Miks ta mulle rohkem meeldis kui eelmised? Sest mul ei olnud enam nii piinlik lugedes, mis on omaette irooniline, on ju mitmed arvustajad selle osa keskseks teemaks pidanud erektsiooniprobleeme...Aga piinlik ei olnud mul selles mõttes, et "MIKS sa ometi niimoodi käitud?", mida ma esimesi osi lugedes tihti tundsin - selles osas on peategelane mulle hoopis mõistetavam. Mis sest, et mul pole kunagi olnud erektsiooniprobleeme.
Millegipärast on murdeealistest rääkivad raamatud enamasti populaarsed, see iga, kus inimesest saab täiskasvanu tundub inimestel kuidagi sarnaselt kohatu olevat - tagantjärele me mõistame ja noogutame kaasa, jah, sai isegi oldud ja tehtud. Enamik meist käitub siis üsna inetult, aga me anname selle andeks. Täiskasvanu meile arusaamatut tõmblemist me nii kergelt mõistma ei tõtta.
Knausgård on endale omaselt aus ega kohku tagasi paljastamast endast neidki külgi, mida enamik meist ei teeks. Enda nõrkuste paljastamine muudab inimese teistele sümpaatsemaks ja kuidagimoodi on just teismeliseiga see aken, milles me teistes enda ebakindluse kõige kergemini ära tunneme. Teate te mõnd enesekindla ja õnneliku teismeliseeaga inimest? Isegi kui neid on, raamatuid neist ei kirjutata ja ega keegi vist lugeda ei tahaks ka. Nostalgia seostub ju samuti just selle eaga, enamik inimesi pidavat kinni jääma oma sel ajal kuulatud muusikasse, nähtud filmidesse jne. Tagantjärele "kuldaeg", mis toona läbielatuna seda kindlasti ei olnud. Ilmselt tunnevad sel ajal Norras elanud inimesed seda veel eriti selgelt, raamatus on palju märkusi erinevate tolleaegse kultuurielu ilmingute kohta. Välja arvatud mõned ülemaailmse tuntusega bändid, jäi see osa natuke kaugeks, ma isegi ei tea, kas mingid tõlkija kommentaarid vms oleks kaasa aidanud, ühe kohas oli üks laulujupike ära eestindatud, see kõlas mulle pigem kohatult.
Seekordse osa puhul mõjus mulle aga kirjeldatud loodus palju ehedamalt, sest suvel ise Norras käinuna suutsin vähemalt midagigi sellest endale ette kujutada ja põhjaosa kaamos oli kindlasti üheks oluliseks osatäitjaks selles raamatus. Mingil määral võib seda muidugi ka praegu aknast välja vaadates aduda, seega hea ajastus lugemiseks.
Kriitika, et tegemist on tüütu looga "valge mehe heteroseksuaalsetest seiklustest", oehhh. Mu meelest pole vähemalt selle raamatu puhul küll mingit seesugust üleolevat vaatenurka näha, kes tahab muidugi näeb, aga pigem tundusid mulle isegi kõik väga episoodilised naistegelased väga elusad, tahtejõulised ja omapärased. Põhja-Norra naised muidugi ongi karmides oludes karastunud, aga mulle see mingi ühtlase tibidegalerii muljet küll ei jätnud. Märkasin ka üht muidu harvaesinevat vaatenurka mehe poolt - kui kipud armuma välimusse, jääd enamasti jänni, pigem tekib klapp muul pinnal. Mitte et Knausgård seda teadlikult jälgida suudaks muidugi.
Sellest raamatust on üsna raske kokkuvõtlikult kirjutada, siin on väga palju kohti, mille üle mõelda ja mida välja tuua. Joomine. Väga ilmekalt tuuakse välja, miks see nii tohutult tõmbab, aga ei salata ka selle teist poolt. Kuna ajatelg on sassis, siis me teame, kuhu Knausgårdi isa joomine lõpuks välja viib. Ei ole mingit filosoofiat, käibetõdesid, on ainult tavaline elu, mis on nagu on - ühest vaatepunktist üks, teisest teine.
Knausgårdi kirjutamine, kogu see tema nooruse uljus ja ambitsioonikus, kas temast tõesti sai kirjanik tänu sellele? Pigem mitte, enamik meist peab sellises vanuses end oma tegemistes avastamata geeniuseks. Kogu see 18-aastase elutarkus, ma eeldan, et mingis vormis on see meis kõigis olemas (olnud).
Kui ma Knausgårdi esimese kahe raamatu puhul kirjutasin, et tema võlu on see, kuidas ta näitab kui erinevad on inimesed, siis nüüd ütleks ma täpselt vastupidi. Vähemalt mingil hetkel elus võib inimene, kes sinust esimesel vaatlusel täielikult erineb, sinuga üsna ühesugune olla.
Aitäh Varrakule raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar