Olgu pühitsetud abort!?

See ei ole raamatuarvustus, mul on viimasel ajal üldse nii, et raske on mingit korralikku arvustust kirja panna, pigem tõukuvad loost muud mõtted ja tahaks neist rääkida. No kõlab tõesti nagu see legendaarne "milleks raamatuid lugeda, mul on endalgi mõtted peas" ehk siis minu puhul veidi kergem variant - lugeda ju võin, aga räägin ikka sellest, mida ise mõtlesin. Anna-Maria Penu "Eesti veri" siis.

Tausta pean veidi ikka avama, muidu ei saa - tulevik, aga mitte eriti kauge, mõnede daatumite järgi isegi pigem paralleelaeg praegusega, Eestis on võimul padukonservatiivne rahvuslik partei, mis muuhulgas on keelustanud abordi. See kõik jääb raamatus siiski pigem taustaks põhiloole - naine, endiselt abielus, aga armunud teise mehesse, jääb tollest rasedaks. Oldaks justkui õnnelikud, maimukesele nimigi valmis mõeldud, aga naisel jääb kripeldama ikka see, et päris nagu pole sellest eelmisest üle saanud. Äkki see eelmine suhe oli ikka see õige, äkki praegune pole, ma oleksin pidanud ju eelmisega lapse saama jne. Vaadatakse koos mingit kehva filmi, kus paarike üritab üle saada oma ühise lapse surmast. Mees küsib peale filmi naiselt - kas meie elaksime sellise asja üle? Naine ei usu. No ja siis ta lähebki ning teeb aborti. Et näha kas nende suhe elab selle üle? Raamatus võrreldakse abordivõimalust vabadusega.

Otse loomulikult pooldan ma seda, et naistel oleks võimalik aborti teha ja seda ükskõik, millise põhjendusega, aga see konkreetne lugu raamatus, mis näitena kirjas, mõjub mulle küll üdini võõralt. Umbes nagu kunagi Anna Karenina - lugesin ja imestasin, et kuidas nii saab, kas tõesti selliseid inimesi on olemas - tahab kedagi, saab tolle kätte ja hakkab seejärel kahetsema. Karenina ei armastanud oma "patusuhtest" sündinud last, "Eesti vere" peategelane loobub lapsest eos. Ta mõtiskleb varasemale ajale tagasi mõeldes: "Sest kui ütlesime, et jäime rasedaks, sest kondoom läks katki või hormoontabletid vedasid alt, meid lunastati. Vangutati pead, tunti kaasa, manitseti järgmisel korral ettevaatlikum olema, aga meile andestati. Inimesel ikka juhtub. Kuid midagi hoopis muud on öelda, et esialgu tahtsime last ja siis ühel hetkel enam mitte. Et mõtlesime ümber, ükskõik miks, kas siis isiklikul, poliitilisel või ideoloogilisel põhjusel. See on vastuvõetamatu. Võim otsustada ise, niivõrd lihtsalt, kelleltki teiselt nõusolekut vajamata, oma keha ja elu üle tegi naistest, ja teeb endiselt, koletised. Aga see ei tundu mitte kellelegi kummaline ega hirmus."

Novot, minu mõistus jookseb siin kokku. Ma olen täiesti võimeline "algul tahtsime ja pärast enam mitte"- tüübid hukka mõistma, sest minu jaoks on see enam-vähem sama kui "võtsime suveks kassi, aga linnas teda pidada ei saa, seega jätsime metsa"-teguviisiga. Vabadus vabaduseks, jah muidugi on mul õigus teha oma kehaga seda, mida ise tahan, aga mõned teod on justkui mõistlikumad kui teised. Ma ei suuda mõelda peategelasest kui kellestki, kes nüüd mingit suurt vaba tahte triumfi väljendas. Ilmselt ma olen konservatiiv selle koha pealt, aga loode, kes muidugi pole laps, on võimalus. Võimalus nii mulle kui ka talle endale. Äkki ma tõesti usun elusse nii palju, et igal juhul on võimalus ellu jääda väärt ära kasutamist ja kuidagi ebainimlik tundub kellelegi teisele seda võimalust keelata? Loomulikult, kui on oht elule, vägivald, äärmuslikud elamistingimused vms, aga kui on lihtsalt see oma mina, see, kes ilmselt kipub pigem üle mõtlema stiilis - äkki ei olnud see õige inimene, see õige aeg? Kas see pole siis pigem mitte egoism, kui inimesele loomulik vajadus vabaduse järele? Veelkord, ma ei soovi millegi keelamist, ma ei sõima ka kedagi näost-näkku mõrtsukaks, aga mu suhtumine sellisesse teguviisi on umbes samasugune, kui keegi ütleb, kuidas ta ei salli loomi. Selle kõige juures saan ma aru, et igaühel on ja peabki olema õigus enda valikute üle otsustada, aga teised ei pea neid ka heaks kiitma ning eriti küsitavatel põhjustel tehtud valikud ei ole minu silmis inimeste vabaduse parimad näited.