Ropendamisest

Ma ei hakka siin muidugi lahkama kellegi teise personaalküsimust, vaid ikka iseennast ja seda põhjusel, et Manjana postituse kommentaariumis küsis ning pakkus nii omalt poolt kui ka teadusartiklitest mõned võimalused, miks inimesed ropendavad. Mu meelest aga need variandid vähemalt minu puhul ei päde. Jaajaa, tulgem kapist välja, ka mina olen selline rõve ja ropp eit, aga ma tegelen siin blogis ikkagi mainekujundusega, eks. Tegelikult ma võiks vist ikka kedagi sinnasamusesse saata ka, aga pole piisavalt põhjust antud. Must-valgel ropendamine kuidagi ei istu ka, käsi ei tõuse kohe, isegi p***e ja s*** tulevad tärnidega, muust rääkimata. Aga vot päriselus, seal...

Koduse kasvatusega mul justkui probleemi pole, kodus ei ropendatud. Kuigi jah, olen kohtunud ka inimestega, kelle jaoks juba ekskrementide nimetamine muudmoodi kui pissi-kaka on kohutav, niivõrd puritaan meie kodus ei oldud ja mu meelest on see ka normaalne (mis ei tähenda, et kogu aeg oleks rõvetsetud, eks, lihtsalt mingitel momentidel on sitahunnik tabavam kui kakahunnik, kui saate aru, mida ma mõtlen). Lapsena oli vähemalt minul osasid sõnu välja öelda väga piinlik ka, kuigi ma teadsin, et need eksisteerivad.

Ma arvangi, et murrang tekkis kunagi siis, kui keegi, ilmselgelt vastassoost, (sest ma ei võistelnud kõva olemises kunagi tüdrukutega vaid just poistega, sest poisid olid ju need, kes üritasid sulle selgeks teha, et sa oled eit - seevõrra nõrgem, mõttetum jne.) üritas mind oma suuvärgiga paika panna. Ma olin ja olen äärmiselt trotslik kui mulle väljakutse esitada, seega otse loomulikult pidin ma ka tookord näitama, et ma olen "more man than a man", ma ropendan veel mitu korda rõvedamalt kui mõni poiss seda teeks. Üldiselt see ehmatas neid. Tuled oma "nukukese"-jutuga ja vastu saad hoopis voorimehe. "Poistele ei meeldi ropendavad tüdrukud!" - oo ma ei tahtnudki ühelegi sellisele stereotüüpsele töllile meeldida. Ropendamine osutus heaks kaitsestrateegiaks ebameeldivate inimeste endast eemale hoidmisel ("Ma peeretan, kui sa kohe ära ei lähe!" nagu ähvardas üks mu sõber esimeses klassis..) Nõme hakkas siis, kui tuli välja, et tegelikult tõepoolest inimestest suurel osal ongi mingi tõsine eelarvamus ropendajate suhtes.  Mingid "esteet-kusipead" olete või? Mulle meeldis šokeerida. Mulle ei meeldigi teie viisakas, klanitud ja puhtasuine maailm, ma ei kavatsegi selle normidele alluda ja mind absoluutselt ei huvita, mida teie sellest arvate:

"Ei ole, tyra, teie asi, mida mina teen!"

Lugu Psychoterrori peatselt ilmuvalt plaadilt "Käärid", loo nimi "Vastuhakk". Kui ma seda lugu esimest korda kuulsin oli tõeline vau!- elamus. Täpselt, kõik on ära öeldud nende väheste vahenditega. Umbes nii, et kui oleks vaja tätoveerida midagi kuhugi, siis see. Ilma selle neljatäheliseta seal vahel ei oleks sõnum niivõrd selge ja lööv.

See, et kellegi meelest on ropendamine kole, seostub mulle eelkõige võltsvagadusega. Need on ju lihtsalt sõnad, mingi kokkulepe, ühiskondlik tabu - sama hästi võime kokku leppida, et me keegi ei ütle "kana" ja lüüa tohutult lärmi selle ümber, mis tegelikult mingit sisu ei oma. Lisaks olen tähele pannud, et mõne üksiku sõna üle pööritavad silmi sageli need, kes ise läbi lillede kaugelt hullemaid asju ütlevad. Meenub ka see, kuidas mu ema (sic!) vaatas Osbournide seriaali, kui see meil jooksis ja siis keegi ta kolleeg põlgas, et fuih, seal ju iga teine sõna fuck. Ema vastas, et on jah, aga samas pereliikmete omavaheline suhtlus on sügavamale vaadates hoopis soojem kui keskmises poliitiliselt korrektses eesti peres. Kas ropendamise taunimisel on ka mingi sisuline põhjendus või on see lihtsalt üks stigmatiseeritud tegevus nagu suitsetamine, tätoveerimine jms? (See oli siis küsimus notsule, ta tavaliselt teab selliseid asju :)

Ainuke mure on see, et ma tegelikult ei taha alati haavata inimesi, kelle jaoks ropendamine kole on, selliseid leidub ka mulle oluliste hulgas. Tõmbasin just kogemata kõrvaklappide juhtme arvuti tagant ära ja sisisesin omale nina alla "Fuck, raisk!" Täiesti mõttetu reaktsioon, möönan. Peaks nii mitte tegema. Aga vot on sisse harjunud. Asendan millegi muuga? "Ah sa pühadevahe!" (ühes lasteraamatus oli see jäneseema "vandesõna") Millegipärast ei taha need asendused üldse nii hästi töötada...

AGA...Ropendamisel ja ropendamisel on mu jaoks suur vahe. Mingit nalja pärast roppuste ritta ladumist ma absoluutselt ei kannata. Muusika juurde tagasi pöördudes, on ju meilgi bände, kes teevad roppe laule vaid selleks, et šokeerida, ilma mingi sõnumita, vist on lihtsalt naljakas rõvetseda  - ma ei suuda selliseid asju üldse kuulata. Nõme, madal, lame. No näituseks see.  Minu jaoks on siin selge vahe, aga ma ei tea, kas teiste jaoks ka. Kõik taandub minu silmis ikkagi olukorrale ja inimesele, kes ropendab, miks ja kuidas - ma võin küsida, et "na***i sa mu v*** saatsid??", ma ei hakka aga lisama, et "ropendamine iseenesest on nii rõve".

Lõpetuseks üks teemakohane tsitaat Courtneylt ka - kui temalt küsiti, miks ta pea igal fotol keskmist näppu näitab: "Oh, that's just a natural state of my hands!"