Leheküljed

teisipäev, oktoober 30, 2018

Ropendamisest

Ma ei hakka siin muidugi lahkama kellegi teise personaalküsimust, vaid ikka iseennast ja seda põhjusel, et Manjana postituse kommentaariumis küsis ning pakkus nii omalt poolt kui ka teadusartiklitest mõned võimalused, miks inimesed ropendavad. Mu meelest aga need variandid vähemalt minu puhul ei päde. Jaajaa, tulgem kapist välja, ka mina olen selline rõve ja ropp eit, aga ma tegelen siin blogis ikkagi mainekujundusega, eks. Tegelikult ma võiks vist ikka kedagi sinnasamusesse saata ka, aga pole piisavalt põhjust antud. Must-valgel ropendamine kuidagi ei istu ka, käsi ei tõuse kohe, isegi p***e ja s*** tulevad tärnidega, muust rääkimata. Aga vot päriselus, seal...

Koduse kasvatusega mul justkui probleemi pole, kodus ei ropendatud. Kuigi jah, olen kohtunud ka inimestega, kelle jaoks juba ekskrementide nimetamine muudmoodi kui pissi-kaka on kohutav, niivõrd puritaan meie kodus ei oldud ja mu meelest on see ka normaalne (mis ei tähenda, et kogu aeg oleks rõvetsetud, eks, lihtsalt mingitel momentidel on sitahunnik tabavam kui kakahunnik, kui saate aru, mida ma mõtlen). Lapsena oli vähemalt minul osasid sõnu välja öelda väga piinlik ka, kuigi ma teadsin, et need eksisteerivad.

Ma arvangi, et murrang tekkis kunagi siis, kui keegi, ilmselgelt vastassoost, (sest ma ei võistelnud kõva olemises kunagi tüdrukutega vaid just poistega, sest poisid olid ju need, kes üritasid sulle selgeks teha, et sa oled eit - seevõrra nõrgem, mõttetum jne.) üritas mind oma suuvärgiga paika panna. Ma olin ja olen äärmiselt trotslik kui mulle väljakutse esitada, seega otse loomulikult pidin ma ka tookord näitama, et ma olen "more man than a man", ma ropendan veel mitu korda rõvedamalt kui mõni poiss seda teeks. Üldiselt see ehmatas neid. Tuled oma "nukukese"-jutuga ja vastu saad hoopis voorimehe. "Poistele ei meeldi ropendavad tüdrukud!" - oo ma ei tahtnudki ühelegi sellisele stereotüüpsele töllile meeldida. Ropendamine osutus heaks kaitsestrateegiaks ebameeldivate inimeste endast eemale hoidmisel ("Ma peeretan, kui sa kohe ära ei lähe!" nagu ähvardas üks mu sõber esimeses klassis..) Nõme hakkas siis, kui tuli välja, et tegelikult tõepoolest inimestest suurel osal ongi mingi tõsine eelarvamus ropendajate suhtes.  Mingid "esteet-kusipead" olete või? Mulle meeldis šokeerida. Mulle ei meeldigi teie viisakas, klanitud ja puhtasuine maailm, ma ei kavatsegi selle normidele alluda ja mind absoluutselt ei huvita, mida teie sellest arvate:

"Ei ole, tyra, teie asi, mida mina teen!"

Lugu Psychoterrori peatselt ilmuvalt plaadilt "Käärid", loo nimi "Vastuhakk". Kui ma seda lugu esimest korda kuulsin oli tõeline vau!- elamus. Täpselt, kõik on ära öeldud nende väheste vahenditega. Umbes nii, et kui oleks vaja tätoveerida midagi kuhugi, siis see. Ilma selle neljatäheliseta seal vahel ei oleks sõnum niivõrd selge ja lööv.

See, et kellegi meelest on ropendamine kole, seostub mulle eelkõige võltsvagadusega. Need on ju lihtsalt sõnad, mingi kokkulepe, ühiskondlik tabu - sama hästi võime kokku leppida, et me keegi ei ütle "kana" ja lüüa tohutult lärmi selle ümber, mis tegelikult mingit sisu ei oma. Lisaks olen tähele pannud, et mõne üksiku sõna üle pööritavad silmi sageli need, kes ise läbi lillede kaugelt hullemaid asju ütlevad. Meenub ka see, kuidas mu ema (sic!) vaatas Osbournide seriaali, kui see meil jooksis ja siis keegi ta kolleeg põlgas, et fuih, seal ju iga teine sõna fuck. Ema vastas, et on jah, aga samas pereliikmete omavaheline suhtlus on sügavamale vaadates hoopis soojem kui keskmises poliitiliselt korrektses eesti peres. Kas ropendamise taunimisel on ka mingi sisuline põhjendus või on see lihtsalt üks stigmatiseeritud tegevus nagu suitsetamine, tätoveerimine jms? (See oli siis küsimus notsule, ta tavaliselt teab selliseid asju :)

Ainuke mure on see, et ma tegelikult ei taha alati haavata inimesi, kelle jaoks ropendamine kole on, selliseid leidub ka mulle oluliste hulgas. Tõmbasin just kogemata kõrvaklappide juhtme arvuti tagant ära ja sisisesin omale nina alla "Fuck, raisk!" Täiesti mõttetu reaktsioon, möönan. Peaks nii mitte tegema. Aga vot on sisse harjunud. Asendan millegi muuga? "Ah sa pühadevahe!" (ühes lasteraamatus oli see jäneseema "vandesõna") Millegipärast ei taha need asendused üldse nii hästi töötada...

AGA...Ropendamisel ja ropendamisel on mu jaoks suur vahe. Mingit nalja pärast roppuste ritta ladumist ma absoluutselt ei kannata. Muusika juurde tagasi pöördudes, on ju meilgi bände, kes teevad roppe laule vaid selleks, et šokeerida, ilma mingi sõnumita, vist on lihtsalt naljakas rõvetseda  - ma ei suuda selliseid asju üldse kuulata. Nõme, madal, lame. No näituseks see.  Minu jaoks on siin selge vahe, aga ma ei tea, kas teiste jaoks ka. Kõik taandub minu silmis ikkagi olukorrale ja inimesele, kes ropendab, miks ja kuidas - ma võin küsida, et "na***i sa mu v*** saatsid??", ma ei hakka aga lisama, et "ropendamine iseenesest on nii rõve".

Lõpetuseks üks teemakohane tsitaat Courtneylt ka - kui temalt küsiti, miks ta pea igal fotol keskmist näppu näitab: "Oh, that's just a natural state of my hands!"

15 kommentaari:

  1. "Shveik" meenub mulle esmalt ropendamise teemaga, tsitaati täpselt ei mäleta, kes lugenud teab mida silmas pean.

    Aga minulgi kipub see või teine sõna suust lipsama kui varba ära löön või arvutimängus ootamatu "lag" või idikast aimbotiga häkker mu notib. Ei tea miks, eriti sobivad tunduvad "R" tähte sisaldavad sõnad (kasutage oma kujutlusvõimet ;) ) kus rrrr'i saab pikalt ja rõhutatult põristada :D

    Kodus on tekkinud probleeme aeg-ajalt, sest kõrvaklappidega unustad ära kui kõvasti vannud. Hakkasin kasutama sõna porgand, "R"i rõhutades täitsa rahuldas mind. Paraku kaasa väitis, et kostab liiga "kuri". Asi polegi niipalju sõnas kui toonis väidetavalt.

    Tunnen end lausa ahistatuna, isegi kodus ei saa lõdvalt võtta ja vabalt käituda :P

    VastaKustuta
  2. Mina olen ka üks rop inimene, ropendamisega on hea auru välja lasta.

    Ma ei tea, miks minult keeruliste eluküsimuste TEADMIST oodatakse, aga arvamus on mul muidugi. Nimelt et ropendamist taunitakse samal põhjusel, miks see töötab (auru väljalaskjana ja sedakaudu ka nt valuvaigistajana, nagu katsetades on selgunud - https://www.sciencedaily.com/releases/2009/07/090713085453.htm). Või vastupidi - töötab samal põhjusel, miks taunitakse: vandumise ja ropendamisega võetakse jutuks sacrum, tabu, see, mis on mingil põhjusel see-millest-ei-räägita. Olgu selleks siis jumalikud või kuratlikud või üli-intiimsed või abjektsed asjad. No ja arkaansetest asjadest rääkimist ikka taunitakse, sala-asjad ei tohi välja tulla. Ja teisest küljest - sala-asjadel on vägi; kui need suure pauguga välja öelda, siis ikka aitab. Võlusõnad.

