönud tasuta jagatud jäätist! Mis mõttes?
Otsisin tund aega siia mõnda eriti ebafotogeenilist pilti endast, kuid ei leidnud ühtegi...Paradoks, taaskord.
reede, juuni 10, 2016
Mis imeloom see naine on, et teda lüüa ei või?*
Ma ei saa vahepeal ikka üldse aru, kas ma olen lihtne šovinist või siis hoopiski äärmusfeminist...
Kui ma veel algkoolis käisin, juhtus selline lugu, et üks poiss ja üks tüdruk läksid kehalise tunnis palli pärast kaklema ning selleks, et pall enda kätte saada, lõi poiss tüdrukut kõhtu. Selle vahejuhtumi peale aeti terve klass kokku ning õpetaja pidas meile lühiloengu sellest, et tüdrukuid ei tohi mitte kunagi lüüa, sest...no siin ta takerdus, ikkagi nõukaaeg ja tabuteemad, aga ta üritas meile "läbi lillede" seletada, et tüdrukud peavad terveks jääma, kuna nemad sünnitavad tulevikus lapsi. Otse õpetaja seda välja ei öelnud, ilmselt kartis purustada kellegi illusiooni kurgedest. Mina juba teadsin, kust lapsed tegelikult tulevad ja sain enam-vähem aru.
Ka L.-l on sarnane lugu oma koolipõlvest - õpetaja olla seletanud, et naised on väga tähtsad ja väärtuslikud, sest nemad toovad lapsi ilmale. Selle peale olla aga üks tolle aja kohta liberaalse kasvatuse saanud poisiklutt öelnud, et ega need naised ilma meesteta lapsi ikka ilmale ei tooks. Õpetaja olevat punastanud ja teema ruttu lukku pannud.
Mulle tuli see teema meelde kui nägin eile sotsiaalmeedias Ojasoo skandaalile järgnevas lainetuses mitmeid mehi kirjutavat, et "ükski õige mees naist ei löö". Ma tegelikult ei saa päris hästi aru, miks selles skandaalis just naistevastane vägivald jutuks tuli. Ok, ilmselt seetõttu, et keegi teatritegelane olevat kommenteerinud juhtumit kui "eraelulist seika" ning naistevastane vägivald kerkib esile enamasti just eraelulistes situatsioonides. Minu meelest on "naistevastane vägivald" saanud eraelulistes olukordades sünonüümiks koduvägivallale - situatsioonile, kus alguses on armastus ja suur tähelepanu, sellele järgnevad armukadedus ja kontrollivajadus, mis muunduvad sageli vaimseks terroriks ja/või füüsiliseks vägivallaks. Enamasti on vägivallatsejaks mees, sest üldlevinud stereotüübid toetavad mõlema poole sellesuunalist käitumist (võimukas mees, allaheitlik naine), kuid mitte alati.
Mis kasu on avaldusest "naisi me ei löö"? Kas mehi võib? Kas vägivald pole lihtsalt vägivald ning ühtmoodi taunitav kõigi suhtes? Kas selle avalduse taga võiks hoopiski näha patriarhaadi mõju - meie nüüd otsustasime, et naisi ei öö ja teie hüüdke hurraa!? Mina väikese vastiku mässumeelse lapsena sain alati vihaseks kui mul kästi "poiste mängudest" eemale hoida, sest ma võisin ju haiget saada. Ma olen nõrgem ja poisid teevad haiget. Poisid reageerisid ju sageli nii, et plikasid me mängu ei võta, sest äkki saavad kogemata viga ja kukuvad pillima. Mul oli vaja tõestada, et ma "suudan kannatada nagu mees." Täiesti adekvaatne vastus väitele, et "naisi me ei löö" oleks minu suust olnud see, et mismõttes? Mis mul siis viga on? Olen nii kehv vastane, et isegi lüüa ei kõlba või? Ja sageli asusin ise hambad ristis provotseerima. Mehed ei nuta ja mehed naisi ei löö. Tõeline väljakutse oli mehed nutma ja lööma saada. Ma ju tahtsin nii kangesti võrdne, või veel etem - parem olla. More (hu)man than the (hu)man , nagu White Zombie laulis.
Huvitav, kas sarnane mõttemall võiks kehtida ka nende nö "vinguvate naiste" juures, kes "ise kolakat küsivad"? Vähemalt osade juures nendest? Et nad pole mitte üdini naiselikud vingatsid, vaid hoopiski tahavad kõigest hingest meestega võrdselt võidelda? Kahjuks enamasti selgub, et kui ollakse sattunud mõne lühema süütenööriga tüübi otsa, siis võrdsest võitlusest eriti miskit välja ei tule. Ma ei räägi siin muidugi kõigi eest, ma lihtsalt spekuleerin, kas minusuguseid imelikke võiks veel leiduda.
Inimene on kole agressiivne loom ning lootus, et see omadus meis välja sureb, on ilmselt asjatu. Loomulikult oleks "inimlikum" seda omadust endas taltsutada, kuid inimesed ja temperamendid on nii erinevad. Seega ei saa mu meelest öelda, et vägivaldsed on vaid mehed ja naistes mingeid seesuguseid tundeid üldse ei eksisteeri. Kindlasti on ka täiesti mittevägivaldseid isendeid kummagi soo juures, kuid mulle tundub, et enamikul on agressioon lihtsalt kuhugi peidetud.
Lisaks ei taha ma väita, et naistevastane vägivald oleks kuidagi mingi pseudoteema, kuid kas see, kes virutab naisele, jätaks virutamata mehele? Ja kas see, kui virutatakse mehele, on kuidagi vähem tähelepanuvääriv?
*teadlikult provotseeriv pealkiri
Kui ma veel algkoolis käisin, juhtus selline lugu, et üks poiss ja üks tüdruk läksid kehalise tunnis palli pärast kaklema ning selleks, et pall enda kätte saada, lõi poiss tüdrukut kõhtu. Selle vahejuhtumi peale aeti terve klass kokku ning õpetaja pidas meile lühiloengu sellest, et tüdrukuid ei tohi mitte kunagi lüüa, sest...no siin ta takerdus, ikkagi nõukaaeg ja tabuteemad, aga ta üritas meile "läbi lillede" seletada, et tüdrukud peavad terveks jääma, kuna nemad sünnitavad tulevikus lapsi. Otse õpetaja seda välja ei öelnud, ilmselt kartis purustada kellegi illusiooni kurgedest. Mina juba teadsin, kust lapsed tegelikult tulevad ja sain enam-vähem aru.
Ka L.-l on sarnane lugu oma koolipõlvest - õpetaja olla seletanud, et naised on väga tähtsad ja väärtuslikud, sest nemad toovad lapsi ilmale. Selle peale olla aga üks tolle aja kohta liberaalse kasvatuse saanud poisiklutt öelnud, et ega need naised ilma meesteta lapsi ikka ilmale ei tooks. Õpetaja olevat punastanud ja teema ruttu lukku pannud.
Mulle tuli see teema meelde kui nägin eile sotsiaalmeedias Ojasoo skandaalile järgnevas lainetuses mitmeid mehi kirjutavat, et "ükski õige mees naist ei löö". Ma tegelikult ei saa päris hästi aru, miks selles skandaalis just naistevastane vägivald jutuks tuli. Ok, ilmselt seetõttu, et keegi teatritegelane olevat kommenteerinud juhtumit kui "eraelulist seika" ning naistevastane vägivald kerkib esile enamasti just eraelulistes situatsioonides. Minu meelest on "naistevastane vägivald" saanud eraelulistes olukordades sünonüümiks koduvägivallale - situatsioonile, kus alguses on armastus ja suur tähelepanu, sellele järgnevad armukadedus ja kontrollivajadus, mis muunduvad sageli vaimseks terroriks ja/või füüsiliseks vägivallaks. Enamasti on vägivallatsejaks mees, sest üldlevinud stereotüübid toetavad mõlema poole sellesuunalist käitumist (võimukas mees, allaheitlik naine), kuid mitte alati.
Mis kasu on avaldusest "naisi me ei löö"? Kas mehi võib? Kas vägivald pole lihtsalt vägivald ning ühtmoodi taunitav kõigi suhtes? Kas selle avalduse taga võiks hoopiski näha patriarhaadi mõju - meie nüüd otsustasime, et naisi ei öö ja teie hüüdke hurraa!? Mina väikese vastiku mässumeelse lapsena sain alati vihaseks kui mul kästi "poiste mängudest" eemale hoida, sest ma võisin ju haiget saada. Ma olen nõrgem ja poisid teevad haiget. Poisid reageerisid ju sageli nii, et plikasid me mängu ei võta, sest äkki saavad kogemata viga ja kukuvad pillima. Mul oli vaja tõestada, et ma "suudan kannatada nagu mees." Täiesti adekvaatne vastus väitele, et "naisi me ei löö" oleks minu suust olnud see, et mismõttes? Mis mul siis viga on? Olen nii kehv vastane, et isegi lüüa ei kõlba või? Ja sageli asusin ise hambad ristis provotseerima. Mehed ei nuta ja mehed naisi ei löö. Tõeline väljakutse oli mehed nutma ja lööma saada. Ma ju tahtsin nii kangesti võrdne, või veel etem - parem olla. More (hu)man than the (hu)man , nagu White Zombie laulis.
Huvitav, kas sarnane mõttemall võiks kehtida ka nende nö "vinguvate naiste" juures, kes "ise kolakat küsivad"? Vähemalt osade juures nendest? Et nad pole mitte üdini naiselikud vingatsid, vaid hoopiski tahavad kõigest hingest meestega võrdselt võidelda? Kahjuks enamasti selgub, et kui ollakse sattunud mõne lühema süütenööriga tüübi otsa, siis võrdsest võitlusest eriti miskit välja ei tule. Ma ei räägi siin muidugi kõigi eest, ma lihtsalt spekuleerin, kas minusuguseid imelikke võiks veel leiduda.
Inimene on kole agressiivne loom ning lootus, et see omadus meis välja sureb, on ilmselt asjatu. Loomulikult oleks "inimlikum" seda omadust endas taltsutada, kuid inimesed ja temperamendid on nii erinevad. Seega ei saa mu meelest öelda, et vägivaldsed on vaid mehed ja naistes mingeid seesuguseid tundeid üldse ei eksisteeri. Kindlasti on ka täiesti mittevägivaldseid isendeid kummagi soo juures, kuid mulle tundub, et enamikul on agressioon lihtsalt kuhugi peidetud.
Lisaks ei taha ma väita, et naistevastane vägivald oleks kuidagi mingi pseudoteema, kuid kas see, kes virutab naisele, jätaks virutamata mehele? Ja kas see, kui virutatakse mehele, on kuidagi vähem tähelepanuvääriv?
*teadlikult provotseeriv pealkiri
teisipäev, juuni 07, 2016
Sofi Oksanen. Norma
Sofi Oksanen on kahtlemata väga hea kirjanik. Tema raamatuid on ebameeldiv lugeda ning ilmselt on see märk väga heast õhustiku- ja karakterite loomise oskusest. Taaskord (nagu ka Houellebecq puhul) oli tegemist autori viienda teosega, mis mulle kätte sattus ning seetõttu suudan ilmselt Oksase (mulle meeldib Soome nimesid soomepäraselt käänata) loomingu kohta mingeid üldistusi teha. Mis mulle silma on jäänud, on tegelaste stereotüüpsus - isegi Baby Jane's on ju lesbisõbrannad, üks äärmiselt naiselik ja teine tõeline butch. Ka Normas jäävad silma vaid mehelikud mehed ning naiselikud naised, seda kõige enamlevinud seletuses. Machokultuur ja kunstküüned. Mõtlesin, mis mind täpselt Oksase raamatute juures hirmutab.
Need meeskarakterid. Vägivaldsed, võimukad mehed, kes omavad käsilasi kõikjal ja kelle käest ilma mõnd elu ohverdamata minema ei saa. Oksanen suudab imehästi edasi anda oma eluga ummikusse jooksnud inimeste meeleheidet, seda tunnet, kuidas muudmoodi ei saa, kui kurjaga lepingut sõlmides. Kõik on sinu vastu, keegi ei hooli, mitte kelleltki pole abi loota. Oksanen kirjutab inimkaubanduse ohvritest, naistest, kes on kolmanda maailma riikides vaesuslõksus ning kellega on halbadel meestel võimalik ükskõik mida teha. Ma saan aru, see on tegelikult suur probleem. Me peaks kõigi inimeste elu enda omaga sarnaselt väärtustama, kuid "on lihtsam ära kasutada kedagi, kes ei ole samasugune nagu sa ise." AGA
...mulle tundub, et see raamat on natuke liiga...feministlik. Äärmusfeministlik siis, kui terminites püüda täpne olla. Nii sellest raamatust kui ka ühestki teisest ei meenu Oksase puhul ühtki positiivset meestegelast. Mehed on kas üdini halvad või siis otsustusvõimetud töllid, keda elu (ja halvad mehed) ära kasutavad. Mehed on need, kes su passi ja raha ära võtavad ning su luku taha panevad. Meenutab natuke kodumaist Libahunti - ka seal tõugatakse erinev kogukonnast välja ning meestegelane on võimukate naiste kõrval otsustusvõimetu töll, Oksase variandis on aga niiditõmbajateks alati mehed. Naised pole isegi mitte nende kaelteks, nagu meie vanasõna märgib.
