Kui keegi "hakkab korralikuks"

Üks välismaa mees küsis mu käest Goodreadsis, kas ta võib mulle näidata enda ... raamatut (mida te siis mõtlesite? Kuigi jah, kunagi alustas üks mu sõbranna juttu enam vähem samamoodi, et üks mees olla kutsunud ta pubi nurga taha ja öelnud, et näitab talle midagi huvitavat, ma tookord panin ikka täppi, mis see huvitav asi olla võis...). Tookord oli mul muude asjadega tegemist, seega mõtlesin, et kirjutan talle kindlasti vastu, luban läbi lugeda ja tänan. Igatahes eile hakkasin siis otsast lugema ning peale sissejuhatust hingasin kergendatult, et seda kirja ära ei saatnud, sest ilmselt ma seda raamatut lugeda ei kavatse. (Jah, muidugi on inetu vastamata jätta, aga ta kirjutas niikuinii, et vabandab, kui mulle juba oma raamatu varem saatnud on, sest tal pole oma kirjadest täit ülevaadet, seega ma viilin vastamisest, kuna vastasel juhul peaksin ilmselt punnima selle raamatu ka läbi lugeda).

Miks ma siis edasi ei loe? Mina sain selle raamatu seetõttu, et autor vaatas, et ma olen lugenud mitmeid rocki-biograafiaid ning need on mulle üldiselt meeldinud. Tema lugu jutustavat sellest, kuidas ta omal ajal oli B-kategooria bändide helimees ja milline raju elu sellega kaasnes. Oma raamatut alustab ta aga hoopis sellega, kuidas tal on olnud põhimõtteliselt kaks elu: üks sex&drugs&rock'n'roll ja teine "normaalne". Ta muudkui räägib, kuidas tal nüüd on korralik töö, normaalne pere, lapsed ja milline tore pühendunud pereinimene ta on. Kui ta lapsed tahaksid kogeda midagi sellist, mida tema nooruses, siis ta keelaks neid kategooriliselt! Naise valis ka sellise üdini korraliku ja karske. Järgneb jutt perereisist Mehhikosse, kus tuleb jumala eest vaadata, et ükski laps kaduma ei läheks (no see on loogiline), keegi jumala eest vett ei jooks ega midagi kohalikku ei sööks, kogu reisil vajalik on endal kaasas, et ikka kindlasti 100% turvaline oleks. Vot selline tore ja turvaline mees on minust saanud, õhkab autor uhkelt. Öäkkk!

Mulle tunduvad sellised "totaalsed muutumised" alati võltsid. Sa kas polnud hingega asja juures siis või teeskled nüüd. Teate ju küll neid endistest joodikutest täiskarsklasi, kes on nõus sulle pudeliga piki pead andma, kui sa neile kogemata (tühja) šampuseklaasi ette paned või endisi suitsetajaid, kes leiavad, et kõik tossajad tuleks kuhugi kolooniasse kinni panna. Eks see viha ole tingitud sellest, et ise tahaks ka, aga ei saa. Loomulikult on alati inimesi, kes avastavad, et neile mingi elustiil üldse ei sobi. Pea iga kuulsa bändi ajaloos on mõni tüüp, kes algusaastatel bändis tegev oli, kuid suure kuulsuse saabudes jalga lasi ja valis "lihtsa arveametniku töö Lõuna-Carolinas". Mina võib-olla ei saa aru, kuidas nad "unelmate elule" selja pöörasid, aga ma aktsepteerin nende otsust oma eelistus ära tunda ja õigel ajal kurssi vahetada. Aga kui sa ikka aastaid künnad sama vagu ja siis hiljem tunnistad, et ptüi, õudne, oli lahe, aga hea, et otsa sai, nüüd ma olen hoopis teine inimene! Mu meelest inimesed ei jäta katki asju, mis neile päriselt meeldivad. Huvisid võib juurde tulla, aga kui tõenäoliselt võõrdud sa millestki, mis sulle kunagi väga meeldis? Ja tunned end sealjuures veel hästi?

Lugesin kusagilt, et kõige tõenäolisemalt pääsevad sünnitusjärgsest deprekast naised, kes on võimelised oma endist elustiili jätkama (no mõistuse piires siis ikka). Need, kes päevapealt enda elu kardinaalselt muudavad, saavad siiski šoki. Ma kipun ka uskuma, et räägitagu kui palju tahes, kuidas "nüüd elan ainult lapsele, enam isiklikku ja sotsiaalset elu ei oma ja olen õnnelik!", on see siiski pigem märk sellest, et tegelikult lihtsalt ei nauditudki seda varasemat elu, mitte aga sujuv üleminek ühest olukorrast teise. Inimene ei ole nii hea kameeleon. Või mõni siiski on? Et ongi nii nagu mõni väidab, et ühel hetkel teedki millegagi lõpparve, mis varem meeldis ega igatse seda enam karvavõrdki? Et lõpetan ühel hetkel blogimise ära ega kirjuta mitte mingis vormis mitte midagi mitte kuhugi? Tegelikult ma ju avastasin, kuidas blogimine on osaliselt sisekõne, seega võib-olla tõesti enam ei kirjuta, aga leian sellele mingi muu vaste, kuidas oma sisekõne väljendada. Üldiselt ju huvid ei kao. Või kui kaovad, siis sageli on see suure kriisi märk.

Aga möllumehest pereinimeseks? Seda kuidagi peetakse lausa loomulikuks, et ühel hetkel sa "rahuned maha". Mulle tundub, et see kehtib siis, kui sa möllasidki vaid selleks, et kedagi leida või sotsiaalse surve tõttu, aga kui sulle päriselt meeldis muusika ja suhtlemine sellest vaimustunud inimestega? Kuidas sa siis saad nelja seina vahele jääda? Seega minu jaoks oli see autor võlts vend, möllas möllu pärast ning ilmselt ei leia ma sealt raamatust midagi erilist muusika kohta, mis mind tegelikult huvitaks. Võib-olla ülekohus, aga maailmas on nii palju teisi lugemisväärseid raamatuid (ja no olgem ausad, tüüp ei olnud ju oma üllitisele avaldamist leidnud ka), mille esimene peatükk sind vihale ei aja.