Nojah siis, poleks nagu oodanudki seda, täitsa hämming kohe.
Helistab Mini, nutab toru otsas - leidsin oma enne vaheaega kooli unustatud vihmavarju üles, aga rõivistutädi väidab, et see on vihmavari, mis seisab omanikuta juba eelmisest aastast! Ausõna, see on minu oma! Klassijuhataja ütles, et mu mäletamised on kahtlased ja sa pead nüüd homme kooli tulema vihmavarju tuvastama!
No ma ei tea, kas ei oleks lihtsam see vihmavari talle kätte anda, eriti veel arvestades seda, et juba väidetavalt aasta otsa pole keegi selle vastu huvi tundnud? Kui ka ei ole meie oma, toome ausõna tagasi ju?
See "su mäletamised on kahtlased" tõukub ilmselt aga ühest teisest hiljutisest episoodist kui Mini unustas kilekoti koos esinemiseks vajaliku tavaariga koju, aga väitis koolis, et tema meelest oli tal see kott tänaval käies veel käes, mis on küll ebaloogiline, aga noh...See näitab, kui kerge on mainele plekk juurde saada - ah, ega sinu mälu ei saagi ju usaldada!
Eks ma pean siis nüüd kooli vedama ennast. Raudselt saan noomida, et vihmavarjul nimesilti küljes ei olnud. No ununes, noh. Nagu tütar, nõnda ka ema. Ebausaldusväärne perekond.
:)
VastaKustutaHuh, õnneks ei saanud noomida, ei olnud meie vihmavari :)
VastaKustutaMa ei tea, mismoodi see võimalik on, laiutasin käsi, et no meie oma oli ju helesinine, mitte tume, aga pärast mõtlesin: "Oli ikka või? KUI kindel sa selles oled?"
See menuraamat "Murdumine" räägib, kui kaugele selliste "mälumängudega" minna võib :)