    Aga nördimist võib tulla muidugi ka siis, kui ühe jaoks on sõna lihtsalt tehniline termin - nt mõne kehaosa nimi täiesti neutraalne anatoomiline sõna, "vitt" pole ropem kui "käsi" - ja teise jaoks sacrum. Või siis on mingi selline sõna minetanud ütleja jaoks nii kunagise otsese kui ka vägisõna-tähenduse ja on saanud pragmaatiliseks tähenduseks lihtsalt "käesolevaga lasen auru välja". Siis on asi rohkem kultuurikonfliktis, sõnad tähendavad inimeste jaoks pragmaatiliselt võttes eri asju, sest teine kuuleb auru väljalaskmise sõnumi asemel hoopis pühaduserüvetuse sõnumit.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Igatahes on see huvitav teema, ma olen sellest paar korda varem jahunud ja lingin nüüd oma obsessiivses ihas, et sama teema jutt oleks kõik ühest kohast leitav:

      https://notsumaja.wordpress.com/2009/03/23/linnast-ja-hobusega-ehk-uitmotted-tsiviliseeritusest/

      https://notsumaja.wordpress.com/2009/08/27/ropud-naljad-ropendamata-ropendamine-roppude-naljadeta/

      Kustuta
    2. Tsiteerin hobusepostituse alt V.A kommentaari:

      "Aga, jah, vägisõnad, tabusõnad, need on keele see osa, mis nagu puudutaks otseselt, lausa füüsiliselt asjade substantsi (kui undusklikult väljenduda), siin oleks tähistaja ja tähistatav nagu üks ja jagamatu. Seda keele osa tajutakse nähtavasti millegi ürgse ja pühana. Ja võib-olla on inimeste solvumine kõnealuse luuletuse puhul seletatav sellega, et, jah, sellest maagilisest kihist ammutamist luulekeelde, millelt oodatakse suuremat tinglikkust, ei peeta sündsaks. Säärane tabusõna (“türa” näiteks) mõjub siis luuletuses nagu umbes koer teatrilaval näitlejate keskel — koer on seal ehtsalt, ta ongi koer, aga teised teevad ainult näo, mängivad, et on. Koer rikub illusiooni."

      Kustuta
    3. Jäin nüüd mõtlema, et minu jaoks on selline abjekt, mille jutukstulek segab tõsiselt ratsionaalse arutlemise võimet, julmus ja vägivald. Mis tähendab, et tõenäoliselt on tõsised tabusõnad minu jaoks kuskil selles valdkonnas ja ega ma neid tõesti hästi kuuldavale tuua - ega kuulda - ei taha.

      Kustuta
    4. ... samal ajal kui nn ropud sõnad kutsuvad rohkem lasteaialapse moodi kihistamise esile - naljakas on, osalt just sellepärast, et ma tean, et on olemas ühiskondlik hoiak, et need on "rumalad sõnad". ma ropendan siis, kui ma tahan _rumalasti_ rääkida, ei taha mõistlik olla.

      Kustuta
    5. No selle "teadmisega" ma mõtlesin seda, et eks seose tabude jms mõtleb ise ka välja, aga sul on tavaliselt ka allikad varukast võtta :)
      Julmus ja vägivald, sealt ilmselt leiaks jah mingeid asju, mida kuulda ei tahaks, aga kas just konkreetseid sõnu (pakkumisi mitte teha igaks juhuks siiski..) Aga mul on tabusõnad mingid vastikutes situatsioonides ette tulnud sõnad, mis selle situatsiooni uuesti silme ette lennutavad. Enamasti saab muidugi naerda selle üle, aga esimene reaktsioon on tõesti "ära seda ütle, palun!"
      Ropendan, kui ei taha mõistlik olla - jah, see seos on ka. Mul sageli koos enesekaitsega: "vaadake, ma olengi selline ebastabiilne, hoidke heaga eemale!"

      Kustuta
    6. Varrukast*, see on üks rõve sõna! Mina vähemalt ütlen seda ühe r-ga ja paistab, et kirjutaks ka, kui üle ei loeks.

      Kustuta
  3. Anonüümne8:04 PM

    Nagu igal sõnal on tähendus ja tähendus pole ju iseenesest ropp. Ropendamine ja vandumine see on selline kaitsereaksioon nagu ahvid situvad pihku ja loobivad. See on selline, et kui enam midagi pähe ei tule siis need sõnad ikka on olemas ja inimene mõtleb nende lihtsõnadega kellel koguaeg tema enda arust ei vea.