Täpsemalt Normast - mis unelmate mees see Alvar lõpuks oli? Täpselt samasugune ärakasutajast rets nagu teisedki, lihtsalt ta oma nahale oli kasulik Norma ellu jätta. Või siis olen ma hoopis ajupestud kõigi nende meeskangelastega teoste poolt ning nüüd, kus mees ei olegi kangelane, pole ma millegipärast rahul? Pigem on tegemist sellega, et Oksase raamatute maailm on mulle üsnagi võõras. Ma ei tunne selliseid mehi, ma ei tunne selliseid naisi. Kas Soomes on tõesti nii palju ilusalonge, küsiks nii mõnigi naljahammas, eriti arvestades seda, et Soome naise kuvand on meil pigem dressides ja nudipealine sootu olevus. Loomulikult, raamat ju ei pakugi läbilõiget tervest ühiskonnast, vaid pigem ühte probleemset osa, kuid see tundub niivõrd uskumatuna - sellist asja ju ometi ei ole! Ilmselt on, ma ei tea, aga kindlasti tuleks Oksasele tänu avaldada nende teemade kajastamise eest. Tegelikult on siiski tegemist vaid põnevusloo taustaga ning mingit sügavutiminemist inimkaubanduse teemadega ei ole. Huvitav, et sama temaatikat käsitletakse ka mitmetes teistes Skandinaavia krimiromaanides - aktuaalne või lihtsalt kuum teema? Räägitakse ju meilgi pea iga kadumise juures organidoonorlusest ja muust sellisest.
Raamat on põnev, fantaasiaelemendid sulanduvad loosse tõrgeteta, mängus on nii vanad perekonnasaladused kui ka üleloomulikud jõud. Samuti ei unustata päevapoliitikat ega Soome argipäeva. Kokkuvõttes ei häirinud mind sugugi, et Oksanen kirjutas midagi erinevat oma Eesti ajaloo sarjast (mulle meeldis ju ka Baby Jane, mis samuti sellesse sarja ei kuulu), tema stiil on siiski unikaalselt äratuntav ning sobib sama hästi fantaasia-põnevusloo jaoks.
reede, juuni 03, 2016
Kuidas me pead tiiva alla pistsime
Üldiselt pean ma ennast inimeseks, kes tuleb toime võõrastele endast "normaalse inimese" mulje jätmisega. Lähedastega on juba teine teema, aga see selleks. Eile igatahes tundsin end tõelise "sotsiaalselt ebaadekvaatse pingviinina" (see on üks meem).
Lugu siis järgmine:
Tegelikult kõigepealt eellugu. Käisime eelmisel nädalal lastega staadionil ratastega sõitmas. Nemad sõitsid, meie vahtisime tühja (meil on rattad erinevates vabariigi otstes laiali). Mingil hetkel leidis Mini ühe endast noorema tüdruku, kellel ka ratas oli ja kellega nad siis koos staadioniringe sõitma läksid. Selgituseks lisan, et Mini ongi selline laps - "tahab ja julgeb suhelda - huvitub suhetest ja tunneb huvi teiste vastu" (kooliküpsuskaardi sõnastuses). Eluaeg on ise suhteid loonud ilma kellegi abita. Siinkohal meenub paaniliselt mööda randa jooksev vanaema, kes ahastab: "Ära mine sinna! Seal on VÕÕRAD inimesed! Tule kohe ära! Sa segad neid!" Lisan veel, et ta kippus siis ikka teiste laste juurde, mitte võõraste tädide-onudega kaasa.
Tagasi asja juurde siis, too võõras laps oli koos oma (vana)vanematega, kellega me ühtki sõna ei vahetanud ega silmsidet loonud, sest nad lihtsalt viibisid meist palju eemal. Kui koju hakkasime minema, jättis Mini tolle tüdrukuga hüvasti nagu tavaliselt uute, mänguväljakutel kohatud lastega ikka.
Eile oli meil ühes kesklinna populaarses pargis lasteaia lõpupiknik. Vanemad söövad, lapsed jooksevad ringi. Ühel hetkel tuleb Mini meie juurde ja hõiskab, et nägi taas seda tüdrukut, kellega nad staadionil koos ratastega sõitsid. Ikka juhtub, muidugi, linn on ju väike, väga tore kokkusattumus! Aga siis torkab Mini meile pihku pastaka, mille küljes paberileheke ja ütleb, et tolle tüdruku ema-isa arvasid, et kui nad Miniga nii head sõbrad on, siis võib ju nende laps meile mängima tulla ja andku me enda telefoninumber....
Sel hetkel kiilus meil L.-ga mõlemal üsna kinni. Oot, misasja? Täiesti võõras laps, korra nähtud, ja nüüd tuleb külla? Kirjutagu me aga number. Me ei kirjutanud. Ütlesime Minile, et võõrastele me oma telefoninumbrit ei anna. Me ei tunne neid inimesi. Vabandust. Miks nad ise meiega rääkima ei tulnud, vaid saatsid pastaka ja paberi? Mina oleks ilmselt Minile asja pehmendanud stiilis "ütle neile, et sa ei leidnud oma vanemaid üles", aga Mini jooksis kohe minema ja me ei saanudki talle mingit juhendit anda, kuidas käituda (jah, ma möönan, et lapse valetama meelitamine ei ole eriti hea suunis nii ehk naa, aga ma olin tol hetkel üsna segaduses isegi). Hiljem küsisin Minilt, kelle plaan see oli, Mini väitis, et tüdruku (vana)vanemate. Mul ei ole midagi selle vastu, kui mu lapse sõbrad meil külas käivad (lasteaiasõbrad, kokkulepitult nende vanematega) ja ka enda last luban naabrihoovi (tuppa minna ei ole lubatud, sest ma ei ole suhelnud nende laste vanematega), aga niimoodi anonüümselt suhelda mulle ei meeldi. Annan oma numbri ja ühel hetkel helistab mulle võõras inimene, et tema laps tahaks nüüd külla tulla? Minu jaoks on siin midagi valesti.
Muidugi oleks olnud kõige õigem minna ja ise suhelda nende telefoninumbrit soovinud inimestega, kuid sel hetkel olime siiski oma seltskonnaga piknikul ega hakanud eraldi neid inimesi otsima minema. Kel janu, sel jalad, kui see siia sobitub.
Selline lugu siis, ma ei tea, kas ainult mulle (meile) tundub see imelik?
Tegelikult kõigepealt eellugu. Käisime eelmisel nädalal lastega staadionil ratastega sõitmas. Nemad sõitsid, meie vahtisime tühja (meil on rattad erinevates vabariigi otstes laiali). Mingil hetkel leidis Mini ühe endast noorema tüdruku, kellel ka ratas oli ja kellega nad siis koos staadioniringe sõitma läksid. Selgituseks lisan, et Mini ongi selline laps - "tahab ja julgeb suhelda - huvitub suhetest ja tunneb huvi teiste vastu" (kooliküpsuskaardi sõnastuses). Eluaeg on ise suhteid loonud ilma kellegi abita. Siinkohal meenub paaniliselt mööda randa jooksev vanaema, kes ahastab: "Ära mine sinna! Seal on VÕÕRAD inimesed! Tule kohe ära! Sa segad neid!" Lisan veel, et ta kippus siis ikka teiste laste juurde, mitte võõraste tädide-onudega kaasa.
Tagasi asja juurde siis, too võõras laps oli koos oma (vana)vanematega, kellega me ühtki sõna ei vahetanud ega silmsidet loonud, sest nad lihtsalt viibisid meist palju eemal. Kui koju hakkasime minema, jättis Mini tolle tüdrukuga hüvasti nagu tavaliselt uute, mänguväljakutel kohatud lastega ikka.
Eile oli meil ühes kesklinna populaarses pargis lasteaia lõpupiknik. Vanemad söövad, lapsed jooksevad ringi. Ühel hetkel tuleb Mini meie juurde ja hõiskab, et nägi taas seda tüdrukut, kellega nad staadionil koos ratastega sõitsid. Ikka juhtub, muidugi, linn on ju väike, väga tore kokkusattumus! Aga siis torkab Mini meile pihku pastaka, mille küljes paberileheke ja ütleb, et tolle tüdruku ema-isa arvasid, et kui nad Miniga nii head sõbrad on, siis võib ju nende laps meile mängima tulla ja andku me enda telefoninumber....
Sel hetkel kiilus meil L.-ga mõlemal üsna kinni. Oot, misasja? Täiesti võõras laps, korra nähtud, ja nüüd tuleb külla? Kirjutagu me aga number. Me ei kirjutanud. Ütlesime Minile, et võõrastele me oma telefoninumbrit ei anna. Me ei tunne neid inimesi. Vabandust. Miks nad ise meiega rääkima ei tulnud, vaid saatsid pastaka ja paberi? Mina oleks ilmselt Minile asja pehmendanud stiilis "ütle neile, et sa ei leidnud oma vanemaid üles", aga Mini jooksis kohe minema ja me ei saanudki talle mingit juhendit anda, kuidas käituda (jah, ma möönan, et lapse valetama meelitamine ei ole eriti hea suunis nii ehk naa, aga ma olin tol hetkel üsna segaduses isegi). Hiljem küsisin Minilt, kelle plaan see oli, Mini väitis, et tüdruku (vana)vanemate. Mul ei ole midagi selle vastu, kui mu lapse sõbrad meil külas käivad (lasteaiasõbrad, kokkulepitult nende vanematega) ja ka enda last luban naabrihoovi (tuppa minna ei ole lubatud, sest ma ei ole suhelnud nende laste vanematega), aga niimoodi anonüümselt suhelda mulle ei meeldi. Annan oma numbri ja ühel hetkel helistab mulle võõras inimene, et tema laps tahaks nüüd külla tulla? Minu jaoks on siin midagi valesti.
Muidugi oleks olnud kõige õigem minna ja ise suhelda nende telefoninumbrit soovinud inimestega, kuid sel hetkel olime siiski oma seltskonnaga piknikul ega hakanud eraldi neid inimesi otsima minema. Kel janu, sel jalad, kui see siia sobitub.
Selline lugu siis, ma ei tea, kas ainult mulle (meile) tundub see imelik?
neljapäev, juuni 02, 2016
Minu väike paradiis* ehk suvi ´96
Mu meelest sobivad tänapäeva popmuusika ja ostlemine kokku nagu valatult. Kuulake või seda lugu, mu meelest absoluutselt täiuslik lugu kaubanduskeskuses konditsioneeri all ringi jalutamiseks:
Tollel ajal, mida mina siin täna meenutama hakkan, lasti kaubanduskeskustes vist küll hoopis Garbage´i debüütalbumi lugusid, kuid mind see toona eriti ei huvitanud. Eestis möllasid kuumad 90ndad ja popp oli kodumaine toodang. Tartusse polnud kapitalism veel päris täielikult jõudnud, meil šopati ikka veel väikestes pahnapoodides nagu näiteks Hevian (praegune lokaal Vein ja Vine), kus müügil nii käekotid kui ka kosmeetika. Praeguseks väljasurnud Rüütli kaubanduskeskus oli üks esimesi "tänapäevaseid" poode Tartu kesklinnas, kuid ka see oli ringihängimiseks liiga tilluke.
Kuna mu isa käis töö asjus pea iga nädal Tallinnas, moosisime sõbrannaga ennast paar korda temaga kaasa. Kooliasjade ostmise sildi all veetsime terve päeva Tallinna võrratutes kaubandusmekades ja unistasime ilusast elust pealinnas. Oli suvi enne põhikooli viimasesse klassi minekut, suvi 1996, olin just 15 saanud või saamas. Ma ei tea, miks mulle see kõik pea detailselt meelde on jäänud, ilmselt üks senise elu tipphetki :) Vist jällegi seotud paljukiidetud valikuvõimalusega - sulle antakse raha ja sa saad ise valida, mida selle eest osta (muidu mul eraldi taskuraha ei olnud) - kohe selline täiskasvanulik tunne. Loomulikult ostsime seesuguseid imelisi asju nagu näiteks toona popid olnud kägistaja-kaelaehted:
Stockmannis olid sellised müügil, ripatsiks täht. Mäletan, et meie tähed M ja J, olid otsa saanud ning seega piirdusime E ja P-ga. E oli minu puhul nagu extacy, mis tundus kuidagi jube mässumeelne seletus (hiljem tekkis mul E-tähega alanud nimega peika ja võtsin kaelakee ostmist kui ettekuulutust). Sõbranna oli tagasihoidlikum ja valis P, kui oma toonase pinginaabri eesnimetähe. (Huvitav, kas ma kade polnud, pidasin ennast ju ise J-i parimaks sõbraks, meil oli isegi kerge vandenõu sügisel pinginaabrid ära vahetada ja kokku istuda, aga selleks hetkeks kui mina sügisel kohale jõudsin, istus tema juba oma vana P kõrval ja tegi näo, et midagi pole valesti).
Oo, Stockmann ja Viru keskus! Toona muidugi veel see vana variant, Sokos oli vist nimi. Sealsest Seppäläst avastasime napilt enne lahkumist, kui juba rahast lagedad olime, kahe valge triibuga mustad dressipüksid. Meie lemmikbänd oli ju Must Q, kelle sponsoriks Adidas ja kuna originaal-Adidest jõud üle ei käinud, sobisid Seppälä analoogid kui rusikas silmaauku. Need püksid me ka saime. Ilmselt andis isa raha juurde. Oo, kaunis lapsepõlv! Söömas käisime sellises kohas nagu Carrols, mis eelnes Eestis Hesburgeri ketile. Asus samuti Sokoses või siis Virus. Vanalinna või loomaaeda me küll ei kippunud.
Sügisel pidime koolis kirjutama kirjandi teemal, kus näen end aasta pärast. Mäletan, et kirjutasin Tallinna ülistava kirjandi. Suur unistus oli pealinna keskkooli minna. Vanemad muidugi ei lubanud, aga siis ma veel ei teadnud seda (kuigi aimasin). Käisime nutuselt mööda halli Tartut ja ohkasime kui palju kuulsaid ja ilusaid inimesi me pealinnas nägime. Mõni üksik vastutulnud ilus poiss pidi kindlasti olema turist Tallinnast.
Öelge veel, et lapsepõlv on metsajärv ja heinamaa, ei, meie paradiis oli kaubanduskeskus. Võimalus osta ja konditsioneerist läbi käinud õhku hingata. Väsinult burgerit süüa ja ilusaid poisse vahtida. Meie jaoks oli see eksootika, peale meid tuligi "kaubanduskeskuste põlvkond", kelle jaoks kõik see argipäev oli.
Praeguseks on kapitalism voolanud üle kogu Eestimaa ja ühesuguste poodidega kaubanduskeskusi leidub igas maakonnakeskuses. H&M-i vist veel oodati Tartusse, kuid mind see enam eriti ei eruta. Avamispiltidel paistsid samuti silma nii 15-aastased moefännid. Eks selle šoppamisega ole enamikul nagu pidudel käimisega - kui ametlikult võimalus on, siis enam nii väga ei viitsitagi.
* Minu väike paradiis oli mu meelest Terminaatori parim plaat. "Sellel albumil on natuke karmimad lood" nagu märgib Wikipedia. Kujutate te ette, et Terminaator on kunagi ka selliste sõnadega loo kirjutanud:
"Paradiisi aia lipid jalaga ma puruks taon,
pikad valged triibud taevast ninna tõmban ja siis kaon" (Terminaator - Saatus)
Kuna mu isa käis töö asjus pea iga nädal Tallinnas, moosisime sõbrannaga ennast paar korda temaga kaasa. Kooliasjade ostmise sildi all veetsime terve päeva Tallinna võrratutes kaubandusmekades ja unistasime ilusast elust pealinnas. Oli suvi enne põhikooli viimasesse klassi minekut, suvi 1996, olin just 15 saanud või saamas. Ma ei tea, miks mulle see kõik pea detailselt meelde on jäänud, ilmselt üks senise elu tipphetki :) Vist jällegi seotud paljukiidetud valikuvõimalusega - sulle antakse raha ja sa saad ise valida, mida selle eest osta (muidu mul eraldi taskuraha ei olnud) - kohe selline täiskasvanulik tunne. Loomulikult ostsime seesuguseid imelisi asju nagu näiteks toona popid olnud kägistaja-kaelaehted:
Oo, Stockmann ja Viru keskus! Toona muidugi veel see vana variant, Sokos oli vist nimi. Sealsest Seppäläst avastasime napilt enne lahkumist, kui juba rahast lagedad olime, kahe valge triibuga mustad dressipüksid. Meie lemmikbänd oli ju Must Q, kelle sponsoriks Adidas ja kuna originaal-Adidest jõud üle ei käinud, sobisid Seppälä analoogid kui rusikas silmaauku. Need püksid me ka saime. Ilmselt andis isa raha juurde. Oo, kaunis lapsepõlv! Söömas käisime sellises kohas nagu Carrols, mis eelnes Eestis Hesburgeri ketile. Asus samuti Sokoses või siis Virus. Vanalinna või loomaaeda me küll ei kippunud.
Sügisel pidime koolis kirjutama kirjandi teemal, kus näen end aasta pärast. Mäletan, et kirjutasin Tallinna ülistava kirjandi. Suur unistus oli pealinna keskkooli minna. Vanemad muidugi ei lubanud, aga siis ma veel ei teadnud seda (kuigi aimasin). Käisime nutuselt mööda halli Tartut ja ohkasime kui palju kuulsaid ja ilusaid inimesi me pealinnas nägime. Mõni üksik vastutulnud ilus poiss pidi kindlasti olema turist Tallinnast.
Öelge veel, et lapsepõlv on metsajärv ja heinamaa, ei, meie paradiis oli kaubanduskeskus. Võimalus osta ja konditsioneerist läbi käinud õhku hingata. Väsinult burgerit süüa ja ilusaid poisse vahtida. Meie jaoks oli see eksootika, peale meid tuligi "kaubanduskeskuste põlvkond", kelle jaoks kõik see argipäev oli.
Praeguseks on kapitalism voolanud üle kogu Eestimaa ja ühesuguste poodidega kaubanduskeskusi leidub igas maakonnakeskuses. H&M-i vist veel oodati Tartusse, kuid mind see enam eriti ei eruta. Avamispiltidel paistsid samuti silma nii 15-aastased moefännid. Eks selle šoppamisega ole enamikul nagu pidudel käimisega - kui ametlikult võimalus on, siis enam nii väga ei viitsitagi.
* Minu väike paradiis oli mu meelest Terminaatori parim plaat. "Sellel albumil on natuke karmimad lood" nagu märgib Wikipedia. Kujutate te ette, et Terminaator on kunagi ka selliste sõnadega loo kirjutanud:
"Paradiisi aia lipid jalaga ma puruks taon,
pikad valged triibud taevast ninna tõmban ja siis kaon" (Terminaator - Saatus)
kolmapäev, juuni 01, 2016
Michel Houellebecq. Platvorm
Ka tegelased ju korduvad. Me oleme neid asotsiaalseid pahuraid (vana)mehi ja erudeeritud, aga seksuaalselt aktiivseid, oma lesbikogemusi meenutavaid kauneid noori naisi ennegi kohanud. Võeh, naisõiguslased pahandavad - järjekordne keskealise valge mehe seksuaalfantaasia!
Mulle Houellebecq meeldib. Mulle meeldib tema enesekindel stiil - ta kirjutab lõigu mingit sündmust või käitumismustrit kirjeldades ning lõpetab selle üldistava kokkuvõttega, sageli ühelauselise konstateeringuga - just nii ongi. Saame ühe kenasti tsiteeritava aforismi. Houellebecq ei kahtle, ei too sisse erinevaid seisukohti, ta läheb sirgjooneliselt ennustatava kaose suunas. Sa kas noogutad kaasa või vihastad.
Aga ma ei saa ka aru, miks talle seda ette heidetakse. Tegemist on ju ilukirjanduse, mitte arvamusartikliga, inimestel ongi enamasti must-valged seisukohad. Kuna Houellebecq´i minategelane kannab samuti eesnime Michel, siis kiputakse tegelaste arvamusi kirjanikule endale üle kandma. Keskealine valge mees on ta ju ka. Nii nagu Kender on võigas pedofiil, nii on ka Houellebecq rassist ja seksist? Kas see on mingi eneseabi kirjanduse ja elulugude lugemise buumi mõjudest, et muud kui enesekohast kirjutamist enam ette ei suudetagi kujutada? Ei kujutata ette, et keegi võiks ette kujutada? Mu meelest on täitsa võimalik kirjutada mitte-fantaasia romaani, mille tegevus toimub kaasajal, kuid mis ei põhine reaalsel elul (see oli siin iroonia).
Raamatule heidetakse ette ka seksi, detailsed kirjeldusi, kehavedelike voolamist ja isegi pedofiiliat (!). Seda viimast mina kusagil ei märganud. Mida sa loodad leida raamatust, mille kujunduses kasutatakse pilti kutsuvalt sassis voodipesust (eestikeelse variandi äärmiselt õnnestunud kujundus, muudes variantides enamasti nappides bikiinides naisekehi)?
Minu meelest markeerib seks raamatus lähedust palju laiemas kontekstis. Seks on lihtsalt inimliku kontakti äärmuslikem vorm. Houellebecq´i tegelane põlgab ju S&M seksi just selle minetatud läheduse pärast. Seega ei käida ka Aasias pelgalt prostituute keppimas, vaid loomulikku, inimlikku ühendust otsimas, mis Lääne ühiskonnas kaduma on läinud.
Läänes ei osata enam nautida, teineteisele pühenduda, ei soovita üksteist õnnelikuks teha, vaid ainult raha teenida ja tooteid tarbida. Ma arvan, et praeguses maailmas meie kindlasti selle Lääne maailma alla ei sobitu (veel) - meie ühiskondlik lõhestatus pole veel nii kaugele jõudnud, et eksisteeriks ulatuslik ennast tilgatumaks töötav jõukam keskklass, kes veedab oma elu kusagil turvatud pilvelõhkujates ja eraldatud elamurajoonides, aga kindlasti on inimesi, kes sellisest elust unistavad. Houllebecq näitab, mida see kõik endaga kaasa toob. Tuletame siinkohal meelde, milline menu on saatnud Halle varjundeid - just nimelt S&M, firmatooted, eralennukid jms kui unelmate elu ning seda idealiseerivad tavalised pereemad.
Kas me ka tegelikult tahame ja oskame niimoodi elada ja õnnelikuks saada? Houellebecq väidab, et tegelikult me vajame palju vähem. Me vajame seksi ja seda mitte lihtsalt keppimise mõttes, vaid me vajame, et keegi teine meid hellitaks, näitaks üles huvitatust meie suhtes ning meid õnnelikuks teeks. Mu meelest võiks seda ka näiteks armastuseks nimetada. Abielu on hukule määratud, kui selle all mõistetakse mingisugust töökorraldust, aga mitte üksteisele pühendumist, üksteisega arvestamist ja soovi teineteist õnnelikuks teha.
Ma olen isegi meie ajakirjandusest lugenud lugusid seksivabast edukast abielust. Kas te usute seda? Muidugi on ka aseksuaalseid inimesi olemas, aga pigem hakkab silma see, et seksi serveeritakse kui isiklikku hobi, millega tegelemiseks on vaja lihtsalt "härjal sarvist haarata" ning teine inimene on sealjuures lihtsalt "masturbeerimise abivahend". Mu meelest võib Houellebecq´i küll täitsa "viimaseks humanistiks" pidada nagu kusagil kunagi öeldi, võib-olla sobivad just tema šokeerivad meetodid ühele korralikule kalestunud kapitalistile? Vähemalt teda loetakse.
Kui me eemaldame elust igasugused "räpased" naudingud ning elame vaid puritaanlikult puhast elu (kogu see tervislikkuse, sportlikkuse, puhtuse võidukäik), siis kas me ikka oleme rohkem inimesed või lihtsalt ühed õnnetud loomad?