Kuskilt hakkas silma kellegi kraaksatus selle kohta, et lugemine olla asendustegevus - nina raamatust välja ja hakka elama! Mu meelest on sellega nagu kõigi "hangi endale elu" soovitustega - soovitaja vaatab teisi enda silmadega ning peab oma motivatsiooni teistele ülekantavaks.
Mida peaks see soovitus elama hakkamiseks tähendama? Mida siis siiani tehtud pole? Mulle ei meenu näiteks ühtki inimest, kes veedaks kõik oma päevad raamatuid lugedes, ühiskonnast, tööst ja suhetest irdununa. Seevastu tean ma päris paljusid inimesi, kellel on panustamist nõudev töö, kena kodu, toredad lähedased, kes tegelevad veel paljude hobidega ning kõige selle kõrval loevad ka. No näiteks hakkas mulle Instagramis silma Lauri Räpp, kes alustas oma selle aasta sajanda raamatu (!) lugemist ja kes muuhulgas on reisiv ning kirjutav ärimees. Ma ei tunne teda, aga selle põhjal, mida ma Instagramis näen (jajah, vot sealt näed sa tõde, eks), ei tundu ta just mehena, kellele sobiks soovitada elu hankimist. Kui inimesel on tehtud tema töö, olemas rahuldustpakkuvad inimsuhted, turvaline keskkond ümberringi, miks ta ei võiks siis näiteks raamatut lugeda, oma vabast ajast?! Kas vaba aega ehk ei tohikski olla? On inimesi, kes väidavad, et neil seda ei olegi, mul on neist pigem kahju, mitte ma ei mõtle "oh, küll alles see oskab elada!" Peaks siis veel rohkem tööd rügama, niisama, inertsist kuhugi suure augu kaevama, mõnda parteisse astuma, sebima, siblima?
Ma eeldan, et need elu soovitajad seda päris silmas ei pea. Nad peavad silmas pigem seda, et kui neil oleks vaba aeg, siis nemad küll seda raamatu lugemisele ei raiskaks. Prioriteedid on erinevad, see on täiesti normaalne, ilmselt on normaalne ka see, et sinu prioriteete mitte eelistavad tegelased tunduvad sinu meelest millestki ennast puudu jätvat. No ausõna, ma ka ehmatan ära, kui vestluspartner leiab, et raamatuid lugeda on ajaraisk. Teine ehk ei saa aru, mis mõttes ma kiirendusvõistlustel ei käi - ma jään ju niimoodi kõigest heast ilma. Igaühel on üldiselt ju enda teenitud raha, mida ta enda soove silmas pidades kulutab, aga ikka jääb kõrva, et öeldakse: "Oleks mul niipalju raha, ma seda küll ei ostaks/reisile küll ei läheks jms". Enamasti mitte neutraalsel toonil siis, vaid just stiilis "on alles loll!" Sõbral läks suhe lörri, hiljem tunnistas, et ta oleks pidanud kohe taipama, kui inimene tuli tema tuppa ja ohkas: "Sul on nii palju plaate ostetud! Mõtle, kui palju raha sa ära raiskasid ja mida kõike selle eest osta oleksid võinud!" No mida sa teed sellisega, eks.
Tundub, et pigem saavad sellise kriitika osaliseks nö vaiksete, individuaalsete hobide harrastajad - hakka elama, ära istu nina raamatus, ära vahi arvutis, telekas - mine välja, kohtu inimestega, aja asju! Isegi see tuli kunagi ära, et miks ometi sõita tsikliga omaette, kui võiks mõne klubiga ühineda?! Selle peale tekkis spontaanselt Kosmikutest inspireeritud nimega pseudo-motoklubi "Vaid hirm meid hoiab koos" :) Blogimine on ka muidugi üks haige värk, millega tegelevad ainult need, kellel endal elu üldse ei ole, arutlevad Perekooli käod päev läbi. Mitte ei tule selle peale, et äkki mõnele lihtsalt meeldib, umbes samapalju, kui käole hommikul foorum lahti teha (foorumitest võib hullusti sõltuvusse jääda, seega ma ei parasta üldse, läbitud etapp, õnneks mitte see kõnealune koht). Äkki millegi meeldimine ei pea tähendama, et midagi kuskilt puudu oleks?
Ajaveetmine ja hobi on maitse asi. Seni kuni hobi normaalset funktsioneerimist segama ei hakka, või seadusega vastuolus pole, kelle asi millega tegelen. Kindlasti on laias plaanis teatavad ajaviitmise vormid kodanikule kasulikumad kui teised. Sportimine osaks tervislikust eluviisist, lugemine avardab silmaringi ja pakub rahuldust, arvutimäng arendab tähelepanu ja strateegilist mõtlemist, ... Lisaks on hulk tegevusi, mis rahustavad, maandavad stressi või lihtsalt mõnusad, ehkki kõrvaltvaatajale tunduvad totrad: seebikate vaatamine, youtube jõllamine, FB's aja veetmine, blogide lugemine ja kirjutamine :P ... jne ...
VastaKustutaKokkuvõttes, seni kui inimene sõltuvusse ei satu pole hullu miskit ja minu tagasihoidliku arvamise järgi on teiste ajaviitmisvormide kritiseerimine pehmelt öeldes ebaviisakas. Pean ka mõnda ajaviitmise vormi ajaraiskamiseks aga see on minu arvamus ja mis õigust oleks kellelegi teisele oma vaateid peale suruda. Mängin vahel arvuti taga, millest tunnistagem ausalt, silmnähtavat kasu küll ei tõuse, kaasa koob ehkki võiks osta oluliselt odavamalt kampsuni. Sellele vaatamata suudame edukalt koos olla ja mitte minna teisele nina alla hõõruma kui loll tolle tegevus tundub.
Minu jaoks on blogi kasulik introspektsioonivahend - nähtavasti ekstraverdi värk: ma ei tea, mida ma mõtlen, kuni ma pole seda endast väljapoole paigutanud. Päevik töötaks samamoodi, aga päevikut ei viitsi ma pidada (proovitud), kasvõi hüpoteetiliste lugejate olemasolu sunnib järge pidama.
VastaKustutaJa ongi nii, inimesed tajuvad erinevalt. Inimesel on kogu aeg vajadus midagi teha, umbmääraselt liigitades selle ise lõbuks, kasulikuks, vajalikuks ja kohustuslikuks või nende vastanditeks. Aga meie võimed on erinevad, nii tajubki inimene läbi oma võimete ja annab ka nõu just sellest lähtuvalt, näiteks kui inimesele meeldib joosta ja lugemisvõime pole sellisel tasemel, et see talle naudingut pakuks loeb ta ainult vajalikku kohustuslikku ja kasulikku, ja jookseb ajaviieks meeleldi juturaamatu põnevuse asemel. Mõned inimesed valetavad ja usuvad siiralt, et sa usud seda nende öeldut, sest nii on, nad ei oska arvatagi, et on olemas teised infoallikad nagu tegevus, kehakeel ja juba see jutt mida nad teistele räägivad või mida teised arvavad võib tegeliku tahte paljastada. aga tõde sinust eksisteerib ka väljaspool ja mõnes-mõttes hirm, et see välispidine tõde kuidagi kahjustatud ei saaks, me tahame nunnutada, õpetada ja kaitsta. :)
VastaKustuta