Esmaspäev, veebruar 05, 2018

Karl Ove Knausgård. Minu võitlus, 3. raamat

Selle kuueosalise raamatusarja esimesest kahest osast kirjutasin siin, nüüd on eestikeelsena ilmunud ka kolmas ning ma lugesin seda vist ühena päris esimestest, isegi Goodreadsis seda veel pole.

Seekordne lugu räägib autori lapsepõlvest. Mu meelest on lugude jutustamise järjekord päris hästi valitud, lapsepõlve oli ka esimeses raamatus, kuid seal vaid illustratsioonina isa surmale, mistõttu jäi minule küll veidi segaseks, mis põhjusel autori ja tema isa suhted just sellised olid, nagu nad olid. Teine raamat aga kirjeldas autorit ennast isana - taaskord ei taibanud ma alati, mis sundis autorit teatud viisidel käituma. Kolmas osa annaks kahele esimesele justkui šifri, millega lugeda peategelase olemust täiskasvanuna - kas lapsepõlv seda mitte polegi?

Lapsepõlvelood on üldiselt menukad, kes meist poleks laps olnud, ikka midagi tuttavlikku ja nostalgilist tuleb ette. Knausgård lisab sellele ka omamoodi hilisema pealtnägija vaatepunkti - ta analüüsib mingeid hetki ja suudab kõrvutada seda, mida nägi laps ja mida taipab mees sellele täiskasvanuna tagasi vaadates. Ma ei tea, kas see on kunstlik või ta tõesti suudab niimoodi mõelda, mina ei suudaks, aga see paneb asjad kuidagi perspektiivi ja laseb mõelda, et ilmselt oli minugi lapsepõlves selliseid, tagantjärgi pöördelisi hetki, aga ma pole kunagi neile nõndaviisi vaadanud.

Kui teise raamatu üheks oluliseks tegelaseks oli Stockholm, siis kolmandas osas saab väga hea ülevaate Lõuna-Norrast. Kõik kirjeldused on väga täpsed ja detailirohked, Knausgårdil peab ikka tõesti hea mälu olema. Huvitav on ka see, kuidas ta suudab kirja panna lapse maailma (füüsilise-geograafilise) avardumise, mulle tundub, et see on väga oluline iga inimese (vähemalt paikse eluviisiga tüüpide) jaoks, kuid selle väljatoomist kohtasin siin raamatus esmakordselt.

Samuti on mõtlemapanev pilt seitsmekümnendate Norra keskklassi perekonna argipäeva (ma usun, et kõiki hämmastab see pidev suitsupilv enamike täiskasvanute ümber, olematu võrdõiguslikkus ja üksainus perekond, kes viljeleb midagi ökoelustiililaadset) - kui palju on see erinev sellest, mida me tänapäeval Skandinaavia elumudeli kohta arvame teadvat. Siinkohal tuleb kasuks Knausgårdi vahel tüütuks kiskuv komme asju detailideni kirja panna - olmet uurivatele ajaloolastele väärt kraam.
Ka koolisüsteemi kirjeldatakse piisavalt, kuid siin tuleb tõdeda, et juba seitsmekümnendail tegeldi Norras kujundava hindamisega, mida meil praegu alles juurutatakse. Heaoluühiskonda iseloomustab minu hinnangul ka see kohatine hüperseksuaalsus, mida raamatus kirjeldatakse. Ma ei tea, et siinmail oleks neljandas klassis pruute ja peikasid eksisteerinud, igasugune säärane romantika oli liigitatud millekski jõledaks ning ahistamist ja orgiaid ikka põhikoolis ka ei toimunud. Me saime šoki kui avastasime põhikooli lõpus Soome sõprusklassile külla minnes, et seal käivad mõned poisid ja tüdrukud käest kinni ringi. Meie meelest oli see öäkk ja teadsime, et kui mõni täiskasvanu sellist asja näeks, tuleks hullem skandaal. Laste ja täiskasvanute maailma vaheline ületamatu lõhe oli muidugi olemas ka Knausgårdi raamatus.

Oma lapsepõlvega seostuvaks pidasin kõige rohkem peategelase ideed sellest, kuidas ta "tegelikult oskab kõike ja on vaid aja küsimus, millal anne välja lööb". Mäletan, et igasugu oskuste osas, mis mul ei olnud eriti hästi arenenud, arvasin ma täpselt samuti. Elu on pikemas perspektiivis siiski enamasti vastupidist tõestanud.

See raamat annab niisiis päris hea vastuse küsimusele, kes on Karl Ove Knausgård ja miks ta selline on, tema lapsepõlvelugu paneb rohkem kaasa elama kui kaks esimest osa. Minu jaoks tekkis aga palju küsimusi, mida ehk mingitmoodi valgustatakse järgmistes lugudes, kuid väga ma sellele lootma ei jää, sest tegemist on siiski autobiograafilise teosega. Ma tahaks siiski aru saada, missugune oli Knausgårdi vanemate omavaheline suhe, kui palju ema teadis, kuidas isa seesuguseks oli kujunenud jne ehk siis see, mis ilukirjanduse puhul tavaliselt lahti seletatakse. Päriselus me seda aga teha ei saa, meie vanemad olid sellised nagu nad olid ja me ei suuda kunagi täpselt lahti mõtestada seda, mis nemad sellisteks muutis. Ilmselgelt on Knausgård ära teinud suure töö püüdes lahti mõtestada talle ainsa kättesaadava isiku kujunemislugu. On see aga tänuväärt töö või lihtne egomaniaklus?

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar