Kuum Vilnius ja teised paigad

Ving ja hala viivad sihile ehk siis sellest, kuidas meil pärast ebaõnne õnn õitsema hakkas. Auto sai eeldatavast kiiremini valmis ja isegi raha võeti vähem (sest ilmselgelt tehti mustalt nagu ikka) ning ootamatult seisime olukorra ees, kus kõik teed on lahti, aga kuhugi ei tea tormata. Andsime siis hoopis ohjad käest, sest üks lisandunud reisiseltsiline tahtis lõunapoole minna. (Peale neid näruseid ilmu mina ka).

Just hiljuti vastasin mingile netiküsitlusele, et Daugavpils oleks küll see linn, mis turismisihtkohana kohe kuidagi ei ahvatle, aga otse loomulikult just sinna saigi sihtima hakatud. Või õigemini Läti idasuund, kus enne käidud ei oldud, et siis sealt edasi Vilniusse põrutada, kus ma samuti käisin viimati põhikooliajal ja millest vaid head mälestused. Vilnius oli siiski salasihtkoht, ema ei lubanud minna, sest leetrid. Me oleme muuseas (re)vaktsineeritud, aga ikkagi.

Veidi nägime Valgevenet ka, tee läks sealt äärest aga autosid sõitis Ida-Lätis siiski tunduvalt vähem kui Riia ligidal, samas teed ise olid oluliselt paremad. Esimeseks peatuseks sai kirjade järgi Läti vanim linn Ludža - kenasti järvede vahel ja küngastega kaetud, lootsime seal mõnes kena vaatega toidukohas einestada. Tegelikkus osutus siiski selliseks, et kuna rahakraanid on sellest piirkonnast kaarega mööda läinud, siis oma ajalugu ja loodust pole kuidagi suudetud ära kasutada ning lahenduseks jäi improviseeritud piknik linnusevaremetes.

Ööbima mõtlesime minna lähedal asuva Razna järve äärde samanimelises rahvuspargis. Järv ise on igavene lahmakas, aga Bookingus öömaju sirvides jäid silma enamasti vaid lähedastes asulates paiknevad korteri tüüpi elamised, vaid üks koht tundus olevat järve rannas. Sinna suundudes selgus, et tegemist on ilmselt piirkonna ainsa rahajõmmi asutusega - tõeline rannas asuv palkmajadega kuurort, ilus, puhas, tänapäevane, ainuke häda - broneeritud korralikuks vene pulmaks. Vene pulmas kontvõõrana oleks kindlasti omaette elamus olnud, aga seda me seekord ei soovinud. Mööda ranna äärt edasi sõites jäi silma veel üks puhkelaagri silt, mida Bookingust ei leidnud. Selgus, et tegemist tõelise retro-laagriga:

Kuuikute kiik

Sealjuures täiesti tühja laagriga. Millegipärast tutvustati meile vaid kahte maja, ju ülejäänud olid ilma veevärgita või siis lihtsalt vammi täis. Ühes uuemas kivimajas resideerus küll laste spordilaager, aga kogu ülejäänud kompleks (ja see oli tohutu!) seisis niisama. Asukoht absoluutselt super - kõrgel kaldal maalilise järve kohal männimetsas. Nelja kümpsiga saime maja ja tormasime siis padavai järve äärde ujuma. Siis aga selguski valus tõde - kogu suure järve ümbrus on kaetud kõrkjatega ja järv on pigem vaatamiseks kui muuks. Ühe meetrise augu olid nad suutnud ikka kaevata laagrilaste tarbeks ja vesi oli mõnus, aga ilmselge, et ilma rannata ei taha keegi säärases kohas puhata. Ei tea, kas põhjuseks on rahapuudus või rahvuspargi ranged reeglid (kuigi seal pulmi võõrustanud kompleksis need justkui ei kehtinud). Igatahes omapärane elamus, meil on säänsed kompleksid a la Alajõe Peipsi ääres, kus ma lapsena aega veetsin,  ammu maha lammutatud või renoveeritud ja ära erastatud.

Hommikul edasi sõites sattusime uue terava elamuse otsa - tee ääred olid kilomeetrite viisi täis Sosnovski karuputke-metsasid!

Pilt ei anna õõva edasi - tõeline Trifiidide päev! Suured kuivanud jõndakud kõikjal põlluservades püsti. Ehk oli seal lähedal mingi katsefarm olnud, aga need jõletised on nii laialt levinud nüüdseks, et otsa neile vaevalt peale teha annab. Lugesime Wikist infot, et Sosnovski karuputke olla lisaks silole ka ilutaimena kasvatatud. No on ikka ilumeel mõnele antud!

Daugavpils tõesti erilist elamust ei jätnud, kindlusealal käisime ära, nõukaajal kenasti Hruštšovkasid täis ehitatud. Jõgi voolab taaskord omaette, ei kasutata seda kuidagi ära. Tagasiteel selgus ka kibe tõde, et Läti on ikka meeletult Riiakeskne - jah, idas saab Daugavpilsi kaudu ka riigist läbi, kuid keskelt mitte kuidagi. Kõik teed suunduvad Riia tammile, sest ülejäänud on lihtsalt kruusakad. Isegi kui su paberkaart (ma armastan neid!) leiab, et tegemist on tema mõistes suure maanteega.

Jõudes Leetu ja kõigepealt Zarasaisse oli mulje kohe parem. Väikelinnas turistide laevatuurid, Eurorahadega ehitatud äge promenaad jne.

Sealtkandist Vilniusse minev tee on aga jubedus! A14 nime kannab teine ja on tehtud plaatidest nagu Raadi lennuvälja ruleerimisrada. Ainus pluss on see, et logistav tee paneb su lakkamatult omavahel kraaklevad lapsed magama. ("Olgu see viimane kord teiega reisida, kuulete, jah!?")

Niisiis, Vilnius, mu arm. Veidi olime enne guugeldanud ka, vaatasime välja ühe ägeda hosteli vanalinna piiril. Koha peal muidugi selgus, et ammu välja müüdud. Surfame siis Bookingus ja sõber imestab, et vist mingid valed parameetrid või midagi - ainult neli kohta annab ja need kaheks ööks hinnaklassis 400-1000 eurot. Refreshib siis korra ja näeb - otse vanalinnas, imeline korter, oma terrassiga, 150 eurot kaks ööd. Ruttu bronn ja helistame. Kõnele vastanud vene neiu veidi hämmeldunud, et oot, millal te nüüd bronnisite siis? Selgus meie tuline õnn - korter oli 5 minutit üleval jõudnud olla, tegelikult oli enne kinni, aga üürinu lasi päev varem jalga ja ühe päeva eest oli juba makstud ning kogu Vilnius oligi välja müüdud, sest palju üritusi. Korter ise oli otse vanalinnas, 100 meetrit keskväljakust, keset jalakäijate tsooni, kuhu me oma autoga siis sisse manööverdasime, sest parkla asus sisehoovis. Mida veel tahta? Korter linnamüüri ääres, UNESCO maailmapärand jne, paksud seinad, täielik vaikus sees, vanalinnamelu värava taga. Sees kõik mugavused, nõudepesumasina ja pesumasinaga lõpetades, kamin ja lühtrid stiil. Üürileandja oli muidugi vastav Gucci+botox, kes muretses eelkõige selle üle, et meid oli viis ja tal vaid neli kohta, ega me nüüd paha arvustust ei kirjuta, et ruumi vähe. Me olime muidugi vastupidi üliõnnelikud selle leiu üle.
Ülemiste naabrite kiisu tahab teada, mis me oma terrassil teeme:

Ja Vilnius! Tõeline lõunamaa - päeval + 28, öösel pole jakki vaja. Melu, baarid, arhitektuur, inimesed, lõhnad! Vaimustav. Järgmisel päeval selgus, et üks ülerahvastatuse põhjuseid oli Balti keti 30. aastapäev, mida tähistati vanatehnika rongkäiguga Vilniusest Tallinna, start 100 meetrit meie korterist.

Rongkäiku ennast vaatasime Gediminase tornist ülevalt, oli täitsa ülev tunne!

Loomulikult kooberdasime pea terve vanalinna läbi, eriti pikalt otsides Zappa ausammast:

Aga ka traditsioonilisemad vaatamisväärsused olid toredad. Üldse üks ütlemata lõunamaine linnake siin meie vahetus läheduses, kus suurlinliku vaibi rohkem kui rubla eest.

Reisi lõpetasime Koiva jõe ääres, sest selgus, et see on kõige optimaalsem peatuskoht tagasiteel, kui sa just ei plaani Riiat külastada. Ööbisime taram-taraa  - suusamäel (Ozolkalns). Milline ootusärevus mõnel ja milline kole eelaimdus peagi saabuvast mõnel teisel.