Mats metropolis

Indigoaalase humoorikas postitus tõi mulle meelde aja, mil ma ise võõras kodus elasin. Võõrastes kodudes vist tõepoolest juhtub asju.

Tegelikult juhtus see lugu pea kümme aastat tagasi, aga on erilise kogemusena siiani meeles. Enamasti elasime oma Rootsi komandeeringute ajal B&B tüüpi majutustes, hostelites ja ühel korral ka oma korterist tuba välja üürivate inimeste juures, kes samal ajal kodus olid, aga tollel kahenädalasel komandeeringul juhtusin elama üksinda kellegi võõra korteris, kes seda välja üüris. Korter asus pea Stockholmi raekoja taga, Mälareni järve ääres ning mu kolleegi sõnul oli see väärt ilmselt vähemalt miljonit, olgugi, et tegemist oli ühetoalise elamisega. Olen edutult püüdnud seda Google Mapsilt üles otsida, aga see kant on ühtviisi vanu ja väärikaid kortermaju täis ja õiget kohta on keeruline tuvastada.

Kõige napakam episood on seotud sellega, et tööandja abikaasa laenas mulle nädalavahetuseks oma suurt korviga naisteratast, et mul mugavam ringi liigelda oleks. Me ei teinud enne selgeks seda, kas ratast majas üldse kuskil hoida on, aga nemad väitsid mulle, et kui pole, jätku ma sõiduvahend maja ette (lukku rattal polnud) - ilmselt ei varastata ära ja kui varastataksegi, siis pole see enam minu mure. Halloo? Kas suudab mõni korralik Ida-Eurooplane sellise mõttega leppida?! Mina - ei iialgi! Sõitsin siis töökohalt mõningase ringiga koju ning tuvastasin, et mingit rattaparklat tõesti maja juures silma ei hakanud. Nojah, egas midagi, lift ju majas on, viin selle oma teise korruse korteri esikusse - maja ette jätaks selle ainult täiesti nõrgamõistuslik! Jube raske ratas oli, vinnasin ta liftiukseni ning pidin tõdema, et sellesse vanaaegsesse raudpuuri mahub heal juhul pool rattast, kui sedagi. Palju õnne, eks veame ta siis teisele korrusele, mis see siis ikka ära ei ole, õhtuks jõuan vast ikka kohale. Teekond oli jube, sellega kaasnes õudne kolin ja hirm, et keegi majaelanikest tuleb vaatama, mis siin, rikaste inimeste väärikas hoones, ometi toimub. Olin jõudnud umbes kolm astet minna, kui maja trepikotta sisenes keegi nägus noormees ja pakkus oma abi. Niikuinii olin vahele jäänud, las ta siis vähemalt aitab! Pingutatud small-talki käigus suutsin punastades puterdada, et " see ei ole tegelikult üldse minu ratas ihihihihii...". Ilma edasise selgituseta. Alles hiljem mõtlesin, et see kõlas ikka väga kahtlaselt. Aga no politseid ta ei kutsunud ja rattaga tuppa ma jõudsin. Loomulikult ei puutunud ma seda terve nädalavahetuse ja ei mäleta isegi, kuidas selle kolaka esmaspäeval tööle tagasi tarisin.

Toas oli samuti hunnik potililli, nende hulgas kaunilt õitsvad orhideed. Minu teada võõraid lilli ilma instruktsioonideta hooldada ei või, nii ma siis jälgisin, kuidas kaunid lilled päev-päevalt kõik oma õied kaotasid....Tegelikult käis tädi minu äraolekul posti järel ja ilmselt hooldas ise oma lilli, aga toona olin ma üsna ahastuses. Ilmselt olid orhideed lihtsalt oma arengu selles faasis, mil nad õied küljest viskavad.

Õhtuti oli mu meelelahutuseks peale tööd telekast Simpsoneid vaadata. Esimesel õhtul sain umbes pool tunnikest vaadatud, kui algas mingi võigas pinin. Algul ei tuvastanud ma selle allikat, aga siis avastasin, et teleka kohal on suitsuandur ning kodus see vahel pirises vastikult, kui tal patarei tühjaks hakkas saama. See veel puudus! Mismoodi ma magada saan, kui see pinin ei lõpe! Laed olid muidugi stiilselt kõrged ning minu võimaluseks andurit vaigistada oli seda voodil hüpeldes harjavarrega klobida. Õnneks midagi teha mul sellele ei õnnestunud. Panin teleka kinni ja istusin ahastuses voodile. Pinin lakkas. Ah, see oli hoopis kurjavaimu telekas, mis pinises! Panin teleka uuesti käima ja pininat polnud. Poole tunni möödudes hakkas see jälle pihta. Sain aru, et selline ongi tema "omapära". Või oli see mingi telekavaatamisvastane vahend, ei mina tea.

Igatahes oli mul igav. Toona ei olnud mul mingit läpakat, nutitelefonist või tahvelarvutist võis vaid und näha. Raamatuid vist ka polnud. Linnas jõlkumisest olid jalad juba valusad. Mis oleks põnevam kui võõra inimese sahtlites sobrada! No niikuinii on ta selle võimalusega arvestanud, eks?! Tõmbasin esimese sahtli lahti ja seal oli pakk punast Marlborot. Aarrgghhh! See veel puudus! Sul on igav ja pakk suitsu! Lahtine pakk oli ja selline suvaline arv sigarette sees, mitte kõik ja mitte paar viimast. Ega ta neid üle lugenud niikuinii pole!? A see suitsuandur? No kui ma kätt aknast väljas hoian, siis vast ei hakka undama?! No ja nii ma siis tõmbasingi seal väärika maja väärika akna peal võõrast suitsu. Võib-olla ühe, võib-olla paar. Suitsuandur oli vait.

Mis ma veel halba tegin. Vannitoas suutsin ühe klaasi ära lõhkuda, ikka nii, et endal ka veri taga. Kraapisin kõik kokku, viskasin prügikasti, kus peidetud konid, banaanikoored ja muu läbu ees. Prügikonteinerid pidid keldris olema, küllap ma viimasel päeval viin välja. Läksin siis viimasel päeval prügi viima ja no seal neid konteinereid ikka jagus! Meil toona veel sorteerimiskommet polnud, aga seal oli iga võimaliku kategooria jaoks oma tünn. Ei no tore, ei hakka mina sealt klaasikildude vahelt löga sorteerima! Miks sel tädil siis toas vaid üks prügikast oli?! Võib-olla sai ühistu hiljem minu pärast ilge trahvi kaela, aga sellest ma ka muidugi ei tea. 

Olgu öeldud, et kõik muud ööbimised jäid igati ontlikeks ning neis ma ei põhjustanud ühtki probleemi. Võõrastes kodudes kaotab inimene ilmselt osa iseendast ja hakkab kohtlaselt ringi rapsima, et ennast taasleida ning võib selle tegevuse käigus ümbritsevale keskkonnale pöördumatut kahju teha....