Muhv, nõudmiseni

See teema vist jääbki kummitama, sest no tõesti, mul polegi vist ühtegi sõpra. Ma ei tunne ennast sellest väga puudutatuna, aga vahel on kuidagi imelik vaadata teisi ja mõelda, et kuidas ma siis nõnda teistsugune olen. No näiteks istuvad inimesed pidevalt nutitelefonides ja arvutites ning vestlevad seal kellegagi. Nutitelefoni mul pole ja arvuti-messengeris on viimane sõnum novembri lõpust, kui L.-i sõber andis teada, et nad on tollega öö otsa "südamest südamesse" juttu ajanud :) Sellele eelnevad sõnumid on mingid ostu-müügi teemad, viimane "mis teed kah?" jääb septembrisse. Mulle ei meeldigi tegelikult üldse telefonis või messengeris suhelda, mulle meeldib mingile tegevusele pühenduda ja no näiteks messenger on ju enamasti lahti mõne teise tegevuse kõrvalt, samuti ei kannata ma seda "piinlikku vaikust", mis seal tihti tekib, et no kas nüüd mina pean kirjutama midagi või, oh, ta juba kirjutab. Telefon on lausa mõttetu, ma laen korra pooles aastas sinna kõneaega peale ja no ikka ei saa see enne otsa, kui kohustuslik uus laadimisaeg kätte jõuab. Ma olen tõeline pärl neile vaestele Elisa-tädidele, kes pidevalt tahavad teada, kas ma soodsamalt rääkida ei tahaks. No palun, andke mulle kõik ja täitsa tasuta, siis olen nõus üle tulema.

Vahel imestan ka inimeste üle, kes bravuurikalt teatavad FB-s, kuidas nad oma listis puhastuse on teinud, sest "miks hoida inimesi, kes mulle ainult sünnipäevaks õnne soovivad!?". Need inimesed on siis enamasti kellegi teise sõbrad, mitte minu omad, sest mina 60% oma listis olijatest vaid õnne soovingi, ülejäänutele isegi mitte seda. Mis ei tähenda, et ma nende vastu huvi ei tunne. Kui ei tunneks, poleks FB-ski ju, stalker olen, noh.

Ma olen lihtsalt multitaskinguks võimetu vist. Eks nooremana ju oli ka nii, et oli üks sõbranna, ülejäänud moodustasid tausta. Nüüd on mul sõber kodus olemas, paljudele ma ikka jõuan tähelepanu pöörata, ses mõttes, et pidevalt kokku saada ja rääkida üle sama juttu, mida ma oma mehele juba kodus rääkinud olen? Mees muidugi nii ei arva, väidab, et tema jaoks on elukaaslane ja sõber ikka kaks ise asja, minu jaoks absoluutselt mitte. Mu meelest oleks see võimatugi, et ma elaks inimesega, kellega sõber olla ei tahaks. Sõpradega on hoopis raskem, vähemalt mina hakkan ennast neile sobivamaks tegemiseks muutma. Et ega ma tegelikult taha sinna ööklubisse minna, aga kui sõber läheb, siis lähen ise ka, sest muidu me lihtsalt ei kohtukski. Ööklubis tuleb muidugi välja, et seal omavahel rääkida üldse ei saa (see, milleks mina sõbraga kohtuda soovin), üldse on kõik nõme, tuju vajub nulli ja lõpuks sisistan, et "siin suudavad ennast hästi tunda ainult idioodid". Sõber tabab muidugi vihje ära ja ongi korras. Elukaaslasega ei pea kuhugi kaasa minema, kui ei taha, küll ta pärast ikka koju tagasi tuleb. Enamasti ma muidugi ikka tahan, miks ma muidu temaga üldse koos oleks. Teistega on mul komme viimase piirini keelt hammaste taga hoida, kui miski ei sobi ja siis, teiste jaoks lambi koha pealt, plahvatada. Sõpru, kellega tõesti sarnased huvid oleks, pole ma väga leida suutnud.

Eks see ole vist geenides-eeskujudes ka, juba vanaema ütles mu ema kohta, et tollele meeldib ainult ta mees, kelle ta ise välja valis, ülejäänud inimestel on igaühel midagi viga. No mulle ka ei meeldi ennast teiste järgi painutada ja teised minu järgi ka painduda ei taha. Kõige parem on omaette olla, endaga on ikka huvitav, lihtsalt vahel tuleb imelik tunne peale, kui vaatad mingeid "aktiivselt suhtlevaid" inimesi. Järelikult neil on kehv paarisuhe ja tühi sisemaailm, eks? :)