Chimamanda Ngozi Adichie. Pool kollast päikest.

Ilmselgelt olen ka mina üks ignoramustest nagu nimetab taolisi inimesi üks romaani peategelasi, sest olin isegi mõelnud, kust on võetud Dead Kennedys'e laulja Jello Biafra pseudonüüm, kuid edasi uurinud ei olnud.

Alati on olnud üksikuid, sh Dead Kennedys, keda pole külmaks jätnud ebaõiglus kaugemal kui oma ninaesine, enamik suhtub Aafrikasse aga täpselt nii nagu ka raamatus viidatakse -  "koguaeg sõdivad, haigused ning nälg". Kui küsida, miks, vastatakse, et "iidsed hõimudevahelised vaenud."

Adichie raamat heidab kõigele sellele veidi rohkem valgust ning teeb seda ääretult kaasakiskuval moel. Jah, kindlasti on oma roll ka selles, et peamisteks tegelasteks on haritud aafriklased, kellega lugejal end lihtsam samastada on. Raamat ei ole aga mingisugune üheplaaniline poliitilise konflikti kirjeldus, see on üks mastaapsemaid teoseid üldse, mis mulle selle aasta jooksul kätte on sattunud (võrdleks näiteks Serafima ja Bogdaniga). Autor põimib oma loosse kõikvõimalikke eri aspekte - nii kohalikku kultuuri, kombeid, muusikat, kulinaariat, moodi kui ka mitu täiemõõdulist armastuslugu.

Mis mõtted mul tekkisid? Kõigepealt on see minu jaoks hoiatusromaan. Lugu sellest, kuidas inimesed kipuvad unustama selle, kui kiirelt vägivald eskaleerub.  Kõik need, kes soovivad surma mõnele kurjategijale, korruptandile, poliitikule, need, kes leiavad, et vägivald on enamasti siiski "ära teenitud". Said, mis tahtsid! Kuidas ei usuta, et kui kedagi juba nö "ahju ajama hakatakse", siis varsti ei loe enam see, kes mida tegi. Pidevalt ajaloos kordunud teema, alati saavad "nendest" lõpuks "meie ise ka". Kõik saab aga alati alguse sellest, et leitakse see "teine", keegi, kes on süüdi, kes peab vastutama.

Kui kiiresti muutub mingisugune mõtteis "heroiline sõda" ausate ja rõhutute poolt ebainimlike vallutajate vastu mõlemalt poolt vaadates täpselt ühtemoodi räpaseks ja mõttetuks tapatalguks mitte millegi nimel. Kui kiiresti see oma lõpu leiab ja kui kiiresti me püüame unustada, et midagi sellist üldse kunagi juhtus. Mulle tundub, et see oli üks parimaid raamatuid ses osas, kuidas kirjeldati sõja ja vägivalla triviaalsust. Sa näed, aga sa ei suuda uskuda, sa ei oska reageerida ja lõpuks ei ole sa võimeline seda ka tagantjärele kirjeldama. Näiteks see stseen lennujaamast, kus hunnik inimesi lihtsalt maha notitakse, samal ajal kui teised kõike pealt näevad ja seejärel lihtsalt oma eluga edasi lähevad. Reaktsioonideks oksendamiseni raputav õõv aga ka "seal vist mõned tapeti ära, jah".

Üle ja ümber ei saa raamatu puhul ka mastaapidest. Nigeeria 186 miljonit elanikku ja 500 räägitavat keelt. Kui kirjeldatakse põhjast lõunasse põgenemist, siis mina oma peas kujutan ette ikkagi vahemaid stiilis Tallinn-Võru. Liiga suur ja hoomamatu. Lühikese ajaga tapetakse miljoneid, aga see on nii kaugel, nii võõras kohas, see tundub meile siin nende jaoks "igapäevane teema". Samas inimese tasandil, samasugune teema nagu taasiseseisvusjärgne Eesti - tohutu optimism, ehitame oma riigi uuesti üles, võõrad välja, kui ainult seda ahnet ja korruptiivset eliiti ees ei oleks, me saame kõik sama rikkaks nagu nemad seal Euroopas! Mastaabid loomulikult hoopis teised, lisaks riik, mis ei põhine mitte rahvusidentiteedil vaid kunagiste "peremeeste" paikapandud haldusjaotusel. Suurriigi probleemid, mis enamasti alati lahenevad stiilis suurem paneb oma võimu maksma ja kogu maailm vaatab pealt, kuidas me sureme.

Teised ka kiidavad:
Maemaailm
Kruusatee