    VastaKustuta
  4. Mina vannun palju, aga loomulikult mitte igas keskkonnas. Teatud valdkondades on inimesed lihtsalt harjunud asju otsesõnu nimetama, mis seal ikka ilustada. Küsisin kõrgelt haritud ja kõrgel positsioonil kolleegilt, mis juhtub erinevate disasterite korral (nö disaster recovery, eks) - ta vastas, et stsenaariumi X korral on ainult natuke perses, saab teha seda ja toda, stsenaariumi Y korral on aga persekellad ja tuleb osta esimene pilet Brasiiliasse ja siit tuld tõmmata. Ja tema ei öelnud "tuld". :D

    Bf mul kirjeldas IT-võhikule oma tööd lausega "we throw shit against the wall and see what sticks" - mis on tavainimesele dev opsi kohta üsna hea selgitus minu arvates. Ehk siis tööl pole minulgi väga survet kolesõnu vältida.

    Kui mõtlen, siis viisakat keelt kasutan eelkõige võõraste/tuttavatega ja vanaemaga. Või inimestega, kelle kohta ma tean, et vandumine häirib neid ja ma austan neid piisavalt, et mind huvitaks - kui inimene on ise munn, aga samas teeb sitahaisunäoga "issand, mis koledad sõnad", siis on ta minu meelest lihtsalt snoobist munn, see võltsvagadus või teeseldud kultuurikiht teeb teda halvemaks inimeseks, mitte paremaks. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ilmselt see keskkond mõjutab ka jah. Mul kolleegid kõik mehed otsapidi IT-s ja omavaheline suhtlus üsna vaba, samas minu viga on see, et ma ei suuda alati nii kiiresti ümber reageerida, kui oleks vaja perse millegi kaunimaga asendada.

      Kustuta
  5. (Lugemata ühtegi lingitud artiklit vms)

    Inimestel on ju vaja väljendada tavalisest tugevamat emotsiooni. Ropendamine on üks võimalus selleks. Kui me räägime kõigest samade leebete sõnade ja intonatsiooniga, siis muutume inimestena igavaks. Reljeefne kõneviis muudab päeva suhtluse huvitavaks ja sõnumi selgemaks, ja teatud juhtudel sobib sinna ka ropendamine.

    Aga ma ei näe mingit põhjust, miks peaks ropendama kogu aeg. See ju hävitab asja idee täiesti ära?

    VastaKustuta
  6. Ropendamisega on nii, et ma teen seda ja enamasti ei kirtsuta nina, kui teised sama teevad. Ma siiski ei ropenda igas keskkonnas ja kõikide inimestega. Mõnikord teiste ropendamine häirib mind, enamasti siis kui ropendaja mulle lihtsalt ei meeldi. Vägisõnu kasutan seltskonnas, kus on võrdsed, samasugused, need kes ei minesta, kui üks õrn blondiin räuskama kukub. :D Ma ei teagi kas see keskkonna valimine ja teatud olukordades silmade pööritamine on võltsvagadus. Äkki on ka. Aga ma olen muidu Kauri öelduga nõus - reljeefne kõneviis on hea emotsiooni väljendamiseks. Mõnikord pobisen sõidutunnis ka endale mõne türa nina alla, kõvasti ei ütle, sõiduõpetaja ei tundu seda sorti mees, kes seda hindaks.

    VastaKustuta
  7. Palun mind edaspidiseks blokeerida, neutraliseerida vmt, aga just tulen rongi pealt olles "nautinud" määndesegi õrna kooliplika telefonivestluste tahtmatut kuulamist; sõna "nagu" ja "t*ra" idas teises-kolmandas lauses. Ülbelt üle vaguni, lapsed vanematega istusid seal samas. Kõige hullemas vene keskkonnas ma võin särki rebivad ja vahus suunurkadega vennad 5 minutiga ilma ühegi "matita" panna inimese moodi rääkima, aga eesti varateismelisi koolitüdrukuid... Labane ja pole see mingi punk. Ja kui see veel ei tundu piisavalt solvav, siis lisaksin, et fotodel igasugu märgid näpukestega on ajukahjustuse tundemärk. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen sääraseid eelteismelisi ropendajaid neutraliseerinud küll, nad üldiselt naudivadki seda, et "häh, keegi ei julge mulle midagi öelda, ma olen nii lahe!".
      Aga pigem on kõik see siiski kaitsereaktsioon ebameeldiva maailma vastu. Parim kaitse on teatavasti rünnak ja seda mu meelest ei saa ajukahjustuseks nimetada.

      Kustuta