Aasta 2016 parimad plaadid

Tundub, et tabelitegijate meelest pole detsember üldse mingi arvestusse minev kuu. Kodumaised arvustajad on oma hinnangud juba andnud, kommertsraadiote edetabelid ootavad hääletamist ning isegi Last.fm tegi mulle mu aastakokkuvõtte ära, detsembri täiesti välja jättes. Nende andmetel kuulasin selle aasta jaanuarist novembri lõpuni 14814 muusikapala, keskmiselt 44 päevas, 700lt erinevat esitajalt, 1734lt plaadilt, 6208 erinevat lugu. See teeb 36 päeva jutti muusikat. Peamised kuulatud lood kuulusid kategooriatesse rock, punk, punk rock, grunge ja naissoost vokalist. Parimate plaatide väljasõelumiseks kasutan sama meetodit, mida eelmiselgi aastal - lihtsalt need, mida kuulasin kõige rohkem.

See aasta oli küll tähelepanuväärne mitme hea muusiku surma poolest, kuid tegelikult oli 2016 siiski uue muusikalise toodangu poolest minu jaoks oluliselt parem aasta kui 2015. Top 10 viimasele kohale sai plaat, mis üldarvestuses (kus sees siis nii uued kui vanad plaadid) oli 72. kohal, eelmisel aastal pääsesid uute plaatide toppi lausa üldtabeli paarisajandate kohtade omanikud. Päris mitu head plaati jäid üllatuslikult ka tabelist välja - David Bowie "Blackstar", M.I.A. - "AIM", Placebo "A Place For Us To Dream", Skinny Girl Diet "Heavy Flow", Lady Gaga, Die Antwoord, Suede, Metallica jne ehk siis täiesti head albumid, mis mõnel kehvemal aastal raudselt Top 10 olnud oleks. Ilmselt oleks Spotifys varem ilmumise korral tabelisse jõudnud ka Hands Off Greteli "Bedroom Sessions" ning seega oleks tabelis lausa 2 plaati ühelt tegijalt, need ilmusidki niimoodi korraga. Eelmise aastaga sama on aga fakt, et üldtopi ja uute plaatide topi esimene koht on sama:
1. Hands Off Gretel "Burn The Beauty Queen" - pikemalt kirjutasin ja linke jagasin siin. Huvitav, kas keegi Eesti muusikakriitikutest on üldse sellest bändist teadlik? Ma ütlesin nende lauljale (hell yeah, globaliseerumine!) FB-s, et Eestis on tal vähemalt üks kuulaja olemas! Plaadi esimene lugu ka siia, ma sain esimestest taktidest aru, et tegemist on aasta plaadiga!

2. Psychoterror "Streik"
Esimene ja viimane Eesti plaat mu tabelis ja ka plaat, millega ühtivad minu ja tunnustet kriitikute kiidusõnad. Oojaa, plaat, mida kiidavad mu üsna pungikauged sõbradki (need, keda mul ei ole noh, st minu poolt röövitud L.-i sõbrad).  Freddy on ju öelnud, et ta laulaks hea meelega vene romansse eesti keeles. Ja Freddyst hakatakse järgmisel aastal eluloofilmi väntama.

3. Korn "The Serenity Of Suffering"
Ilmselt olen muutunud mina, sest Korni pole ma kunagi väga fännanud, paar lugu on head, aga. Viimast plaati peetakse tagasipöördumiseks juurte juurde. Mu meelest on kõik lood head, kaasaarvatud deluxe versiooni lisakad. Korni lugude "taustalood" on muuseas üpris õõvastavad ja sageli elust enesest, laulja töötas kunagi EMO-s ja seal nägi ta inimlikkuse jäledamaid külgi, lood, mis sellest sündisid, on aga vägagi meeldejäävad. Üks video ka viimase plaadi looga, sellisel intrigeerival teemal nagu surnute fotografeerimine (levinud praktika fotograafia algusaegadel), omal ajal on Hole sama temaatikat ühel oma singlikaanel kasutanud.

4. Rihanna "ANTI"
Väga minulik tabel, noh. Mulle eriti ei meeldi need sellelt plaadilt hitiks saanud lood, aga ketrasin suvel päris palju seda "kaubanduskeskuses jalutamise" hümni. Nii kõrge koha juures on oma roll ka sellel, et paljud väga head plaadid ilmusid alles aasta lõpus, Rihanna oma aga esimeses pooles. Mulle meeldib ANTI juures see, et Rihanna on juba väga ülbeks läinud ega tee lugusid, mis sobiksid keskmise popploo alla ja oleksid raadiohitid. Sex, drugs ja keskmine näpp. Sest tema juba võib, on ennast tõestanud, ei pea meeldima. Beyonce oma "Lemonade"´i Spotifysse lubanud pole, seega seda ei ole kuulanud, kuigi tahaks. Gaga tegi samuti väga mittepopi albumi. Keskmises kommertsraadios mängitakse tänapäeval puhast tümakat mu meelest.

5. Rob Zombie "The Electric Warlock Acid Witch Satanic Orgy Celebration Dispenser"..sai vist kõik :) Mõnusa huumoriga tehtud plaat, välismaised kriitikud kiidavad koledasti, meie maal märkamatuks jäänud. Mulle meeldib sellelt plaadilt vaid 4 lugu, aga nende pealkirjad on nii pikad, et ma ei hakka siia kirja panema. Liiga veiderdamine on need ülejäänud. Gore-hoora lugu on hea, video minu jaoks jube ei ole, kes zombiesid kardab, ärgu vaadaku.

6. Otep "Generation Doom"
Avastasin sel aastal Spotifyst ühe väärt muusikalisti "Female fronted rock and metal", loojaks keegi Joanne Smith, hetkel on listis 450 lugu ja ta uuendab seda ikka aeg-ajalt. Seal on ikka väga erinevat muusikat, metalit mu meelest hoopiski vähem, listis on ka Björki, PJ Harvey´t ja muud sellist mahedamat kraami. Ma avastasin sealt ikka hulgim häid bände, mille olin kas unustanud või mida polnudki varem kuulnud. Sellest vanast kullast annaks lausa eraldi tabeli teha (äkki teengi, mulle muusikapostitusi teha meeldib, kuigi nende loetavus on võrreldes muuga palju madalam). Igatahes, sealt avastasin ma ka Otepi, kuulasin kogu ta diskograafia läbi ning tundub, et viimane plaat on parim. Videonäidet on siia raske panna, Otepi lood on üsna eriilmelised, täiesti raadiosõbralikest meloodiatest thrash-metalini välja. Siin on üks näide, nende Nirvana Breedi cover on ka väga hea.

7. Leonard Cohen "You Want It Darker"
Üks seeaastastest lahkujatest. Kirjutasin siin. Viimane plaat ei saanud kõrgemat kohta ilmselt sellepärast, et võrreldes mõne teisega, on tegemist üsna lühikese plaadiga, kõigest 9 lugu. Muidu igati hea plaat. Ahjaa, Last.fm ei arvesta ühe plaadi alla ka enne plaadi ilmumist välja lastud singleid, Coheni plaadi nimilugu lasti välja varem ning seda kuulasin üpris palju, need kuulamised aga arvesse ei läinud. Sel aastal, kuna oli palju häid plaate, andsid sellised statistilised nõksud erinevusi sisse, Otep oleks üldse välja jäänud, sest delux variant ja tavaline pole Last.fmi meelest sama plaat.

8. Garbage "Strange Little Birds"
Täiesti tähelepanuta jäänud plaat nii meil kui mujal. Mu meelest küll nõrgem plaat kui eelmine "Not Your Kind of People", mis on üldse mu jaoks parim Garbage´i plaat ja mis samuti üldise tähelepanuta jäi, samas parem kui mu meelest siiani igavaim Garbage´i plaat "beautifulgarbage". Natuke uimane ehk, aga samas omamoodi ilus. Näiteks see lugu on oma ballaadilisusest hoolimata väga vinge:

9. Red Hot Chili Peppers "The Getaway"
Ma ise täitsa imestan, et see plaat tabelisse jõudis. Minu igapäevaselt kuulatavasse listi jäi sealt ainult 3 lugu, ju siis ilmus plaat piisavalt vara ja shufflega kuulamine soosis neid lugusid. Plaadi nimilugu, Dark Necessities ja The Longest Wave on need lood, mis mulle meeldivad. Mu jaoks on Peppers selline tavaline raadiomuusika, ei ole eriline fänn, suvel kontserdile minna ei plaani.

10. The Pretty Reckless "Who You Selling For"
Kõige paremad on nende varased demolood, mida ühelgi plaadil pole, esimene plaat oli ka tervikuna ülikõva, teine oli juba pettumus ja see viimane, eriti esimesed singlid, ei meeldinud mulle ka üldse. Samal ajal välismaa kriitikud langesid põlvili ja kiitsid, kuidas bänd areneb klassikalise roki suunas ja kõik on võimas. Võib-olla meeldib mulle klassikaline rock vaid siis kui see ongi klassika? Lugude tekstid on kuidagi eriti nõrgaks jäänud mu meelest. Tore on aga see, et vähemalt Taylor Momseni välimusest ja telesarja-tüdruku minevikust on üle saadud ning bändi võetakse tõsiselt. Mulle aga meeldis just varane, provokatiivne Taylor praeguse lihvitud täiskasvanu asemel. Kantrit viskab ka kuidagi sisse mu meelest:

Peaks vist nüüd Eesti laulud kah ära kuulama...samas Eesti muusika on minust aina rohkem mööda minema hakanud. See peavoolu oma just. Juur vahest mängib Rahva oma kaitses mõnd uuemat plaati, aga minu jaoks näiteks Jüri Pootsman ja Metsakutsu on absoluutselt kuulatamatud asjad. Töö juures tõmban ka õudusest klapid pähe kui raadios jälle mõnd uut "hitti" lastakse. Mu eelmise aasta Eesti Laulu lemmikul Go Away Bird´il tuli ka sel aastal plaat välja, aga peale tuntud lugude seal mingeid erilisi pärle pole. Mulle meeldib nende naisvokaal, aga enamikes lugudes teeb häält ka keegi mees, kelle tämber mulle kohe üldse ei meeldi ja rikub laulud ära... Plaat ise Spotifys kenasti olemas. Metsatöllu "Vimma" olen ka kuulnud, aga see emakeelne folk-metel pole väga minu teetass. Vaieldamatult Eesti kõvem tegija oli sel aastal aga Tommy Cash, kes käis muuseas Euroopa tuuril 14 riigis, suur osa kontserte oli välja müüdud, näiteks Londonis (vist) 7000 pealine saal. Palju temast Eesti meedias räägiti võrreldes mingite kohalike kolka-kuulsustega? Ainsa pika intervjuu temaga tegi Telegram, lugesin seda raamatukogu kohvikus, sain võitu kiusatusest ajakiri osta :)