Just selle varasema lugemiskogemuse tõttu ei oska ma nüüd tagantjärele neid eelnevalt blogist loetud osi hinnata (peamiselt läbu-osa) ja ilmselt on nostalgia üldse halb hindaja - kõigile ju meeldib see, milles nad ise sõna sekka oskavad poetada. Samas ega vist teemaga mittetuttav inimene seda raamatut väga lugema satugi? Nostalgia on igaljuhul hea, sest paljud mäletavad, aga vähe on neid, kes üles märkida viitsivad/oskavad/tahavad.
Lugu algab autori lapsepõlvega Veeriku linnaosas, mis on ühtlasi üsna samasugune kui oli minul Tammelinnas neli aastakest hiljem. Veerikule sattusin teadlikult siiski alles üheksakümnendate lõpus, aga ilmselt ei olnud ajavahed siis veel nii tuntavad kui mõned aastakesed hiljem ja lapsepõlvekirjeldustes midagi eriliselt rabavat polnud. Edasi satub autor aga elama Annelinna, kus läheb 84. aastal ka kooli, tollasesse 12. Keskkooli. Kusagil seal annab ajavahe ennast juba kõvasti tunda. 84. aasta Annelinnas on veel totaalselt punane värk - pioneerid, Leninid, venekeelsed Kakukese-etendused, sõjalise tunnid ja muu selline. Juba 4 aastat hiljem (ma läksin 5. Keskkooli 88.aastal) oli õhustik kõvasti muutunud - meil oli pool klassi pildil koolivormides, teine pool aga juba humanitaarabi-dressides (mis nägid välja palju hullemad kui koolivorm, aga mille kandjad end ometi poole paremini tundsid), vene keel algas alles kolmandas klassis ja pioneerindusest jäime hoopis ilma. Mu pinginaabri kaks aastat vanem õde sai seda lõbu aga veel kaasa teha.
Eks see vist sõltus koolist ka, ilmselt suurtes linnakoolides pidi rohkem nööri mööda käima, L. väikse maakooli lapsena läks kooli 85. aastal ega tea üldse midagi punasest värgist, ju seal sai sellele kergemini läbi sõrmede vaadata. Elasime huvitaval ajal!
Peale algkoolimälestuste pajatab autor üht-teist ka Annelinna elust-olust tollasel ajal, mis on minu jaoks aga üsna tume maa. Võrdluses tänapäeva Annelinnaga (kuhu ma ka tegelikult väga harva satun, sest kõik kolivad ju sealt minema) muidugi päris põnev lugemine.
Mu lemmikosaks raamatust oli aga kahtlemata autori mälestused Tartu Levimuusikapäevadest, kuhu ta küll 10-aastasena tänu tutvustele sattus, kuid hämmastavalt palju meelde suutis jätta (osalt ka tänu salvestustele muidugi). Mina kuulsin neist ainult läbi vanemate suude, et olla märkimisväärne üritus olnud, kas nad ka ise seal käisid, ei teagi. Sellega seoses tekkis mõte, et keegi võiks kirja panna oma Rock Summeri mälestused, just nii publiku poole pealt, esinejatest Onu Bella ja kas mitte M. Raud (võin nüüd ta kellegi teisega sassi ajada) on seda suurüritust küll veidi valgustanud, aga omal ajal oli see vähemalt minu jaoks selline mega-Meka, kuhu "kui suureks saan, siis raudselt lähen". Muidugi said Rock Summerid enne läbi, kui mina piisavalt suureks...Levimuusikapäevade mälestused on kindlasti väärt materjal ja hea meeldetuletus selle kohta, et laste kaasavõtmine rock-üritusele ei tähenda sugugi nende hukkaajamist.
Või noh, kui raamatut edasi lugeda, siis äkki ikka siiski? Sest edasi läks elu läbuks kätte. Mitte minul muidugi, mina olin igavesti ontlik, sest mul lihtsalt ei lubatud õhtuti väljas tolgendada ja selleks ajaks kui ma lõpuks uksest välja murdsin (umbes sama taktika, mis loo autoril - pidevad klassiekskursioonid ja igati korralike klassiõdede sünnipäevad kusagil pärapõrgus, kust õhtust bussi tagasi ei tulnud...) oli skene vist veidi maha rahunenud või ei "õnnestunud" mul siiski päris õige rahvaga tuttavaks saada. Satelliidi pidudel ja muidu Annelinnas kolamas käis ainult mu kunagine pinginaaber, keda ma koledasti kadestasin, aga üldiselt Tammelinnast ikka nii kaugele ei mindud. Selle paigaga, millest raamatus juttu, sain ma tuttavaks aga 90ndate lõpus, kui mul tekkis esimene boyfriend, kes elas Saare poe taga üheksakordses majas (see raamatus nimetatud samas majas elanud SATi-Mati tundus kuidagi tuttav tegelane) ning oli kunagine 12. KK poiss. Just ühe toonase ühise tuttava kaudu ma sellesse Tartu-blogisse sattusingi. Ihaste-peod olid aktuaalsed veel tollalgi ja üldse see Annelinna-Ihaste vibe tundus minusuguse algaja jaoks maru põnev ja ahvatlev, kuigi toona oli valdav enamus asjaosalistest juba peaaegu täiskasvanud ja oluliselt rohkem mõistuse juures, legendid sellest, mis kunagi oli, ei surnud kunagi. Noorus on ilus aeg jne.
Tegelikult meeldis mulle väga ka raamatu epiloog. See on selline Tartut armastava inimese pisarakiskuja, mis igaühel toob mõttesse omad assotsiatsioonid mingi paiga, lõhna, tunde või inimesega. No on ju üks jube vinge linn!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar