Pasharahe

Näe, värvisime kah mune, täitsa head said. Sibulakoori ei pidanudki ostma hinnaga euro kott nagu Lätis tehti, me varusime neid juba varakult koos sibulatega.

Seoses pühadega on nüüd pikk puhkus, kuna teistes riikides jääb ka esmaspäev vabaks ja meil kliendid kõik sealt, siis esmaspäevgi prii, läksin aegsasti vaatama, et kaua täna raamatukogu lahti, sest kuidagi ootamatult juhtus nii, et eile said kõik raaamatud loetud. Ja nüüd, pommuudis - raamatukogu on esmaspäevani kinni! Pean nüüd ikka selle Võrno Missiooni kätte võtma, mis mul etteheitvalt raamaturiiulil passib või? Kardan, et ma ei suuda seda juba eelarvamuse tõttu. Lehes oli küsitlus, kas ka meil võiks esmaspäev puhkepäev olla, enamus pooldas - no ma ei tea, mu meelest on see ikka silmakirjalikkus. Isegi Iirimaal tühistati Suurel Reedel pubides alkoholi müümise keeld. Teistpidi võttes pole muidugi vahet, millal need puhkepäevad on, niikuinii leidub vähe inimesi, kes neid "sihtotstarbeliselt" kasutavad. Peaasi, et vaba päev, vahet pole, mis ettekäändel.

Pealkirjas olev kalambuur on pärit Keiti Vilmsilt, samuti ka üks teine päevakohane, mis mu suu muigele võttis: "Ükskord läinud mehed Kolgata mäele keha kinnitama". L. ei saanud esimese hooga üldse pihta. Mul tulid selle peale veel mõned vanad kalambuurid meelde, mida ka kõrvalseisjad alati läbi ei hammustanud. No näiteks naersime me klassiõega kõhud kõveras, kui leidsime muusikaõpetuse konspektist lause: "Sealt sai ta ka oma lauluhääle". No see võis küll omaette elamus olla...Veel oli ühes etteütluses lause: "Kõikjal sügavad hanged". Lisaks veel üks, mille oli küll keegi teine avastanud, aga ma vahepeal võimaluse korral kasutasin: "Palun, kas võiks mööda? Jah, muidugi, minupärast möö palju tahad!"

Kas teie teate sellist asja, et jänesed poetavad õue šokolaadi(st mune) ja siis lapsed peavad neid otsima? Ma esimest korda kuulsin, Mini väitis, et neil klassist "kõigil" on niimoodi. "Eks kevadel sulab ju igasugu jama lume alt välja" arvas L. seletuseks. Õhtul lugesin mingit munapühadeteemalist lasteraamatut lastele ette ja seal oli täpselt sama asi, ainult et jänesed viisid värvitud mune lastele põõsaste alla. Ma teadsin, et jänesed lihtsalt toovad värvitud mune. Kuidagiviisi on see komme kokku sulanud tänapäevase šokolaadist nänni rohkusega munapühade kandis? Ma nägin muuseas ka lihavõttekalendrit müügil, sama põhimõttega nagu jõulukalendrid, et iga luugi all on komm.

Aga pashat näiteks pole ma kunagi söönud. Ega kulitšit (vaatasin käänamise ÕS-ist järele, sest nii võõras sõna mu jaoks).

Enam kui elu

Käisime siis eile esikal, vaatamas Taavi Aruse ja Indrek Spungini filmi Psychoterrori lauljast Freddyst. Kohal olid ka filmitegijad ja Freddy ise.

Ma tervest filmist väga rääkida ei tahakski, peamised asjad on erinevates arvustustes juba ära öeldud. Ma kirjutan sellest, mis minuga haakus. Esiteks, Freddy küll mingis telesaates (Hommiku TV - eksisteerib selline asi?) kritiseeris, et liiga palju klišeesid - röökimist ja joomist, aga Tartu esika ajaks oli ta ka ise ses osas leebunud. Mina nägin samuti rohkem muud, võib-olla ka seetõttu, et ma olen selle "taustafooniga" harjunud. Ilmselt suvaline inimene tänavalt paneb sellist asja rohkem tähele, kes punk- ja üldse rockmuusika skenega kokku puutunud ei ole. Kas see inimene peaks üldse seda filmi vaatama? Oleneb inimesest ma ütleks. Oleneb silmaringist ja silmaklappidest. Mulle meeldis see, kuidas Freddy toob välja elutunnetuse ühe võimalusena "kurva õnnelikkuse". See ei ole päris melanhoolia, see on ...midagi muud. Courtney on öelnud, et "only dumb people are happy", millega ma päriselt nõustuda ei saa, sest olgugi, et elu on ebaõiglane ja nõme, intelligentsel inimesel on raske sellest mööda vaadata, siis hoolimata selle teadvustamisest on ka õnnelikkus võimalik, just see "kurb õnnelikkus", mida kuuleb Psychoterrori ja Freddy lugudest.

Muusika! Mulle üliväga meeldis, et kasutati muusikat PT ja Freddy erinevatest ajajärkudest. Mind ajavad alati marru töllid, kes röögivad kontsertidel, et "laske seda õiget PT-t ka!". Enamik vanu punkbände esineb vana rasva peal ja paistab, et rahvale läheb säärane nostalgia peale. PT seevastu on ajas arenenud. Nad teevad küll "rahva rõõmuks" oma hitid ära, aga alati võib kuulda ka uut materjali. Mind on hitid ära tüüdanud. Vahemärkuseks, mulle sageli tundub, et osa publikust võtab neid lugusid nt "Mehed ja meri" kuidagi otsesõnu, irooniata, minu jaoks on "Mehed ja meri" üks kõige mõtlikumaid ja melanhoolsemaid lugusid üldse, mitte mingi "jõmmide hümn". Mulle õudselt meeldivad PT ingliskeelse ajajärgu lood. Sellega seoses ka suurim üllatus minu jaoks filmist.

Nad ei olnud kunagi Saksamaal päriselt kuulsad. See oli Müili kui ajakirjaniku osav manipulatsioon. Noh, samasse auku läksid filmis ka ilmselt need kaadrid "keikkast" Soomes. Tüübid imestavad isegi, et "no siin küll mingit esinemist olla ei saa", aga on, keset põldu kuskil Outokumpus, pehmelt öeldes kummalisele publikule kummaliste kaasesinejatega. Freddy ei lase ennast häirida. Ei tee rockstaari, et mis krdi koht ja mina siin ei laula.

Mille üle me peale filmi arutlema jäime, oli just see Freddy ettearvamatut käitumist illustreerima mõeldud (ma eeldan nii) lõik, kus ta Tartus Rockika lava taga enne/peale esinemist joob ja siis kargab sisse üks noor pungihuviline, kes familiaarselt Freddyt tervitama asub, sealhulgas talle põsele patsutades/kerge kõrvakiilu andes. Freddy väänab selle peale tüübi põrandale. Mis mõttes see on see koht, kus ilmub "purjus ja kuri Freddy"? Mida ta oleks pidanud siis sellises situatsioonis tegema? Selge #MeToo case ju - keegi tuleb sind ilma sinu nõusolekuta käperdama, sellistele töllidele tulebki koht kätte näidata, ole sa purjus või kaine.

Filmis mainitakse, et vastik on vaadata bände, kes poevad oma publikule. Minu meelest on täpselt sama vastik vaadata fänne, kes poevad oma bändile. Mis toimub nende inimeste peas, kes kargavad tuntud inimestele ligi, mängivad suurt sõpra ja pärast kuulutavad, kuidas nad "on Freddyga joonud"? Ma võin imetleda mõnd esinejat, kuid ma ei üritaks iial talle isiklikus plaanis hõlma alla pugeda. Ma ei suudaks, see oleks piinlik ja läbinähtav. Oleks väga vinge, kui ma kuidagi juhuslikult nendega tuttavaks saaks, aga ma ei teeks ekstra midagi selleks, et seda saavutada.

Freddy oli esikal kah purjakil ja mul tuli pähe huvitav sõnamäng - isegi pehme keelega suudab olla teravkeelne- ja meelne. Filmis on ju ka osaliselt ära toodud üks ülipiinlik saatelõik sarjast "lahkame surnud punki", oli mingi Vikerraadio vestlusring pungist, klišeeküsimusi küsis Sten Teppan ja vastasid korüfeed Villu, Trubetsky ja Volkonski. Ma vaatasin seda kunagi täispikkuses, oli ikka nõme küll. Saate päästis purjus Freddy, kes oli kutsutud kui esineja ja kes suutis saate tegelikult omastada. Pähe tuli võrdlus kuninga narriga, kellel on ainsana voli ja julgust mingi püha asi pilbasteks võtta ja selle sisemist saasta kõigile näidata.

"Teile on see trummid ja kitarrid, minule aga kogu elu!" ütleb Freddy filmis oma bändikaaslastele. Mulle tundub, et Freddy on osanud oma elust vähemalt midagi teha. Iseasi, kuidas see kellelegi paistab. Ma filmist täpset tsitaati ei oska öelda, aga sama mõtet lugesin just Katrina Kalda raamatust "Maa, kus puudel pole varju": " Et elul iseenesest pole mingit väärtust; et väärtus on vaid sellel, mida me oma elust teeme, sellel, mida me leiutame, sellel, mida me loome." (lk 15)

Ma lähen nüüd salaja sööma

Eile sattusin Internetis sellise reklaami peale: "Seda leiba ei pea salaja sööma!" Kuidas saab midagi sellist kellegi meelest ok olla? Samasse auku jookseb ühe poeketi reklaam, mida ma müügisaalis sageli kuulen: "Maksa iseteeninduses, siis ei saa teised teada, et sa toitud ka muust peale salatilehtede!"

Häbene seda, mida sa sööd! See on õige tee tervislike eluviiside poole. Söömine pole enam ammu nauding, sotsiaalne tegevus ega keha energiavajaduse rahuldamine - Suur Vend vaatab, mida sa suhu pistad ja häbistab kui vaja! Sul peaks häbi olema - sa oled paks, treenimata, ebatervislike eluviisidega ja sinna juurde sööd sa veel leiba! Võeh! Sinusuguseid on tülgastav vaadata!

Hiljuti lugesin vaatasin kosmeetikatööstuse konsumerismi toetavatest strateegiatest, kus põhiline on just seesama "sa oled ebatäiuslik"-mantra, mille kaudu üritatakse maha parseldada kõikvõimalikee totsikuid-potsikuid, millega seda ebatäiuslikkust varjata. NB! Mitte segi ajada sellega, et kosmeetika on paha-paha! Paha on see, kui sa kasutad seda alaväärsuskompleksist, kosmeetikat võib kasutada ka kunstieesmärgil, oma lõbuks jms. "Make up" vs "War paint" nagu laulis kunagi Shampoo. Ehk siis "tee end ilusaks" asemel "tee sellega, mida ise tahad!" Millegipärast rõhutatakse aga just seda esimest, võimalikult isikupäratut ühiskonna iluideaaliga sobituvat kasutusviisi. Ilmselt see müüb paremini, keskmine tarbija ei taha eristuda vaid olla üks "õigetest".

Panen lingi ka, kui kedagi huvitab. Youtuber Kimberly Clark - neile, kes ei karda dragqueene :)

Tagasi toitumise juurde. Kas see, kui reklaamid annavad märku, et salaja söömine on justkui täiesti tavaline asi, ei toida omakorda toitumishäirete tekkimist, mis niigi juba suur probleem on? Ei toeta pidevat üksteisega võrdlemist, mis on peamine enda õnnetuna tundmise põhjus paljude uuringute põhjal? Samal ajal räägib vähemalt see leiba promov ettevõte tervislikkusest...Kas vaimne tervis sinna alla ei lähe? Kõik need "patuvabad" küpsetised  - söömine kui patt. Meil on juba põlvkond, kes jälgib sünnist saati kaalu, võib-olla oleme meie viimased, kes seda imelikuks peame? Meenus see raamat.

Ma ei taha öelda, et tore oleks ühiskond, kus kõik ainult burgereid pugiksid, aga selline streteegia tervislikkuse promomiseks, kus inimesi ennast halvasti tundma ja teistega võrdlema õpetatakse ei meeldi mulle kohe üldse.

Nostalgianeljapäev - London

Vaatasin just (täna viimast päeva järelvaadatav!) dokki britpopi aastatest ja nostalgiahoog tuli peale. Toona ma olin ju teismeline ega saanud britpopi hullusele üldse pihta - ok, Damon Albarn oli vähemalt ilus, aga Oasise-vennad? The Stone Roses? Pulp? Jube, kuidas sellise välimusega üldse kuulsaks võis saada?! Praegu on hea naerda, aga teismelisele oli selline asi väga tähtis (nojah, paljud ei saagi sellest muidugi kunagi üle). Igatahes tore nostalgiline film, vaadake, kui jõuate! Vahvad on ka kõik need erinevad inglise keele aktsendid, mida filmis kuuleb. Alan McGee, vaatasin nüüd järele, on šotlane ja no see tema räägitav keel on esmakuulmisel ikka selline, et inglise keelt väga ei meenuta. Ega noorem Gallagher ka palju maha ei jää.

Endal on mul UK-ga selline vastuoluline suhe. Euroopas on kaks linna, kuhu mind kohe kuidagi ei tõmba, üks neist on üllatus-üllatus Pariis ja teine London. Miks? Sest eelkõige seostuvad mulle nendega pime keskaeg, katk, giljotiinid, veriste kätega monarhid, vaesus-nälg-vägivald. Miks? Hüljatud, Prints ja kerjus, Oliver Twist jne. Pariisi ei olegi siiani sattunud ja ka Londonisse jõudsin üsna hilja, 17-aastaselt ning vastu tahtmist (arvutasin just mitukümmend aastat tagasi see oli ja pidin üle kontrollima, liiga müstiline number tuli, aga paraku viga ei teinud...). Kohe seletan. Ma olin nimelt see õnnelik laps, kelle vanemad kõigile oma reisidele kaasa võtsid. Algasid need kohe peale piiride avanemist ning nii ma olingi juba 90. alguses käinud näiteks Tenerifel, mis oli toona suur eksootika, ühtki kaasmaalast seal kohata oleks olnud erakordne juhus, samuti sai läbi sõidetud pea kogu mandri-Euroopa. 17-aastaselt oli mul kõigest kopp ees. Jälle vanematega reisile? Oo ei, tahaks olla kodus ja sotsialiseeruda normaalsete inimestega. Päris nutu äärele viisid mind jutud Inglismaale kolimisest, millegipärast sellest asja ei saanud, aga mina omakorda ei mõistnud, kuidas teised võisid arvata, et see oleks lahe (no koolis klassiõed arvasid). Ma isegi ei tea, kas vanemaid said aru, kui ohtlik see mu igatsetud sotsialiseerumine olla võinuks või lihtsalt omasid siirast soovi mu silmaringi avardada (mõlemat ilmselt), ma oleks vabalt võinud ka koju jääda, sest vanaema oli kodus aga kaasa mind alati võeti.

Juba lennukis kirjutasin mahajäänud peikale pikki kirju (mida ma kunagi üle ei andnud, sest ta poleks iial viitsinud neid lugeda) kui nõme see reis ikka on. Peatusime Londonis jõulude paiku ja ega see parim aeg reisiks just polnud - pime, külm, tuuline, vihmane. Mu kõrvad läksid maandumisel lukku ja seetõttu keeldusin ma esimesel päeval üldse hotellist välja minemast (palju õnne, teismelisega on nii tore reisida, eks..). Millegipärast ongi mul eredamalt meeles siseruumides toimunu, kuigi käisime ka peamised vaatamisväärsused, Big Ben, Westminster Abbey, London Bridge, läbi. Siseruumides "veeti mind" vaatama muusikale Cats ja Hüljatud. Esimese jaoks oli lausa eraldi teater ehitatud ning laul Memory mulle päris meeldis, kuid kõige enam on meeles see, kuidas meie ees istus latiinode pere ja sealne minust mitu aastat noorem peretütar musitas kogu etenduse oma peikaga, mõtlesin kui ebareaalne see meie ühiskonna puhul oleks...Hüljatud oli siis täpselt see sama muusikal, mida praegu meil Vanemuine esitab, isegi reklaamplakat on sama. Seda etendav teater oli klassikaline ja väga võimas - palju rõdusid, punane samet kõikjal, hiiglaslikud kroonlühtrid. Meelde jäi see, et meie ees istus lesbipaar. Ega jah, maailmapilt avardus.

Tegelikult on mul kõige võimsama elamusena siiski ka midagi harivat meeles, nimelt The British Museum. Käisime seal isaga kahekesi, ilmselt emal oli minu vingumisest halb tuju tekkinud, ja tundus, et olimegi isaga enam-vähem ainsad külalised selles võimsas hoones.  Kõike me läbi käia ei jõudnud, sest sulgemisaeg lähenes ja muuseum on tõesti suur, aga meeles on eelkõige Egiptust käsitlev osa oma muumiatega ning Lindow mees, kelle laipa sai klaaskastist vaadata. Eks ma olen pigem muuseumiinimene ka kui muusikalifänn (vastupidiselt emale).

Igatahes olen ma seda meelt, et reisimine kindlasti on lapsele arendav (vanemale kui ütleme, 3-4 aastat siis), kuid miks minust endast erilist reisiselli kasvanud pole? Äkki sama teema - vanemad organiseerisid, vastutasid, olin sellega harjunud, ise korraldamise peale ei osanud nagu tullagi? Eks iseloom ka loeb muidugi, mäletan, kui käisime siis juba vastsete täisealistena suurema seltskonnaga (jälle, mina ei pidanud midagi orgunnima) reisil läbi Itaalia ning ööbisime erinevates kämparites. Seal oli üks neiu, kes iga õhtu läks välja ümbrusega-inimestega tutvuma ning imestas, kuidas meie küll ei tule. Meie sõime ja heitsime magama, et järgmiseks päevaks planeeritud käikudeks puhanud olla. Nüüd elab see neiu ammu Californias. Mina ütlesin üles oma stipendiumi Erfurtis, sest noh, kaugel ju ja igasugu ootamatusi võib ette tulla, ma ei tunne seal kedagi ja üldse, maa on külmand, kärss kärnas.

Põhiprobleem on vist siiski selles, et üksi! L. ei ole samuti eriline organiseerimisfanaatik (minu huvi reisida ei kaalu üles minu tahtmatust organiseerida) ja seetõttu ma kunagi isegi heietasin ketserlikku mõtet, et oh, oleks mul mõni selline sõbranna, kes mu kaasa kutsuks. Tegelikult isegi oli/on, aga ka tema elustiil on hetkel nii palju muutunud, et reisida ei ole võimalik. Saladuskatte all võin küll öelda, et sel aastal võtsin vastu otsuse proovida ja reisingi päris üksi, pehmendavaks asjaoluks see, et kohapeal ootab sõbranna ees (mis omakorda välistab võimaluse, et ma peaks end SÜÜDI tundma, et ei võta kaasa lapsi ega meest).

Küll ma su juba paika panen!

Näe, jälle leidsin koondteema mitmetele hetkel aktuaalsetele "probleemidele" - nimelt kirjutas Morgie, kuidas enesedefineerimine on kurjast ja mulle lõid pähe kohe kõik need tarbijaküsitlused, kus tahetakse su hinnangut väidetele stiilis "see toode on inimestele nagu mina". Lisaks enesedefineerimisele läbi mingite üksikute, ebaoluliste ja tavaliselt pikemal kaalumisel (seda ilmselgelt ei tehta) ka vastuoluliste faktide, armastatakse teatud ringkondades (defineerigem need!) ka teisi lahtritesse suruda - sussilohistajad-sahistajad, esimene ja teine eesti jms.

Ma ei heida üldse ette seda, et inimesi poleks võimalik oma peas mingitesse kastidesse lahterdada. Minu jaoks on hoopis kahtlasem selle juures mingeid tunnuseid välja tuua. Esiteks need tunnused ei tööta kunagi 100% ning teiseks, sellega piiratakse koledal kombel iseenda elu. Inimesed, kes seda teevad, on sunnitud elu väga tõsiselt võtma, nad ei tohi enda kuvandist libastuda. Mul oli kunagi kolleeg, kes saladuskatte all tunnistas, et vahel talle täitsa meeldib süüa "matsitoitu", teha kodus kartulit ja hakklihakastet - niiiii piiiinlik! Meenuvad ka muud seigad elust, kus mõned kodanikud ei saa teatud asutustesse siseneda, sest seal käivad ju hipsterid/ossid/karvased/peded jne. Ilmselt ma olen väga põhimõttelage ja sõgedalt uudishimulik, aga mul sääraseid hirme ei esine. Pigem on mul hirm millestki ilma jääda, kui millegi häbiväärsega oma mainet rikkuda.

Mind on näiteks defineeritud läbi mu boyfriendi auto (te kõik saate ju aru, millisest margist on jutt? mis taaskord näitab, kui haiglaselt levinud selline käitumine on)  - loll ja pealiskaudne olin ju ikka mina, mitte see inimene, kes automarki isiksust määratleva argumendina kasutas. Et säärane defineerimine on lollide lõbu? Ei ole, sugugi mitte, ülikooliajast mäletan samuti, kuidas auväärt õppejõud seletas, kuidas ainult selle kooli teatud erialade tudengid on kõrgharitute nime väärilised, ülejäänud on mingid "kassikoolid", kust tulevad "lapsajakirjanikud ja juuksuritädid". Amet defineerib inimese kohe kindlasti, ei saa ju olla, et lihttöötegija midagi inimesena väärt oleks?! Punkar ei saa õppida doktorantuuris, punkar on loll joodik!?

Kastiühiskond on nõme, aga ometi kui ringi vaadata, tekib mulje, et enamasti suhtlevad inimesed endasarnastega. Loomulikult, sarnased huvid mõjutavad. Ainult et, vahepeal on mul tunne, et mingid inimesed suhtlevad endasarnastega justnimelt ainult selle enda kellenagi defineerimise eesmärgil, umbes nagu need "ilusate inimeste klubid". Endale mõeldes (hakkab pihta see enesedefineerimine jah?) ma mingit homogeenset gruppi suhtlusringkonnana ei näe - ei ole mingi kindla kooli vilistlased, ei ole mingi kindla elamurajooni elanikud, ei ole sama vanade lastega pered, ei ole sarnase töö tegijad. Ainuke argument vist, et võiks elu vastu huvi tunda, saaks koos kontserdil, kinos, teatris, reisil, matkamas käia. Aga see vahemik, kus käiakse on küll väga lai - alates ossipubidest kuni peente restoranideni, välikäimlaga metsataludest luksushotellideni. Kus või missugune ei määra seda, kes.

Tervist!

Hakkasin just Justin Petrone "Peegelmeest" lugema, natuke alla poole on loetud, aga no jäta või pooleli, nii tüütu raamat on! Ütleme nii, et koondnimetuseks sobiks "Euroopa haige mees" - Justin kirjutab haigustest, tervisest, tervenemisest, erinevatest ravimeetoditest. Loomulikult on paha haige olla ja ma ei tahaks kuidagi üleolevalt teise inimese terviseprobleemidesse suhtuda, asi on lihtsalt minus - ma ei taha terviseteemadel üldse lugeda! See on nii kohutavalt tüütu, sama tüütu kui kellegi põetamine, millest Madlike avameelselt kirjutanud on. Kas on asi selles, et ma olin õrnas eas sunnitud päevast päeva kuulama vanavanaema ja naabritädide lõputuid vestlusi tervise teemadel stiilis: "Jaa-jaa, mul on vist ka see! Jaa, ja no see ka veel muidugi ning ma arvan, et kohe tuleb see kõigele otsa!" ning mu ema ja vanaema töötasid meditsiinis ning olid samuti neist teemadest küllastunud.

Kui rääkida minu mingitest ebaratsionaalsetest veendumustest, siis üks on vähemalt see, et pidev haigustest ja tervisest rääkimine kutsubki igasugu hädad kohale. Ma ei mõtle siin jaanalinnulikku pea liiva alla pistmist (lugesin mingist artiklist, kuidas inimesed varjavad oma kaugelearenenud vähki mädast kehaosa sidemetesse mähkides - kohutav!) vaid tavalist kõrgendatud tähelepanu terviseteemadel. Kas sa ikka seda tead, et see on kahjulik, kas sa ikka seda tarbid, see on kasulik jms. Oma osa on muidugi ka neil telefoni teel vitamiinide müüjatel, kes mind millegipärast oma ohvriks on valinud ja alustavad oma jutlusi stiilis "Kas te sooviksite rääkida meiega tervisest?". Mul oli ükskord paha tuju ja käratasin, et teate, elus on muudki olulist, kui ainult üks tervise ümber targutamine, siis hakkas tädi noomima, et kuidas nii, mitte miski pole tervisest olulisem. Nojah, ma saan muidugi aru, et tervis on väga tähtis, aga mida see pidev nämmutamine aitab? Lisaks isiklikele valikutele sõltub tervis paljuski ka õnnest, pole võimalik oma elu niivõrd õigesti elada, et garanteerida võit kõigi tõbede üle. Millal hakati kõike suhupandavat hindama selle põhjal, kui tervislik see on või mitu kalorit sisaldab? Millal tekkisid "supertoidud"?

Ma olen tegelikult juba päris mitut raamatut lugenud, millega ma üldse kuidagi suhestuda ei oska, sest sealsetel tegelastel on pidevalt tööstress, pidevalt kiire, hingeline üksindus, pidev sund tarbida, omada, edeneda, karjääri teha, lapsi saada, rikastuda ja sada muud muret veel. Sealjuures on neil aineliselt kõik olemas, sõpru sajab uksest ja aknast (ma tõepoolest lugesin, kuidas kõige targem olevat end ära tappa 1. jaanuaril, sest siis ei osata midagi kahtlustada, kui sa päev otsa telefoni ei võta! Nagu päriselt, ma võiks selle kaalutlusega vabalt nädalaid kadunud olla (juhul kui mul elukaaslast poleks) - mulle ei helista mitte keegi.) Mulle tundub, et see on mingi uue ajastu katk või siis hoopiski trend - kirjutajad arvavad, et ühe õige tänapäevase inimese elu ongi selline ning kujutavad seda seetõttu niimoodi. Selle skaala teises otsas õitsevad Mikitad ja muud, kes jutlustavad metsa ja mere vabastavast mõjust ning kutsuvad kõiki juurte juurde, justkui inimene ei saakski linnas iial õnnelik olla. Päris elu ei ole ju selline must-valge?!

Kõik inimesed söövad antidepressante ja tarbivad narkootikume, laulis kunagi Lily Allen.

Teiste probleemid tunduvad pseudoprobleemidena seni, kuni neid sul endal ei ole?

Kogume feimi ja sulli ehk laste sünnipäevadest ning muudest helgetest momentidest

Mulle tundub, et ma vist avastasin, miks suhtuvad paljud lapsevanemad nii leigelt teiste laste sünnipäevadele mitteilmumisest teatamisse. Mini sai oma lähematelt sõbrannadelt esemelise kingituse, lisaks paar kinkekaarti ning sularaha. L. pööritas selle viimase peale silmi, et laste sünnipäevaks raha, mis komme see on? Nojah, ma ise ka üritan ikka kinkekaardi valida, kui muid eelistusi ei ole, aga arusaadav, et raha kinkida on kõige lihtsam. See selleks, Mini läks kooli ja seal ikka küsiti, mis kingiks said. Kui raha, siis loomulikult küsitakse - palju? Mini summa peale oli keegi osatanud, et "nii vähe said - ma kutsusin kunagi hästi palju külalisi ja sain üle kahe soti!"

Siit mul hargnema hakkaski, sest tegelikult mainis seda ka üks Mini sõbranna: "Mina kutsun oma sünnipäevale ikka vähemalt 30 inimest!". Selge ju, miks rohkem on parem - saab ka rohkem kinke. (Lapsed on ausad, ütlevad otse). Rohkem nänni, rohkem pappi. Kuskil "kohas" sünnipäeva pidada on tegelikult päris kulukas, nii 100 eurot kulub juba rendiks, lisaks veel ka toit ning selge see, et mida rohkem külalisi, seda kasumlikum üritus. Kõigil "kohtadel" pole ka piirangut, palju külalisi kutsuda võib.

Me oleme siiani pidanud üsna väikseid sünnipäevi, sest need on toimunud kohtades, kuhu palju lihtsalt ei mahu (nt kodus) või mis on eeldanud mingit haldamist (tegevus, mida saab teha piiratud hulk inimesi). Mulle ausalt öeldes selline variant sobib, sest sel juhul saavad sünnipäevale kutsutud siiski vaid sõbrad, mitte suvaline kamp lapsi. Ka teiste sünnipäevadele minekuga on ikka see teema olnud, et kui kutsub keegi, kes sinu vastu muul ajal sõbralik ei ole, siis pole vaja vastu tahtmist end kohale vedada. (Mikrol on olnud situatsioon, et ta lausa küsib: "Miks ma pean sinna minema, ta on ju paha ja lööb mind, ma ei julge minna!") Olen aga kuulnud ka kokkulepetest, et koolis/lasteaias ongi kord, et tuleb kutsuda kas kõik või mitte kedagi, sest muidu kutseta jäänud äkki solvuvad. Mulle tundub, et siin kuskil see arusaamatus sisse tulebki - paljud eeldavad, et sünnipäevale on kutsutud selline lastemass, et kes ikka tähele paneb, kui tema oma ei tule. Kui mul aga kümnest viis tulemata jääb, on üsna nadi tunne küll, eriti kui ette ei teatata. Seega - äkki arvestaks vanamoodsatega ka, nendega, kelle jaoks sünnipäev pole andamikogumisüritus ja kes riskivad lumehelbekesi solvata.

Muud lastega seonduvat ka, ma millegipärast tunnen end jube piinlikult, kui oma laste edusamme kusagil mainin. Hiljuti sai minu oma teistega koos ühe tunnustuse osaliseks ja kuna nende klassijuhataja tahab alati väga teada, millega lapsed ka koolivälisel ajal hakkama saavad, saatsin teate sellest edust tallegi. Õpetaja aga oli selle kirja koos minu nimega lihtsalt klassi listi edasi saatnud - appi kui häbi mul oli, kõrvuni punastasin, seal edukas grupis oli peale minu lapse üks teine klassikaaslane veel - mida tolle vanemad veel mõelda võivad! Nendelt luba küsimata mainisin nende last, äkki nad üldse ei tahtnud? Mõtlevad, milline jube oma lapsega eputaja ma olen, nemad küll sellised poleks...Ma lihtsalt ei leia, et mul oleks see õigus endale vastu rinda taguda ja leida, et ma olen kuidagi oma lapse edus osaline muul moel kui geenide andjana. Isegi kui ma oleks teda spetsiaalselt mingi asja jaoks drillinud - milline laps tahaks, et ta mamma uhkusest särava näoga tema selja tagant lehvitaks? Või mida peavad tundma need vanemad, kelle lapsed hoolimata kõigest kuskil äramärkimist pole leidnud? Äkki see on minu kiiks?

Ega ma muidu poleks julgenudki kirjutada, aga Eliisabet just mainis, kuidas tema järeltulija homme Kängurule läheb. Ma siis iitsatan, et mul läheb ka. Sellega on üks lugu, mis natuke seda eluõnne teemat puudutab. Nimelt ma panin ju Mini muusikaklassi ning esimese septembri aktusel teatati esmakordselt, et selle klassi lastel ei ole võimalik hiljem spetsialiseeruda reaalklassi. Ma olin natuke häiritud sellest, aga siis mõtlesin, et ega tal ilmselt pole ka eeldusi reaalaineteks. Nüüd siis - klassi parim tüdruk matas, palju õnne. Eriti naljakas, et need kaks poissi, kes algselt Miniga koos Kängurule valiti, keeldusid minemast, sest kardavad. Kordades hullem variant, kui rumal olla - olla tark, aga karta seda välja näidata...Samas, ma käisin ise ka algklassides mata olümpiaadil, sain oma koolist suisa edasigi, täielik null saabus matemaatikas nätaki! paar aastat hiljem. Ehk siis see praegune olümpiaad ei pruugi midagi näidata.

Aga mis mind tegelikult rõõmust hüppama pani seoses Miniga täna - oli teine mu emaga Eesti Laulu vaadanud. Ema fännas esikolmikut (kui igav), klassikaaslased väidetavalt Karl Kristjanit ja Karl Killingut (puberteet tõstab pead), aga Mini ütles, et talle vist meeldis see "Welcome To My World" ja eriti need siniseks meigitud tulevikuinimesed (ma sain võimaluse seletada, kes on drag-queenid) ning see kaabu ja kitarriga tüdruk (Sibyl Vane)! Ma olin niiiiii õnnelik!

Mängud emotsioonidega

Vaatasin täna üht videot, ühel vastuolulisel teemal, millel ma peatuda ei tahaks, tahtsin lihtsalt kuulata seisukohti, erinevaid. Selle asemel pakuti mulle emotsioone - tunne kaasa, kas pole jube, hirmus, kohutav, pisarad voolama. Vihastasin, panin video kinni, lõpuni ei vaadanud. Mis mul neist emotsioonidest kasu on, ma tahan fakte, graafikuid, arutelu.

Ma ei kannata, kui mu emotsioonidega mängima hakatakse. Olen sellest seoses õudusfilmidega juba kirjutanud ka. Ma ei ole tuim, ma olen üle keskmise emotsionaalne, pole vaja lisastimulatsiooni, saan ilma selletagi aru, milles kühvel. Kas mõnele on seda vaja? Et ilma pisarateta ekraanil ei jõua kohale, et olukord on sant? Minu jaoks on see ebaeetiline müügistrateegia. Tahtsingi kirjutada, et ma ei kannata müüki, samas lõi pähe, et see on lihtsalt üks strateegiatest. Teise poole jaoks on ehk samasugune õõvastav strateegia faktide ja graafikutega pähe lajatamine. Nende jaoks on see ebaeetiline müük - sind külvatakse üle keerulise infoga, milles orienteerumine võtab aega, lihtsam on kuulata "lihtsa inimese" hala, kedagi subjektiivset sündmuste keerisest. Tema ju ei müü, tema on aus ja autentne.

Millest see eelistus sõltub? Kes keda usaldab? Ma arvan, et samamoodi jaguneb seltskond kõigi teemade puhul ning seepärast valitakse strateegide poolt nii sageli ka kesktee - sõnumit edastab keegi tuntud ja autoriteetne, kuid ometi oma: ega Anne Veski (täiesti suvaline näide) ju saasta ei reklaamiks! Isik valitakse siis vastavalt eeldatavale sihtgrupile. See ilmselgelt mõjub. Isegi kui negatiivses võtmes - ma ei taha ennast seostada asjaga, mida peab heaks see igavene jätis ja amoraalne tüüp! (Ma ei mõelnud Anne Veskit, eks). Alateadlikult kipun ma eelistama seisukohti, mida toetavad minu jaoks autoriteetsed inimesed. Ma ei taha ju kuuluda sinna teise gruppi, kus on need emotsioonide õnge minejad, imelikud, enamasti harimatud ja kitsa silmaringiga tüübid. Vahest eksib mõni teinegi sinna ära, aga no eks mina olen oma hinnangutes ka vahetevahel ekslik, küllap ma ei tundnud toda inimest siiski piisavalt, ilmselt ta ikka on seda seltskonda väärt jne.

Muuseas, emotsioonide juhtimisega võib meil miljonäriks saada, keegi Ingvar Villido olevat väidetavalt saanud. Esimest korda kuulsin eelmisel nädalal seda nime, juhtivat hetkel raamatumüügi edetabelit. Üritasin siis uurida, kes on see mees, kes emotsioonidest kõike teab. Kust ta oma teadmised ammutanud on? Ma ei suutnud leida midagi täpsemat kui " Ingvar Villido, kelle põhikompetents on teadlikkus ning selle parem rakendamine edukuse ja heaolu kasvatamiseks. Ta on arendanud ja õpetanud teadlikkuse rakendamist üle 25. aasta. Ingvar Villido on tegelenud joogalike (mitte jooga, pigem nagu mingi juustulaadne toode siis) õpetustega alates 1983. aastast. Villido on uurimismeetoditelt teadlane, kuid praktik, mitte teoreetik."
Tõeline self-made man, tuleb välja. Mina ei saa sellest aru, kus on tõestatud teadmised, faktid, lõpetatud koolid? Lihtsalt  - koolitustel käinud inimesed ja raamatuostnud ei saa ju eksida? Ma võiks ju ka öelda, et olen enesearendusega tegelenud aastast 1981 (õppisin käima, rääkima jms), kõik olen omal nahal järele proovinud, mida räägin, st absoluutselt teaduslik meetod, põhimõtteliselt võin end teadlaseks tituleerida küll. Milleks mingid tõendid või tunnistused, piisab karismast. Aga näe, piisabki. Ja üha enam tundub, et minusugused, kes lisaks emotsioonidele uskumiseks ka muud vajavad, on vähemuses. 

Kuidas me natside tuumapommi pihta panime

Ega teie muidugi oma vedamisest aru ei saa, aga tegelikult pääsesite üle noatera, kuna reede õhtul saadeti neli amatööri ajas tagasi, et varastada natside tuumapomm ning maailm hävingust päästa. (Mis mõttes, kas natsidel oli tuumapomm? See on ju sama rumal küsimus kui "Kas Hitler elab siiani Argentiinas või kas Antarktikal on natside baas?").

Ehk siis taaskord suundusime Escaperi lahkel kutsel põgenemistuppa proovima nende hiljuti avatud natside salapunkrit, legendiks: Kevad 1945. Tüüringi liidumaa, Saksamaa. Liitlaste vaevaline luuretöö on viimaks vilja kandnud. Natside salajase maa-aluse punkri ja tuumapommi Wunderwaffe asukoht on kindlaks määratud. Tuleb otsustavalt ja kiiresti tegutseda. Eesootava erioperatsiooni käigus tuleb relvalaadungi kasti peitununa pääseda punkrisse ning transportida Wunderwaffe sealt ohutult välja. Operatsiooniks ettenähtud 60 minuti jooksul tuleb anda endast kõik, sest kaalul on Euroopa tulevik.

Kõigepealt leidsimegi end, kotid peas, mingisugusest puidust kastist. Naisi pani esmalt muretsema see, et siit võib ju pinnu sõrme saada, mehed seevastu alustasid vapramalt ning murdsid pinde trotsides kastist välja. Edasi hakkas ka "nõrgem sugu" soostereotüüpe murdma, aga algus oli jah kahjuks nõnda klišeelik....

Ümbrus oli üsna heidutav (ok, olenevalt maailmavaatest, mõnele ilmselt hoopiski peibutav) - kõikjal punased plagud haakristidega ning kõlaritest kostmas füüreri hääl. Sellest hoolimata tuli pea selge hoida, sest nurgas tiksus aegreleega pomm ning sellest tuli ometi lahti saada. Jõuga polnud midagi peale hakata, tuli katsuda nõuga, sest iga takistuse jaoks pidi kusagil võti leiduma. Ütleme nii, et lukke oli igasuguseid. Enda uhkuseks võin öelda, et just mina suutsin hakkama saada Enigma lahtimuukimisega (mitte Poola matemaatikud ega Turing, ärge uskuge kõike, mida internetis kirjutakse). Hitleri ja tema käsilaste röökimine muutis täppisteaduse tegemise üsna keerukaks, tekkis tahtmine kähvata, et kas saab vaikust või mitte, aga kuidagi tulime toime.

Kõige haledamad olime pealtkuulamisega, ilmselt oli natside propaganda meid mõjutanud - ei suutnud enam kaardil Saksamaad Poolast eristada (mis vahet seal, eks) ning raadioaparatuuril õigeid nuppe leida ning pidime peastaabist abi küsima. Seejärel tuli missiooni kõige ohtlikum osa, nimelt tuumalõhkepea sisestamine pommi, muidu oleksime ju lihtsalt tühja kesta "kahjutuks teinud". Üks meie hulgast ohverdas end ja tegi seda paljakäsi, hiljem ta küll jõi rockiklubis ohtralt alkoholi ravieesmärgil peale, eks näis nüüd. Lõpuks saime pommikese kenasti tunnelisse ning raudteedpidi Saksamaalt liitlaste territooriumile toimetatud. Katastroofist jäi puudu täpselt kaks minutit. "2 minutes to midnight" ütleb ju ka praegu Maailmalõpukell, nii et kõik õige.

Mulle tundus, võib-olla tekkinud kogemuse tõttu, et natside punker oli üks loogilisemaid põgenemistube, kus käidud. Ühe korra küll ilmnes ülesannete lahendamise järjekorras segadus, kuid üldiselt sai päris hästi pihta, mida järgmiseks teha vaja ja kust selle kohta infot otsida. See ilmselt ongi nende mängude juures kõige huvitavam - kui juba tead, mida pead tegema, aga lihtsalt ei saa hakkama, tekib frustratsioon. Eelmine kord kerkis meil ka küsimus, et kuidas ometi lapsed, keda põgenemistubades alati näha on, seal hakkama saavad, siis seekord oli meeles selle kohta ka küsida. Ega nad ei saavatki enamasti, neile pakub lihtsalt lõbu mängida - vot sellest faasist olen mina küll kahjuks välja kasvanud.

Mis aga on oluline, et edukalt põgenemistubades hakkama saada? Esiteks kindlasti kogemus, aga see ei pea üldse suur olema, oma esimeses põgenemistoas on kindlasti kõige keerukam. Teiseks oskus märgata detaile (arvutimänguritel enamasti hästi arenenud). Tehniline taiplikkus mingil tasemel. Loogilist mõtlemist on alati vaja. Vähem läheb vaja kujutlusvõimet, ma ei ole kunagi midagi saavutanud mõttega, et "kuhu mina selle asja peidaksin", see millegipärast ei tööta. Ajataju ilmselt ka, oskust arvestada sellega, et mõnikord on targem abi küsida, kui kuskil arutult aega raisata.

Huvitav, miks militaar- ja eriti natsirekvisiidid nii lahedad tunduvad? Neid mängus jagus. Lisaks andsid laheduspunkte raudtee ja radioaktiivse aine hoidla.

Õnnetus hüüab enamasti ette

Tundub, et lisaks ühisteadvusele on mõned blogijad ka sünkroonsünnitajad, vähemalt mina olin laupäeval, kui Minile sünnipäevakooki tegema hakkasin, lugenud juba kahte blogi, kus samal ajal sama asjaga tegeldi. *

Otsisin parasjagu sulatatud või anumale sobivaimat kohta ja käepäraseim tundus olevat sel hetkel kraanikauss. Peast käis küll läbi mõte, et ega see vist hea koht pole, vesi võib ju sisse sattuda kui ma kraani käima panen, aga kohe tõrjusin selle mõtte peast kui rumala, sest no ma ju märkaksin seda kaussi! Paar hetke hiljem kukkus üks marmelaad maha, pauhti! kraan käima ja marmelaad vee alt läbi...

Hakkasin mõtlema, kui paganama klassikaline see olukord on - ma näen kohta, kus õnnetus varitseb, aga arvan, et olen piisavalt ratsionaalne ja õnnetust ei juhtu, ometi 90% juhtudest õnnetus oma võimaluse realiseerib. See, kus mina rappa lähen, sai aga selgeks just nüüd hiljutise aju autopiloodi ideest täpsemalt lugedes - ma eeldan endalt mõistusepärast, välismaailma signaalidest lähtuvat käitumist  ning unustan täielikult ära selle, et väga suure osa ajast me täristame puhtalt automaadist. Loomulikult ei kontrolli sa kraani käima pannes ega sul seal ühtki vett mitte kannatavat asja ees ei ole, sest 99,9% juhtudest ju ei ole. Aju ei raiska ressurssi olukordades, kus see vajalik pole. Aju on sul selleks, et sa mõtleksid enne kui paned asja kohta, kuhu see ei käi, sest hiljem sa talle enam loota ei saa. Sa võid mõelda, et panen korraks võtmed ühte hoopis teise kohta kui muudel juhtudel, küll sa  kohe need sealt ära võtad ja õigesse kohta paned, aga hiljem sa seda ei mäleta, otsid ikka sealt, kuhu tavaliselt võtmeid paned ja alles siis kui võtmed lõpuks leiad, tuleb algne situatsioon meelde. Väga paljudel juhtudel teadlikult mõtlemine hoopis takistab aju tööd ja meie käitumist - pimedas trepist käimine näiteks - kui usaldate aju, on kõik korras, niipea, kui hakkate mõtlema - ei tea, oli nüüd üks aste veel või mitte? - satute kohe hirmsasse segadusse. Ehk siis soovitan juba teist korda seda Stefan Kleini unenäoraamatut. Aju ei saa tegelikult sugugi usaldada.

*See on muidu ka sünnipäevade osas hullumeelne nädal olnud. Esmaspäeval oli mu 180st FB sõbrast neljal sünnipäev, see on vist rekord. Mini kutsuti sel nädalal kolmele sünnipäevale, millest ühele ta ei saanud minna, sest samal ajal pidas enda oma. (Ja ma ei saa torkamata jätta, et otse loomulikult teatasin ma tema mittesaabumisest ette, mitte nagu 4 Mini sünnipäevale mitteilmunut, kellest MITTE ÜKSKI ei pidanud vajalikuks kasvõi SMS-i  lakoonilise teatega (ma muud ju ei eeldagi), et ei ole tulemas. Ma tõesti ei saa aru, miks see nii tavaline käiumine on.)

Siga, mitte naine

Käisin just viie minuti tee kaugusel poes, jõudsin kontorisse tagasi ja nägin tagantpoolt välja selline:

Pildil on pori juba kuivanud, alguses oli vaatepilt ikka nii hull, et L. ütles: "Oh jumal küll!" ja see pole midagi sellist, mida ta väga sageli ütleks. Ma ei kirjuta sellest seetõttu, et see mingi erandlik olukord oleks olnud, mul on lihtsalt juba meeleheide tekkinud - õpetage keegi mind inimese moodi kõndima! Nagu pildilt näha, hakkavad pükstesse juba igapäevasest pesemisest augud sisse tulema ja  mustadest sukkpükstest on kah siiber. Ainsa töötava lahendusega ostsin p***karva püksid, aga tore oleks, kui neid ei peaks igapäevaselt kandma. Paistab, et kuni kuiva saabumiseni (nii paar kuud?) muud teha pole.

Ei, asi pole jalanõudes. Mul on ilusad pikad mustad kontsaga saapad, nendega säästaks küll pükse, aga mu meelest on säärteni porised viisakad saapad kuidagi koledam vaatepilt kui samasugused tangid, millega ma praegu käin. Tankidega on justkui julgem räpane välja näha. Ehk siis nii täistald kui ka kontsad, tulemus sama. Olen proovinud kõndida aeglasemalt, ikka olen rokane.

Ilmselgelt olen ma loodud selleks, et mind kandetoolis kantaks.

