Suvega sandiks

Ma näen välja nagu keedetud vähk. Ei kujutanud ette, et 1. septembril võib Eestimaal ennast niimoodi ära kõrvetada. Eriti veel näo, mis niigi kogu aeg päiksele nähtav on olnud. Jalad jäid näiteks puutumata ja rinnaesine, mis mul enamasti kõige õrnema nahaga on, ei ole ka põlenud. Lastel pole midagi, aga L.-l, kes muidu normaalselt pruunistuva nahaga olnud, on selg lillakas-roosa.

Vähemalt saan peaaegu normaalselt kõndida juba, ajasin Pühajärves mingi võõra jõnglase rannapalli taga, et see "avamerele" ei purjetaks ja astusin terava kivi otsa päka lõhki. Iga heategu leiab karistuse nagu ikka. Algul mõtlesin, et niisama valusalt põrutasin jalga, aga siis nägin verd mullal ja süda läks pahaks. Isegi mitukümmend aastat naisena elamist pole seda kommet lahjendanud.

Loodus on üldse hirmus, ühel päeval käis must üle näiteks kuus puuki. Põdrakärbestest rääkimata. Aga geopeitus on looduslikes paikades enamasti võrratu! Saate aru, meil on siin metsades võlts-kännud ja võlts-seened! Mõne sellise ägeda varjega tehtud aarde leidmine lunastab kõik need nõmedalt eluohtlikes paikades turnimised ja igavad "purk põõsas"- aarded. Kuskil klaasikilde ja graffitit täis mahajäetud nõukogude raketibaasis vaatan, kuidas L. mööda kidurat kaske end ehitise katusele vinnab ja pärast tõden, et eks ma ikka mõtlesin, et kust maalt kukkudes vigastused enam päris surmavad ei pruugi olla ja kuhu ma helistama peaks ja mis ma ütlen, kui küsitakse, et kus ma asun üldse. No ja kuhu sa helistaks siis, küsib L. "Sinu emale, loomulikult!"

Mingi teine hetk kaevun valge pintsakuga (sest hasart ei võimaldanud selgelt mõelda ja pintsakut enne seljast visata) ühe kuurorti keskplatsil küünarnukini lillepeenrasse. "Mulle tundub, et varsti me kaevame kusagil laipu välja ja silm ka ei pilgu!". Ja lapsed mäletavad tulevikus, kuidas nende vanemad, silmad hullusest pungis, mööda kahtlasi nurgataguseid mingeid imelikke, niinimetatud aardeid otsisid. Mikro on ennast juba praegugi sellest distantseerinud - milleks on teil vaja kogu aeg midagi otsida? Ma saan juba täitsa aru sellest, kuidas inimesed end Pokemoni-hasardi ajal surnuks mängisid - no aga äkki kui ma veidi veel küünitan, saan ma selle kätte?

No ja kass. Mis te arvate, kuidas tal seekord suvilaskäik sujus? Minnes tegi ta meile isegi üllatuse ega lasknud ennast täis, seevastu tagasiteel...Ohh jahh. Õnneks Minil esimeseks koolipäevaks mõeldud kleit katab vaevu armid ära, mille ta kassi pestes sai. "Olgu see paganama viimane kord!" Terve vannitoapõrand ujus karvadest ja vedelatest kassi ekskrementidest. Ei tasu end täis teha, kui vett kardad, aga ega ta ei kuula ju.

Ühesõnaga, puhkuse teine pool oli teravate elamustega sisustatud. T1 vaateratas jäi väga lahjaks nende kõrval, aga vähemalt sai linnuke kirja, enne kui kinni panevad. Mulle muidu meeldis interjöörilt see T1 ikka oluliselt rohkem kui kõrvalolev ja rahvast täis Ülemiste.