Eesti Laul 2018, 1. poolfinaal

Ma üritasin eile, kui kõik lood järjest välja lasti, neid otse kuulata, aga kahjuks sai mu tööpäev enne läbi, kui kõik laulud avalikuks tulid. Täna hommikul kuulasin uuesti, esimest korda neid kahte laulu, mida eile ei kuulnud + sunniviisiliselt neid kahte, mida eile lõpuni kuulata ei suutnud (üllatus-üllatus, täna oli hoopis kergem). Kindlasti teeb korduv kuulamine inimese leebemaks. Teistkordselt kuulates polnud lugudel väga vigagi, kuigi eile oigasin, et appi kui jube poolfinaal ja imestasin, et teised blogijad, kes laule arvustasid, neid üsna tugevateks pidasid. Aga otsast peale siis:

1. Elina Nechayeva - La Forza
Loomulikult sellel neiul häält ikka on! Samas muusikaline osa võiks huvitavam olla, natuke meenutas Lana Del Reyd, seega justkui peaks mulle meeldima, aga ikka veidi liiga ooperiks jäi minu maitsele. Teisalt, mulle meeldis, et see oli täiesti omanäoline lugu, teistmoodi. Mina seda tüüpiliseks euroballaadiks ei ristiks.

2. Desiree - On My Mind
Tugev produktsioon, kõigi hiti reeglite järgi tehtud lugu, aga mul oli kogu aeg tunne, et ma olen seda lugu juba kuulnud ja muidugi  - see on ju see lugu:

Hääldus ja täpselt samad sõnad ju! Kõige rohkem paneb imestama just täpselt sama sõnade valik refräänis. Kas nad tõesti ei teadnud? Ma arvan, et mu lapsele ja ta sõbrannadele kindlasti meeldib.

3. Miljardid - Pseudoprobleem
Oeh, pean nüüd häbiga tunnistama, et see oli üks neist lugudest, mida ma esmakordsel kuulamisel lõpuni ei suutnud kuulata. Kogu see säärane meeshäälne kohalik hipsterirock on mulle millegipärast talumatu. Alates kõrgelt hinnatud Vaiko Eplikust (see nende ingliskeelne eurolugu see-eest meeldis, järelikult asi on keeles - rahvareetur nagu ma olen) lõpetades Põhja Konnaga. Et nagu - muusika ei ole piisavalt vali, et sõnu ära katta ja sõnad on kuidagi nii paljalt ja mul hakkab jube piinlik seda kuulates, vot selline tunne on. Seletatagu ära, miks, ma ei tea. No näiteks sõna "pseudoprobleem" on juba iseenesest nii kole, ja seda veel laulu sisse panna, fui! Kohe tulevad rahvuslased tõrvikutega ja panevad mu põlema, ilmselgelt.

4. Stig Rästa - Home
Attenzione-attenzione! Ettevaatust - siirupi üledoos! Teine asi, mis minus koledat piinlikkust tekitab on ülekeev romantika nagu siin loos. Ed Sheeran on ka üsna hirmuäratav tegelane ses osas (kuigi tal on ka ägedaid lugusid, näiteks "Don´t" ja kuna ma seda esimesena kuulsin talt, siis imestasin pärast, miks see mees ballaade teeb, aga just "Don´t" oli erand, mitte ballaadid) ja see lugu meenutab just teda. Muidu loomulikult hea lugu, jääb kummitama ja puha, aga mitte minu teetass.

5. Tiiu & Okym & Semy - Näita oma energiat
Mu meelest on räppi mõtet teha siis kui sul on midagi öelda ja/või sa oskad hästi kildu rebida. Siiski troonib peavooluräpis viimasel ajal vaid egomaniaklus ehk siis "mul on suurem kui sul ja ma olen üldse kõige kõvem", seepärast ma räppi enam väga kuulata ei viitsigi. Millegipärast tahab enamik meie räppareid samasugused olla - justkui käiks kuskil mingid kõvad räpisõjad, igaühel oleks heiterite armee ja pappi voolaks muusikatööstuses nagu Ameerikas. No vabandage väga. See laul on pigem kesktee, midagi nagu öelda pole, aga eurolaulus ropendada ka ei tohi, meenus "me kolmekesi tuleme präänikute maalt". Muuseas, Tiiu on tegelt äge ja andekas, käisin kunagi kontserdil, kus nad koos Lepatriinuga esinesid, tema Nicki Minaj kaverid olid vägagi vinged. Ma arvasin ka, et see laul on hoopis piinlikum, aga ei ole, täitsa kuulatav, playlisti just ei pane, aga üle keskmise täitsa.

6. Aden Ray  - Everybody's Dressed
Esimesel kuulamisel mõtlesin, et "oh, so gay!", aga nüüd meenutab mulle millegipärast hoopis U2-te. Kui seal laulaks mustanahaline naine. Coldplay, Massive Attack...Mingi päris hea kompott erinevatest headest lugudest, refräänis tundub hääl kuidagi liiga pingutatult kunstlik, aga muidu täitsa huvitav lugu. Ja mingis mulle õudselt meeldivas loos on täpselt see sama koht "I will leave behind..." ning ma ei suuda öelda, kus, see ajab hetkel närvi!

7.  Sibyl Vane - Thousand Words
Kui teistega on siin häda olnud, et meenutavad kedagi muud, siis Sibyl Vane meenutab täpselt iseennast. Nende viimasel plaadil on küll ka mõned lood, mis erinevad nö klassikalisest Sibyl Vane'i loost, aga see siin on täpselt see. Otse valemist võetud. Mu meelest ehk natuke liiga lati alt läbi nende kohta, aga samas hea lugu ikkagi.

8. Etnopatsy - Külm
See teine lugu siis, mille ma raskustega kuulatud sain...Ega juba sõna "etno" paneb mul käed värisema, pole siin midagi imestada (aiman taas tõrvikute kuma). Miks peab leelotama ja milleks nii mõttetud sõnad (mul vahel on külm, mul vahel on soe)? Lauluhääled on neiudel ju ilusad, miks neid sellise jama peale raisata? Vabandust, minu maitse lihtsalt on selline.

9. Iiris & Agoh - Drop That Boogie
Lastelugu jälle. Selline on vist popp, sest isegi Courtney Love väitis, et tahaks oma järmisele plaadile biite nagu Lordel on. Ma loodan, et ta jätab sellise plaadi tegemata (ja arvestades tema lubadustepidamist, siis ilmselt nii ka läheb). Biidid on sihuke asi, mis mulle üldse ei istu. Mulle meeldib kui on meloodia. Biitidega on see teema, et ei oska lihtsalt kaasa minna nendega, no kuidas sa kuulad, kui ühel hetkel hüppab ja teisel roomab see muusika?! Ikka terve laul võiks ühtemoodi sujuda, aga see on vist nii eilne päev lootmiseks. Ja häält nad ka väänavad alati neis lugudes, on alles raske see elu, kui moodne muusika ei meeldi! Kuskil taustal võib käia, aga muidu õlgu kehitama panev.

10. Vajé - Laura (Walk With Me)
No konkreetselt on püütud ju Aviciid teha?! Milleks? Mulle niikuinii säärane muusika peale ei lähe (igav ja ühetaoline), aga et veel ise ka millegi teistsuguse peale ei tulda ja täpselt järele kopeeritakse? Mis mõttega? Noored poisid, jõuavad ehk ka midagi originaalsemat välja mõelda kunagi, see lugu küll midagi väärt ei ole.