Aju autopiloodil

Üldiselt mulle tundub, et (osadel) blogijatel hakkab mingisugune ühisteadvus tekkima, minu jaoks sai vedamise vs isikliku panuseni välja jõudnud teemadering alguse aga hoopis sellest intervjuust, mille pealkiri on "Astrid Kannel: "Ma ei saa aru inimestest, kes kutsuvad endale koristaja."" Kõigepealt puhisesin, et no paistab nagu mõistlik inimene, kuidas ta nüüd aru ei saa, et kõik inimesed ei ole ühesugused. Nimelt leiab Astrid Kannel, et koristamine on lõbu, mille käigus paiskuvad pähe head mõtted, ilmselgelt võivad teistel inimestel sama tunde vallandada hoopis teised tegevused. Intervjuud lugedes saame muidugi aru, et taaskord on pandud pealkiri, mis klikke kogub - intervjueeritav räägib ju siiski oma kiiksust ja imestab selle üle, mitte ei hurjuta teistsuguseid nagu pealkirjast mulje jääb. Analoogia oleks kui ma ütleks (ja kui ma oleks keegi, kelle ütlemised kuhugi üles pandaks, loetavasse kohta, ma mõtlen, mitte siia), et "kõige parem on musti küünealuseid varjata musta küünelakiga, ma ei saa aru, kuidas inimesed ilma selleta toime tulevad!" ja seejärel pandaks mu sõnad lehte kui "Blogija Marca ei mõista inimesi, kes ei kanna musta küünelakki!" ning artiklit mittelugenud kommentaatorid sõimaksid  mind "koledaks gootiks".

Aga kas koristaja palkamine on mingi rikaste lõbu? Minu teada mitte, üks mu tuttav küünetehnik (pole vist palgatabelite liiderprofessioon) tellib koristajat 20 euro eest kuus, see on vähem kui samal ajal küünehoolduseks läheks. Ok, ta elab ka ühetoalises, ilmselt pole seal palju koristada. Jah, konservatiivid ohkige nüüd, et mis jube laisk naine. Mu meelest, kui tõesti huvi pole, miks end piinata. Teine sõbranna, kellel koristaja abiks käib pole ka mingi rikkur, hoopis emapalka kulutab, küllap tal on kodus muid töid nii palju, et koristada lihtsalt ei jõua. Ausõna, kumbki pole tööpõlgurist megabeib, lihtsalt prioriteedid on teised. Ma ka koristamist ei salli, aga mul on teine kõvem kiiks, mis välistab koristaja palkamise, ma nimelt ei taha oma koju võõraid inimesi, isegi kui töökaaslane, kellest ma tean loodan, et ta mu isiklikes asjades ei sori, käib puhkuse ajal mu kassi söötmas, ikka tunnen end kehvalt. Kui vanemad käivad, häirib ka, aga siis juba selles võtmes, et küllap nad pettuvad minus kui kõik ei läigi. Seega, nutan ja koristan. Aga harva.

Kas saab nüüd aga öelda, et minusugused koristuspõlgurid on blokeerinud oma peas tee headele mõtetele? Oo ei, sest seda, mida Astrid Kannel silmas peab, tean ma hästi. Mul tekib see tunne siis, kui ma muusikat kuulan ja/või tööd teen, jalutades samuti.

Kuna ma lugesin taas üht oma lemmikautorit Stefan Kleini ja tema unenäguderaamatut (tegemist ei ole esoteerika, vaid teadusliku lähenemisega, soovitan soojalt), siis oskan ka öelda, miks. Teatud tegevuste puhul läheb inimese aju üle autopiloodile - need on asjad, mida ta teeb mõtlemata ning samal ajal saab aju tegeleda muude mõtetega. Raamatus on juttu mehest, kes magades tapab oma ämma (ja haavab äia või oli see vastupidi) ning ta mõistetakse õigeks. Hoolimata sellest, et tapmiseks tuli tal autoga läbi linna sõita ja seda väidetavalt magades. Tuleb välja, et see on täiesti võimalik, kui mingi tegevus meil nõnda käpas on. Sellel mehel oli puudu blokaatorist, mis kangestab meie lihased sügava une ajaks, muidu suudaksime me kõik sääraseid tegevusi ka une pealt teha.

Mina ei kujutanud autoroolis olles ette, kuidas on võimalik raadiot kuulata või kellegagi vestelda - ma olin keskendunud liiklusmärkidele, liiklusele, käiguvahetusele, kiirusmõõdikule jne. Inimesed, kes autoroolis omi mõtteid mõlgutavad, on ilmselgelt kogenud ega pea seda kõike enam "kogu ajuga" jälgima. Teate ju küll, kuidas asjad kaovad - te lihtsalt panete need "alateadlikult" alati ühte kohta ja kui mingil põhjusel seda muudate, ongi asi kadunud. Minu aju läheb autopiloodile tööd tehes. Ja ma ei tee selles mõttes rutiinset tööd, et alati on ühesugune kala, pea maha ja liinile, vaid ma analüüsin unikaalseid dokumente, aga ma teen seda staaži tõttu automaatselt. Mu aju on harjunud seda tegema, ta teeb seda mingi osaga, mida ma endale ei teadvusta. Ainuke viga selles süsteemis ilmneb siis, kui käsi vajutab enterit murdosa enne, kui ajju on kohale jõudnud signaal, et "midagi oli valesti" - ma vihkan seda, aga ei saa midagi teha, ilmselgelt on toimival süsteemil ka kitsaskohti. Vastavalt S. Kleini raamatule - jah, algusaastail ma nägin dokumente unes (aju pidavat nõnda õppima), aga enam küll mitte. Aju on selle tegevusega harjunud nagu kõndimisega - tegevusele keskendumise asemel läheb mu aju loomingulisse faasi. Kui ma seda faasi oma elus kätte ei saa, läheb asi käest ära. Olen avastanud, et ainsana aitab muusika, seda isegi koristamisele lisades muutub nõme tegevus talutavamaks. Ma loodan, et meil kõigil on need "oma hetked", vahet pole siis, kas koristades, jalutades, autoroolis, tööl või mujal.

Sarjast inimloomuse õppetunde

Minu missioon diiler Babuljana (kes ei tea, siis tegemist täiesti eksisteerinud tegelasega pealinna narkoturult) on edukalt lõpetatud ja kuna iga asi siin elus pidavat meile õppetunni andma, siis siinkohal toon ära selle eksperimendi harivad küljed.

Sain 35 puuduolevat pilti kahe päevaga kokku lihtsalt vahetamise teel, mis tundub päris hea saak olevat. Sealjuures avastasin, mis oli minu taktika pluss teiste ees - ma nimelt lugesin ka teiste inimeste foorumipostitusi, mitte ei treinud üha uusi meeleheitlikke üleskutseid stiilis: "palun andke mulle! Aidake lapsele rõõmu teha! Hästi palju on puudu, äkki keegi annab!" ega postitanud tuima järjekindlusega stiilis "puudu see ja see, üle see ja see, vahetust." Samal ajal kui kaks rida ülevalpool pakkus keegi täpselt neid kleepse, mida too inimene tahtis ja oleks võinud temaga kaupa teha. Paar inimest pöördus ise minu poole ka, aga üldiselt eelistati oma sõnum välja paisata ja loodeti, et analüüsiga "kellel mida on" tegeleks keegi teine.

Ehk siis klassikaline inimsuhtluse teema - sel ajal kui sina räägid, valmistan mina oma sõnumit peas ette ega kuula üldse sinu oma. Isegi kui sellest mulle täiesti praktilist kasu oleks. Mis siin siis rääkida veel abstraktsetest teemadest.

No mind hämmastaski just see teema praktilisuse osa. Minu loogika on näiteks selline, et kui mul on midagi vaja, siis ma kõigepealt vaatan, milline on pakkumine ja kui seda pole, alles siis käin omapoolse uue soovi välja, enne kontakteerun aga varasemate pakkujatega.

Liiga tülikas? Samas kui enamik populatsioonist leiab, et see on liiga tülikas, saavad minusugused päris kena eelispositsiooni. Eks šarlatanid on selle ju ära ka tabanud - kui ise soodsaid variante välja ei otsi, siis tulebki mingi kavalpea ja pakub sulle kolmekordse hinnaga ning väidab, et "viimane võimalus, ülisoodne pakkumine". Ma üldse ei ütle, et ma ise selliste asjade õnge ei oleks läinud, lihtsalt säärasel ühe asja foorumi mikrotasandil tuleb see käitumine eriti selgelt välja.

(Iseasi, kui kriteeriumiks ongi mugavus - tahan kõik ja kohe kätte ning olen nõus maksma. Antud juhul ostan kellegi täiskogutud albumi. Miks mitte, kui tõesti nii suur vajadus on. Muudel elualadel võib aga sellise suhtumisega väga kergelt petta saada, eriti kui hästi ei tajuta, mida tahetakse ja mida võiks saada.)

