Inimene on imelik

Ma, ausalt, hoidun enamasti Postimeest lugemast, aga see viimane kõmuline kontratseptiivide vastane arvamuslugu hakkas mulle silma Postimehe Tartu osast, mida ma kohalike uudistega kursis olemiseks ikka vaatan. Iseenesest on hea näitaja, et ka niivõrd peavoolust erinevad arusaamad meedias kajastust leiavad, ikkagi demokraatia, kedagi ei suukorvistata, kuid ma hästi ei usu, et toimetajad ise asjale läbi huumoriprisma ei vaadanud. See selleks, seegi oleks okei, kui oma suhtumine endale jätta, aga miskipärast tuli sama päeva õhtul (kuigi jah Elu24-st, kus miskit niikuinii oodata ei ole, aga mulle kuvas seda uudist taas Tartu Postimees) uudis, mille sisuks olid Twitterisäutsud eelnimetet artikli kohta. Klikimagnet missugune - kõigepealt kirgi küttev artikkel, seejärel naerame sama asja üle, mille ise avaldasime, kaks kärbest ühe hoobiga. Mis mind tegelikult ohkama pani oli lause: "loe vaimukamaid stiilinäiteid!" ja taaskord, huumoritaju on erinev, aga enamikes säutsudes nägin mina küll ainult labasust, mis nende autoreid küll kuidagi paremas valguses ei näidanud kui artikli autorit. Pean silmas eriti just neid "vaimukusi", mis käisid autori välimuse pihta - madalaim tase üldse.

Millegipärast on kuidagi nii, et "loll" on kohutav sõna, mida kuuldes kõik kangesti solvuvad, aga "kole" ei ole, kuigi lolluse vastu saab enamasti midagi ette võtta, välimuse osas on inimese oma süüd vähe. Ja ka lollid on tegelikult ideed, mitte inimesed (analoogia lasteaiast - paha ei ole laps, pahad on vahel tema teod, eks), kuigi meie meedia on varemgi harrastanud ilkumist vaimselt vähemvõimekate üle (a la Oksmaa, kes osales ju puuetega inimeste Eurovisioonil) ning siis me imestame, et kust see koolikiusamine ometi tuleb? Öäkk, ausalt. Ja ma ei ole siin mingi silmakirjateener, ise olen ka omavahel olles mõne isendi kohta arvanud, et loll ja kole, aga tegelikult on isegi siis pärast endal vääritu tunne. See ei ole mingi selline "avameelsuse uhkus", et niikuinii kõik räägivad nii, mõni vapram ütleb otse välja, kuidas asjad on. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas mõnda inimest üldse ei häiri kellegi teise välimust negatiivselt puudutavad kommentaarid ja ta need ilma filtrita avalikuks teeb. Ilmselt see näitab mu enda sisemist ebakindlust, eks, kardan, et keegi minu kohta midagi ütleb?

ERR-ist lugesin rahustuseks Sveta Grigorjeva luuletust, mis mulle meeldis ja avastasin, et küllap ma siis ikka loll pean olema, sest luule avaldab mulle muljet ainult siis, kui see on realistlik (ma isegi ei tea, kas see on õige sõna) nagu Grigorjeval või siis toreda riimiga a la lasteluule ja Contra. Ilmselt ma jälle tegin sel ajal koolist poppi kui luulest räägiti, aga ma ei tea siiani (humanitaarklass!), misasi on näiteks sonett ja kuidas luulet üldse hindama peaks. Ses osas ma pole vist vähemuses, luulet loetaksegi üldiselt vähe, aga ikkagi kuidagi piinlik on, kui loed Underi või Viidingu väidetavalt meisterlikku luulet ega saa üldse aru, milles kühvel. Ma isegi kahtlustan, et siin võib olla mingi seos sellega, kuidas ma ka tavasuhtluses mõistan vaid otseöeldut, igasugu tagamõtted ja tundevirvendused jäävad mu jaoks püüdmatuks. Luules võib mingi metafoor mind puudutada ainult siis, kui mul endal tekib sellega mingi assotsiatsioon, mälupilt isiklikust kogemusest, muidu mitte. Taaskord - on see empaatia puudumine? Pigem mingi "sisemise lüürilisuse" puudumine, mida mulle kunagi ka ette heideti stiilis - ei oska luulet õige rõhuga lugeda, järelikult ka ise tundetu. Kõrvalepõikena - luulet ette kandma mind sellest hoolimata sunniti (ma tõesti ei sallinud seda, sest ei mõistnud), kuna algklassides olin ma üks väheseid, kes seda suutis ja hiljem oldi juba harjutud, et kui olen kogu aeg lugenud, loen edasi. Kuni siis ühel hetkel tuligi õpetaja poolt see pettumus, et ma ikka ei suuda luulet õigesti lugeda.

Teisalt, reedel käisin ma vaatamas balletti Don Juan (soovitan soojalt, ma absoluutselt tantsukunsti ei tunne, aga seda tundmatagi oli lahe vaadata. Väidetavalt olla selline pikantne lavastus, aga mu meelest punastama võis seal miskit ajada küll vaid tõelisi puritaane. Ja me istusime päris esimeses reas, nii et nägemata ei jäänud miskit! Kujundus ja kostüümid olid fantastilised, näiteks kabeliaia stseen on mu meelest üks stiilsemaid, mida ma lavalt üldse näinud olen, selline peen gooti-romantika, kuigi, riivatu nunn meenutas kahtlaselt Lady Gagat...Seekord mängis kõige tähelepanuväärsemat, Diavolo ehk saatana osa Alexander Drew, mitte Brandon Alexander, keda võis näha varasemal hooajal ja ka etenduse plakatil. Mu meelest sobis Drew isegi paremini sellesse rolli, sest Brandon Alexander jätab fotodel väga leebekese mulje, kuigi ka tema osatäitmist väga kiideti. Aga jah, päris musta saatanat enam ei näe, selle asemel on teistest peajagu pikem imposantne põrguvürst. ), laupäeval aga põrandaalust punki, kohe päris põranda all, sest Hell tehti üle pika aja lahti ja peaesinejaks oli peavoolu-kriitiline Moskva punkbänd Rat's Eyes. No ja see meeldis mulle ka väga, kuigi elamused erinevad üksteisest nagu siga ja kägu.

Pildil Soome punt Cockbox