Slipknot - Day of the Gusano

Ma isegi ei mäleta, millal sain teada, et kinos kontserte näidatakse. Ma teadsin, et oopereid ja ballette ning kunagi oli The Doors ka, aga mõtlesin, et see erijuhtum. Eelmisel sügisel avastasin Rammsteini ametlikult kodulehelt koha, kus sai vaadata, kus esilinastub nende kontsertfilm "Pariis" ja seal pakkus Tartu Ekraani. Mõned kuud hiljem juhtus sama asi Black Sabbathi viimase tuuri kontsertfilmiga, mis peaks nüüd kuu lõpus esilinastuma ainult ühel õhtul kinodes üle maailma sh Ekraanis. Huvitav oli vaadata, kuidas mingid suurriikide fännid olid pettunud, et nende kodu lähedal ei näidatagi. Eesti väiksuse puhul on hea see, et ükski koht ei ole liiga kauge ja Foorum Cinema on olemas lausa kolmes linnas, kus siis need üheõhtuüritused toimuvad. Igatahes läksin mina üleeile kino kodukale vaatama, kas piletid on juba müüki tulnud ning avastasin, et järgmisel päeval on Slipknoti kontsertfilmi maailma esilinastus. Ja neid kontserte oli seal veel, David Gilmore ja Pearl Jam näiteks ehk siis tasub pilk peal hoida. Ma parem ei taha mõelda, mitu head asja ma võin olla maha maganud niimoodi...

Slipknot jäi õnneks maha magamata. "Day of the Gusano" on üles filmitud Mexico City kontserdil, kuhu bänd ühe viimase suurlinnana lõpuks esinema jõudis. Lõuna-Ameerikas on raskem muusika väga populaarne, paljudel bändidel on sealkandis üles võetud hiiglaslike mõõtmetega staadionikontserte, mis siinkandis lihtsalt võimalikud ei oleks. Kui Rammsteini "Paris" on üles võetud tipprežissöör Jonas Åkerlundi poolt ning äärmiselt lihvitud, professionaalne ning seetõttu ehk liigagi steriilne, siis "Day of the Gusano" sisaldab lisaks kontserdile ka klippe lavatagusest, käib kaasas fännidega ning vestleb bändimeestega. Kui veel neid kahte kontsertfilmi võrrelda, siis üldiselt kõlab Rammstein üsna sarnaselt sellega, milline ta on ka stuudioplaatidel, Slipknoti kõla on aga kõvasti toorem. Ei teagi, kas asi on taotluses, Slipknoti puhul kehvemas helikvaliteedis või mus endas, kes ma Rammsteini lihtsalt paremini tean. Slipknoti filmi autor on üks bändiliikmetest, lavapersoonina Kloun, Shawn Crahan. Ausalt öeldes paistab see muidugi filmist välja ka, vähemalt mulle tundus, et see mees oli kaadris kõige rohkem. Eks ta ole oma lavakujuga vaeva ka näinud (mitte, et teised ei oleks) ja kes see ikka koera saba kergitab jne. 

Kui keegi ei tea, siis Slipknot on bänd, kes kasutab laval nö alter egosid, maskidega tegelasi, keda tähistatakse numbritega ning kes kõik kannavad erinevaid, erinevas õõvastusastmes maske või näomaalinguid. Need on aja jooksul ka muutunud ning vanu kostüüme sai näha Slipknoti muuseumis, mida esitleti Knotfestil, mis siis on Slipknoti liikmete algatatud festival, mis on toimunud aastast 2012 erinevates asukohtades ning mis toimus "Day of the Gusano" filmimise ajal ka Mexico Citys. Filmi ajal oli mul Corey Taylorit vaadates pidevalt "ma olen seda kusagil näinud"- tunne ja siis välgatas, keda tema seekordne mask mulle meenutas - muidugi Lornet ehk Krevlornswath'i Deathwok'i klannist ehk saatejuhti Joss Whedoni sarjast "Angel" :) 

Tegelikult ma Slipknoti teisi tüüpe (keda on kokku lausa 9) peale laulja Corey Taylori väga ei teagi. Mul oli algusaegadel suur eelarvamus selle bändi suhtes, sest see läks järsku jube popiks ning loo "People = Shit" alusel eeldasin, et tegemist on mingi emo-juraga...Hiljem avastasin enda jaoks Taylori teise bändi Stone Sour ja sealt kaudu jõudsin tagasi Slipknotini, mille mitmed lood mulle vägagi sümpatiseerivad. Filmis hämmastas mind seegi, et tüübid ei ole sugugi enam esimeses nooruses, vaid päris mitu on sellist korralikult ülekaalulist habetunud vanameest, keda pigem kuskil Pandikunnide või Jääraja rekkameeste (ärge küsige, miks ma neid tean) saates ette kujutad. 
Fänniks ma ennast ei loe, kuid kuna see bänd siiakanti ilmselt iialgi ei satu (no mine sa tea, muidugi) ja lavashow on neil vinge, siis miks mitte kinolinalt seda kaeda. Pealegi enamasti on kontserdil osalemine ja selle ekraanilt vaatamine kaks väga erinevat asja. Kohal olles ei pruugi sa mitte midagi laval toimuvast näha (eriti kui sa oled kämbu nagu mina) ning kogemus on pigem füüsiline. Corey Taylori hääl on siiski absoluutselt võimas ning selle puhtus ja ulatus sai kogu selle lärmi taustal eriti selgeks.

Lisaks kontserdile näidati filmis ka fänne. Slipknoti fänne kutsutakse koondnimetusega "Maggots", mis oli kino kodukal "ussikesteks" tõlgitud. Mu meelest on see naljakas, meenub kohe kunagine vahva arvutimäng "Worms". Ma tõlgiks Maggotid siiski vakladeks. No sisu on sama, aga tunnetus erinev : "Liha oli ussikesi täis" vs "Liha oli vaklu täis". Igatahes pole raske aimata, millest see nimetus tulnud on, nimelt meenutavad lava ees mäslevad fännidehordid ülalt vaadates üsnagi vingerdavaid vaklu.  

Fännid olid armsad - üks oli endale terve bändi käsivartele tätoveerinud - üheksa venda, see pole mingi naljaasi! Teisele tahtsid vanemad autot kinkida, aga poiss tahtis selle asemel Slipknotti näha ning ostis auto raha eest piletid, lennukipiletid ja ööbimiskoha Mexico Citys - meil siin ei pea keegi omal maal kontserdi nägemiseks sellises ulatuses väljaminekut tegema. 
Selline südamlik filmike oli, mu kõrval istunud turske noormees pühkis paar korda häbelikult nägugi, minul pärast kõrvad veidi valutasid.