Mina olengi diiler Babulja

Huh, lõpuks ometi saan korraks hustle´misest puhata, sest telekas algas Eesti Laulu finaal ja FB jooksis rahvast tühjaks. Muidu on mind täna nähtud oma kordi kuus dressides kosmonaudikostüümis välisuksel kõõlumas, võõrad tulevad, pargivad korraks, annan neile midagi, nemad annavad mulle, uks lukku ja tagasi tuppa, oma märkmiku juurde numbreid lisama ja maha kriipsutama. Korra käisin ühel ärikohtumisel ka kaubanduskeskuse aatriumis. Homsed kokkusaamised on juba märkmikus paigas, pakikesed FB kasutajanimedega peal, ootavad üleandmist. Töö on närvesööv ja pingeline, aga ka põnev ja omamoodi rahuldustpakkuv. Kogu aeg tuleb mitme erineva foorumi postitustel silma peal hoida ja esimesena reageerida, kui ihaldatav kaup välja reklaamitakse, samal ajal ruttu järge ajades, et endal midagi teist poolt huvitavat vastu oleks anda.

Võiks ju õhata, et mida kõike laste nimel ette ei võeta, aga tegelikult tuleb tunnistada, et enda hasart on ilmselt märkimisväärsem. Maxima kleepse kogume. Raamat on vaja täis saada (ei-ei, selle eest ei anta midagi, lihtsalt niisama kogume). Kuuldused käivad, et mõni laisem olla täiskogutud raamatu ka lihtsalt ostnud, mõned meeleheitlikud ostavad ka kleepse. Igal maakonnal on oma alafoorum, päris maale saadetakse postiga usalduse alusel. Tänane saak oli see, et 35 puuduolevat kleepsu kahanes 13-le - hea töö, ma ütleksin! Ma olen kuu aega kohusetundlikult ainult Maximas käinud, kus ma muidu ei käi, aga nädal on kampaania lõpuni ja juhusele enam loota ei saa!

Kui te nüüd ütlete, et ma olen loll tuust (mismõttes tuust sõimusõna on? Tuust on ju nunnnnnu! Tuustid on kassid, karvased armsakesed!?), siis palun väga, aga ma olen alati kampaaniaaldis olnud. Catch them all! Kogu nad kõik! Ma kogusin albumit ohustatud loomadest, ema tõi mulle neid kleepse sussi sisse, me mõlemad teadsime seda, aga see on üks tähelepanuväärsemaid ja meeldivamaid lapsepõlvemälestusi. Spice Girlsi (ma muide vihkasin seda bändi) albumi sain vist ka täis. Kus need albumid nüüd on, ma ei tea, aga koguda oli vinge. Kui mina juba kogusin, siis alati kogu hingest. Kogumine iseenesest andis elamuse. No näiteks on viimasest ajast meil kodus Eesti Ekspressi filmiklassika täiuslik komplekt, 90% kiles ja avamata...Kas see on mingi korilase maailmapildi väärastunud väljendus (jah, ma lugesin jälle Mikitat)? Ega mul on seenemetsas ka alati tunne, et peaks ikka kõik üles leidma...

Oo, sina õilistav kannatus!

Taaskord kannatamiskultuurist siis - Birk Rohelend räägib kadalipust armastuse nimel, Madlike kirjutas rabamisest tööl ning lisaks lõpetasin Meelis Friedenthali "Inglite keele", kus mainitakse muu hulgas kristlikke aluspõhimõtteid - väärtus on ainult sellel, mis tuleb meieni läbi raske töö ja pingutuse. Ma arvan, et just selles viimases ongi kogu kannatuskultuuri juured. Muidugi, "sama jama" ajavad meile kohalikud kõnekäänud ja vanasõnadki, aga tahes tahtmata on neilgi kristlike kannatustega ühine alge - inimestele oli vaja mingit loogilist põhjendust, miks elu nii raske ja ebaõiglane on, sest seda ta ammustel aegadel ju oli. Mina üllatun lihtsalt selle üle, et ka tänapäeval sellest üle pole saadud. Omad raskused on muidugi igaühel, aga miks peaks arvama, et need kuidagi õilistavad, on kohustuslikud ja kiiduväärt, mitte lihtsalt "shit that happens"?

Armastus olevat seotud kannatusega. Jah, seda seljuhul kui armastatuga midagi halba juhtub või kui armastus otsa saab, aga et kohe algusest peale mingi kadalipu läbima peaks, et üldse armastust "väärida"? Kui see pole lõbus, siis pole see armastus, mu meelest. Miks arvatakse, et teise armastus tuleks välja teenida? Ma ei tea, miks, aga mind ärritab see, isegi kui Shakira laulab, et "And all the things I deserve for being such a good girl honey". Juba 17 aastat tagasi kui see välja tuli, tundusid need sõnad mulle alandavad. Vastik egoist, onju, aga samas on see mind ka igasugu "kadalippudest" säästnud. Ma ei suudaks iial armuda kellessegi, kes mind endana ei talu, tahab mind kuhugi suunas muuta või käitub minuga muul moel halvasti.

Laste saamine on kohutav kannatus. Kõigepealt tuleb õilistav valu, sest need, kes valuvaigisteid kasutavad on nõrgad, seejärel algab üks lõputu enda vajaduste tahaplaanile surumise jada. Kui ei suru, ollakse kohe kõrvalt kaagutamas, kuidas sellised küll lapsi ei peaks saama. Foorumites trumbatakse üksteist kannatustega üle: "Aga mind lõigati nabani lahti! Aga minu laps ei maganud kuni kooliminekuni!" Fakt on see, et sügavalt haigete, puudega või muude keeruliste erivajadustega laste vanemad seda tegema ei kipu, nemad oleksid siiralt õnnelikud, kui nende kannatusi veidikenegi leevendataks.

Töö osas on vist kõige rohkem märgata seda, kuidas leitakse, et lihtsalt saavutatud edu tuleks varjata, sinna mingi veri-higi-pisarad juurde keevitada, siis on aus ja uhke. Meenub taas see hetk, kui kooliajal kolm tundi luuletust õppinud klassiõde ikka läbi kukkus ja õpetaja teatas, et küllap vähe õppisid, küsi Marca käest, kui kaua tema õppis. Mul jäi sel kohal suu lahti, et mismõttes, mul on lihtsalt ebanormaalselt hea lühimälu, ma õppisin seda jama viisteist minutit. Õpetaja vajus näost ära - umbes et see pole nüüd küll kena asi, mida öelda, ikka ainult läbi raske töö saavad tulemused tulla. Ses suhtes mulle väga meeldib VVN-i suhtumine tema viimastes intervjuudes - et edu lihtsalt tuli, tema ise on samasugune inimene kogu aeg olnud, ei ole mingit endale tuha pähe raputamist  - vot punnitasin veri ninast väljas ja siis tuli alles edu, tehke teie ka nii, muidu kuulsaks kirjanikuks ikka ei saa. Miks peaks olema häbenemisväärne see, et kirjutan nii nagu endale meeldib? Ei tule ju seda armastust läbi raske töötegemise, armastus asja vastu peab ikka enne olema, siis on võimalik ka tööd teha, mu loogika oleks see. Kas Tammsaare tõepoolest idealiseeris Vargamäe Andrest nagu mõned seda võtnud on? Mina seda küll ei usu.

Aga taaskord, kui tõesti juhtub eluteele raskusi, siis ilmselt on lihtsam neid millegagi põhjendada, ("õppetund", "oma viga", "läbi raskuste tähtede poole") kui tunnistada, et mõnikord lihtsalt ei vea. Siiski, pidev punnitamine kipub minu meelest normiks saama, väga vähe on neid, kes peale suurt pingutust loorberitele puhkama jäävad. Kohe leitakse uus eesmärk, mille poole rabelema hakata. Puhatakse alles kirstus. Huvitav, kui paljud vanaduses mõtlevad, et "oh, kus sai ikka vingelt kannatatud, ennast alla surutud ja tööd rügatud!".