Tartus on säärane tore asi nagu kaasav eelarve, mis tähendab seda, et inimesed saavad välja pakkuda oma ideid linnaelu paremaks muutmiseks ning nende hulgast hääletab rahvas kaks parimat, mis siis linna eelarvest raha saavad. Päris toredaid asju on saanud selle abil ära teha. Seekord tuleb hääletusele ka üks idee, mis otseselt mind puudutab ning teeks toetuse saamisel elu paremaks.
Ma ei olnud aga endale teadvustanud, mida see "rahvahääletus" endast tegelikult kujutab. Mõtlesin naiivselt, et ideed võistlevad ja parim võidab. Ma ei tea, miks ma reaalsest elust nõnda võõrdunud olen, praegusel valimiseelsel ajal peaks ju näha olema, et võidab ikka see, kelle molu kõige suuremalt linna kohal kõrgub ja kes kõvemini karjub, mingid ideed ei huvita kedagi. Täpselt sama lugu on ka kaasava eelarve rahvahääletusega. Selle mind puudutava idee meeskond saatis kirja ja no andke andeks, see on puhas ja vastik agitatsioon. Käskivas kõneviisis ja vastuvaidlemist mitte kannatav, räägitakse "häälte püüdmisest" ja sellest, kuidas tuleks võimalikult palju värvilist reklaamipahna toota, et idee ikka kõigile silma jääks. Mulle hakkab see kohe koledasti vastu, hoolimata sellest, et plaanitav projekt on igati hea ja kasulik. Vahi, või talle ei meeldigi demokraatia, eks....Muidugi, mulle meeldiks, et raha oleks nii palju, et kõik kenad projektid toetust saaks.
Mulle meeldiks, kui inimesed ei peaks enesepromoga tegelema, mulle meeldiks, kui magavale kassile jookseks hiir suhu, talendid avastataks ilma nendepoolse pingutuseta. Ju ma olen konservatiivne selle koha pealt, lähtun vanasõnast "kes koera saba kergitab". Ma saan aru tähelepanust peale seda, kui "muna on juba munetud", aga igasugu konkursid ENNE seda kui asi tehtud, mis põhinevadki enesepromol, sellel, kui palju sõpru on ja palju laike saad. Mingid polaarretkedele kandideerimised, Orissaare tammed või kaunimate imikute valimised...Milleks see kõik, see pole ju objektiivne! Vot, objektiivne peab minu meelest olema, otsima lõplikku tõde. Mis Miss Universum? Kuidas me teeme kindlaks, et universumis tõepoolest mitte ühtki kaunimat olendit ei leidu? Ei taha ikka kuidagi leppida sellega, et elu ongi subjektiivne ning kogu maailm on su enda peas.
Oot, täiesti teemaväline, aga TT arvas hiljaaegu, et kes ei tahaks seksobjekt olla. Mu meelest on siin see vahe, mille Mai Loog "Minu Tais" välja tõi - kas seksobjekt või sekssubjekt. Objekt on justkui see, kelle teised välja valivad ja siis omatahtsi pjedestaalile tõukavad, seksobjektist mõeldes kangastub mulle alati see, kuidas mingid koledad ilatsevad vanamehed sulle nilbusi pilluvad ja käperdama tikuvad. Sekssubjekt on see, et sa saad ise oma olukorra valida - ilatsevatele nõmedikele ütled stopp! teie jaoks ma ei ole mingi seksobjekt, olen sekssubjekt neile, kes mulle meeldivad! Teie mind pjedestaalile ei tõuka, hüppan sinna ise kui tahan! Unelm, muidugi, katsu sa reaalsuses sikke lammastest eraldada, aga vähemalt oma peas võid seda teha ja öelda ei sellele, et justkui peaksid kõigile ilastamiseks väljas olema, kui juhtumisi seksobjektina paistad.
Kui valikuvõimalus ära võetakse, hakkab kohe paha. Isegi, kui eesmärk on hea, ei taha ma kuhugi silte kleepida, kogu suguvõsa ja tuttavaid hääletuskastide juurde vedada, kohe kindlasti esimesel päeval hääletada (ma ei saagi aru, mida see annab - ehk selle, et kui inimesed näevad, et mingil ideel on kohe alguses palju hääli, siis nad hääletavad ka selle poolt, sest pole mõtet oma häält raisku lasta - õudne idee, ma olen valimistel tihti oma hääle raisku lasknud ja hääletanud erakonna või kandidaadi poolt, kel pole erilist lootust valitud saada - kui kõik ainult turvalisi variante eelistaks, mis mõte ülejäänutel siis üldse proovida oleks).
Ma arvan, et kui mehed räägivad, kuidas nad tahaks seksobjekt olla, siis näevad nad oma vaimusilmas, kuidas neid nähakse kujul, mis on nende ENDA arust seksikas. Mis on vist sageli midagi selletaolist, nagu väikesed poisid omatehtud koomiksites joonistavad - jõuline musklijurakas. Meeldiv kujutlus seksobjekt olemisest on inimese enda fantaasia, mida ta valitseb, sh seda, milline ta paistab ja kes ja kui palju teda täpselt vaatab. Ja fantaseerija on alati omaenda fantaasia subjekt - fantaasia-pealtvaatajad on tema marionetid, mitte tema nende oma.
VastaKustutaIseasi, mismoodi nad hakkaks end tundma siis, kui avalik ruum ja popnarratiivid oleks paksult täis täis selliseid mehekujutisi, mis oleks n.ö keskmise naise fantaasia marionett. Noh, et läheb suvalist seiklusfilmi vaatama ja meestegelased (peale mõne eriti vastiku) on pea ALATI midagi sinnakanti nagu tolle koomiksi eelviimasel pildil:
http://www.shortpacked.com/2011/comic/book-13/05-the-death-of-snkrs/falseequivalence/
või selles filmis:
http://ms-demeanor.tumblr.com/post/151068279457/bifca-justplainsomething-nakedsasquatch
või suvaline josei või redikomi manga noor meestegelane.
Siin-seal paar korda ei häiri vast kedagi, kui näeb omaenda grupi liiget objektistatuna ning jah, paar korda midagi sellist nähes võib seda isegi fetišeerida ja ennast fantaseerides samasse rolli panna. Aga kui peab sõrmedel üle lugema hakkama kordi, mil see nii EI ole, tuleb iga järgmise sellise kujutise peale juba "öaaaaaah, JÄLLE".
A ma saan aru, et seda on raske ette kujutada, kui sellist tausta tegelikult igal pool ei ole. Vbla saaks maigu suhu, kui hängida nädalate viisi mingis homoerootiliste meestepiltide galeriis ja vaadata pikka aega ainult sama laadi filme. Mitte pornot, vaid lihtsalt vaadata pilte ja visuaalseid narratiive, kus objektistatud mehi on kõik kohad täis.
Klassikaline kunst on kusjuures hea näide, sest seal leidub selliseid homoerootilisi kujutisi küll. Aint et klassikalises kunstis ei ole AINULT sellised kujutised - (igasugune alasti mehekujutis ei ole muidugi objektistav, just nagu igasugune alasti naisekujutiski ei ole). Ilmselt peaks tükk aega vahtima Caravaggiot ja hästi palju graatsiliselt väänlevaid pühi Sebastiane. Ja siis kujutama ette, et ka kogu popkultuuris oleks selline mehekujutis valdav, ainult et ilma kunstilise kvaliteedita, lihtsalt rändom meheihu siin ja seal; niiviisi et selliseid kujutisi ei peaks ekstra otsima, et neid leida, vaid vastupidi, neid oleks raske vältida.
Või siis kujutada ette, et kõikvõimalikke kaupu ja teenuseid reklaamitaks selliste mehekujutistega, millega praegu müüakse ainult Harlequin Romance'i tüüpi raamatuid (mille kaanekujundusel on see juba asjakohane, samamoodi nagu meinstriimpornoka kaanekujundused on asjakohased).
ühesõnaga - objektistamine ei seisne selles, et kõik kohad on täis kujutisi, millega sa tahaks samastuda, pigem vastupidi - mu reaktsioon oli selle golfiplakati peale küll umbes "öäkk". Kui keegi tahab näha kujutisi, millega paljud naised tahavad samastuda, tuleb vaadata pigem moemaailma poole.
Subjektsuse-objektsuse vahe tuleb ka burleski ja striptiisi võrreldes hästi välja.
ei, krt, homoerootika ikka ei sobi selleks sisseelamisharjutuseks - seal on ju enam-vähem fifty-fifty ka subjektseid kujutisi, kellega vaataja tahaks samastuda, mitte neid panna.
Kustutaikka jah, need spetsiifiliselt tüdrukutele ja naistele suunatud mangažanrid. või slash-erootika kujutised (kui midagi väga muutunud ei ole, teevad slash-fanfici ja fanarti peamiselt naised).
või siis lihtsalt kujutada ette, et seal golfiplakati peal oleks sama tekstiga ja sama pakkuvas positsioonis mees, kellel oleks samuti rõivastust ainult niipalju, et strateegilisi osi rõhutada. ja et sedalaadi pilte oleks saanud söögi alla ja söögi peale juba aastaid.
a kust sa selliseid kaasava eelarve kirju saad? huvitav, kas ma lihtsalt ei saa neid või kustutan nii automaatselt ära, et ei pane ise tähelegi.
VastaKustutama hakkan tavaliselt mingil hetkel märkama hääletamisüleskutseid ja siis on seal juba lingid lehele, kus on kõik valikud kõrvuti reas.
No mulle tuli see otse suunatuna, selle konkreetse idee promojate poolt. Muidu saabki jah ainult neid, kus kõik valikud, ilmselt oligi see mind varem tuimestanud ja mõtlesin, et kõigil võrdsed võimalused jne.
Kustuta