Minu 2018. aastal loetud raamatutest parimad, vol. 1

Hetkeseisuga peaks sel aastal loetud saama 130 raamatut, mis on lausa 15 rohkem kui eelmisel aastal, aga tegelikult jätsin ma 5 raamatut neist pooleli. Loetud lehekülgede arvuks tuleks nii 33800, sealgi siis need pooleldiloetud sees. Siiski ilmselt lugesin natuke rohkem kui eelmis(t)el aastatel. Kõige "hullem" on aga see, et 5 tärniga hindasin kokku suisa 20 raamatut ehk kui varem olen kenasti Top 10-ga hakkama saanud, tähendaks selline lähenemine hetkel koledat lihunikutööd. Püüaks siis äkki kahes osas teha, lihtsalt kõik tabelikohad on enam-vähem võrdselt head. Häda on veel selles, et ma ei pruugi absoluutselt neid loetud raamatuid enam mäletadagi, sest hoolimata lugemise suurenemisest, ei viitsinud ma enam niiväga raamatutest arvustusi kirjutada, aga mis kirja pandud ei saa, läheb ju meelest. Aga ma püüan.

1.-20. Sveta Grigorjeva - American Beauty
Kohe, kui kaubandus taas normaliseerub, üritan selle raamatu endale soetada. Ma muidugi ei tea, ilmselt on juba läbi müüdud (ei, veel täitsa on, guugeldasin) nagu esimene Grigorjeva luulekogu. See on veel parem, mu meelest. Näe, mõned luuletused sealt (ja mõned, mida seal pole) on lugeda siin. Peale lugemist guugeldasin Grigorjevat kah, ma tavaliselt selliseid tükke ei tee. Las looming räägib, eks. Ta nägi hoopis teistsugune välja kui mu vaimusilmas. Mu vaimusilmas oli ta segi läinud ühe teise noore kodumaise naisluuletajaga. Õudselt piinlik muidugi. Grigorjeva luuletusi juba kellelegi teisele pähe ei määriks, omaette ja originaalne. P.S. Mul tekkis võrdlus Tommy Cashiga, kes samuti oma eesti-vene taustaga kuidagi eriti värskendavalt mõjub, seda kõrvalpilku meil eestimaa eestlastel paraku võtta pole. Vabalt võiks see olla see Eesti Nokia, aga samas on natuke kehv tunne ka, kui kõrvaltvaataja su kärnadele osutab, seega vist ei aktsepteeritaks üldiselt. Mulle meeldib. P.P.S. Guugeldades selgus, et Sveta Grigorjeva meenutab mulle üht mu käredahäälset ja otseütlejast naistuttavat, keda distantsilt on tore vaadata, aga päris lähedale minusugune minna ei julge, ei tea, mis mul viga on.

1.-20. Doris Lessing - Vanglad, milles me vabatahtlikult elame
«Vanglad, milles me vabatahtlikult elame» koosneb nobelist Doris Lessingi viiest 1985. aastal CBC raadios peetud loengust. Ta arutleb üksikisiku vabaduse üle maailmas, kus inimeselt oodatakse pigem solidaarsust ja grupi arvamusele allumist kui iseseisvat mõtlemist ja omaalgatust ning kus vohavad kriitikavabalt omandatud uskumused, mis muudavad inimese ajuloputusele eriti vastuvõtlikuks. Autor vihjab haaravas arutluses positiivsetele lahendustele ja räägib üksikisiku võimalustest säilitada kaine ja kriitiline mõtlemine. Jah, täpselt niisugune see raamat ongi. Doris Lessingu hääl on tugev ja mõjukas ning paneb unustama, et need kõned peeti aastal 1985, praegu on 2018 ja me tammume ikka samas paigas. Lootust ta annab, aga pigem üksikisikule, kui inimkonnale tervikuna. Hästi kirjutatud, kainelt mõeldud mõtted, millele saan ainult kaasa noogutada. 

1.-20. Chimamanda Ngozi Adichie - Pool kollast päikest
Sellel aastal loetud raamatutest mahukaim, 568 lehekülge. Pikemalt kirjutasin raamatust siin. 

1.-20. Mia Kankimäki - Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma
Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need. 
Et siis Jaapani Edo-ajastu blogija? Autor läheb püüdma asja, mis tema jaoks on käegakatsutavalt olemas, kuid selgub, et asjad pole sugugi nii nagu nad kauge maa ja aja tagant paistavad. Mulle väga meeldis see uurimustöö kirjutamise osa, see, kuidas autor oma avastusi teeb, see, kuidas üldse igasugu lood ja müüdid sünnivad, edasi kanduvad, justkui elavaks saavad ja kui palju on selles rolli mingitel üksikisikutel, omavahelistel suhetel jms. Mälu on petlik, ühesõnaga, ka kirjapandud allikatest pärinev, sest ka see on manipuleeritav. Muidu ka ilus lugemine, samas saab lisaks huvitavat infot. 

1.-20. Aleksandr Solženitsõn - Üks päev Ivan Denissovitši elus
Kirjutatud sai raamatust siin. 

1.-20. Stefan Klein - Unenäod. Rännak meie seesmisse tõelusse
Stefan Klein on kirjutanud raamatu "Kas kõik on juhus?" mis mind kunagi tõeliselt inspireeris ja veenda suutis, et juhusele suuremat kaalu andes saab ainult õigel teel olla. Lisaks on ta kirjutanud ajast ja selle suhtelisusest, maailma tekkimisest, inimloomuse tahkudest ja paljust muust põnevast toredaid populaarteaduslikke raamatuid, millest suur osa ka eesti keelde on tõlgitud. Soovitan neid soojalt, mulle on meeldinud. See unenäoraamat pole samuti mingi lihtlabane unenägude seletaja (kuigi oli vist pandud raamatukogus esoteerika riiulisse küll!), vaid kaine pilk inimese sisemisse imedemaailma. Mingeid eneseabinippe, kuidas paremini uinuda vms sealt ei leia, küll aga palju põnevat inimese aju tööviisi kohta. 

1.-20. Margaret Atwood - Teenijanna lugu
Atwoodilt lugesin ma esimesena "Süda vaikib viimasena", mis mulle (ja paljudele tema lugejatele) üldse ei meeldinud, seega asusin selle klassikalise teose kallale kerge umbusuga. Aga see on hea, nagu ka ülejäänud kaks Atwoodi teost, mis mulle nüüd kätte on sattunud ja ilmselt loen teda veel. Ebameeldiv lugemine, aga samas meeldivalt kirja pandud. Asja mahendas kindlasti loo lõpp ja nüüd ma ei oskagi öelda, mis seisukoha ma võtan ses osas, et Atwood kirjutavat "Teenijanna loole" teist osa, kus selgub, mis juhtus vahetult peale raamatu sündmusi ja enne kirjeldatud lõpplahendust ehk kuidas selleni jõuti. Iseenesest huvitav ja ehk ka kasulik teadmine? Siiski tundub mulle, et selle raamatu pluss ei ole mitte lugu ise vaid just see, kuidas ja millise sisseelamisoskusega see kirja pandud on. Seetõttu ma seriaali ei olegi vaadanud. 

1.-20. Charles Bukowski  - Ikkagi on tore olla Bukowski
Sarnaselt kogumiku järelsõna autori Hasso Krulliga tundub mullegi, et Bukowski luule on mõjusam kui tema proosa. Kui proosa on pigem selline taust, meeleolu loomine ja järeldused võid heal juhul ise teha, siis luules tulevad Bukowski vaated elule hoopis paremini välja. Kogumikus on väga erinevaid luuletusi - on mõjuvaid pildikesi Bukowskit ümbritsenud olmest, on eraldi proosapala mõõtu poeeme, on nalja ning pila, aga on ka selliseid luuletusi peale mille lugemist vaatad veel pikalt lage ja mõtled, et see oli nüüd küll hästi ja tabavalt öeldud. Lugemisel tuleb kasuks Bukowski elu üldjoontes teadmine, aga sellest aimu saamiseks sobib hästi ka juba eelpool mainitud järelsõna.
Üks väga hea kogumik, mida tahaks kindlasti mitu korda üle lugeda.

1.-20. Katrina Kalda - Maa, kus puudel pole varju
See on vist üks kõige parema atmosfääriga ulmekas, mida ma üldse kunagi lugenud olen.  Ega seal palju ei juhtugi, pigem luhtub, aga just meeleolu ning kirjeldatud olustikupildid on need, mis meelde jäävad. Jutustatud läbi kolme naise loo - vanaema, ema ja lapselapse, kes kõik näinud düstoopia erinevaid etappe. Mu meelest on nende suhtumine sellesse ja kohandumine väga huvitavalt välja toodud. Kuna Kalda on väliseesti kirjanik, siis on pakutud ka paralleele Eestimaa saatusega - inimesed, kes veel mäletavad, inimesed, kes on leppinud, inimesed, kes siiski püüdlevad. Masendav, aga kaunis. P.S. Ma suvel nägin kuskil keset tühermaad täpselt loosse sobituvat vana lagunenud tehas-kasvuhoonet! 

1.-20 . Berit Renser - Minu Indoneesia
Tanel Saimre on Goodreadsis nii ammendava arvustuse kirjutanud, et ma ei oskagi miskit lisada.  Jah, just see üldistusvõime, teadmised käsikäes kogemustega on see, mis teeb raamatu lugemise nauditavamaks kui keskmise "Minu"-sarja loo. Ei ole ainult kellegi isiklik kogemus, vaid ka laiemalt hariv lugemine.