Lugesin just Kuue Sidruni blogipostitust, kus ta muuhulgas räägib sellest, kuidas esimesel koolipäeval (!) ärevust tundnud lapse puhul klassijuhataja esimese asjana psühholoogivajadusest rääkima hakkas. Tundub, et see vist mingi uus trend, sest hiljuti rääkis mu ema sarnasest asjast ühe lasteaialapse puhul, kellele suisa psühhiaatrit soovitatud - laps olla käsu täitmise asemel end pikali visanud ja röökinud. Küsimusele, teeb ta seda tihti, vastatud, et ei, esimene kord, aga ikkagi.
Eks see ole keeruline teema, sest ilmselt on ka neid lapsi, kellele professionaalne abi ära kuluks, aga kelle vanemad seda eiravad, kuid ühekordne juhtum ja kohe sekkumisvajadus?! Erivajadusega lapsi on üha rohkem - äkki hoopis ülipüüdlikkus diagnoosimisel? Mis jah, omakorda teisest küljest on see probleem, et varasemal ajal peeti mõnd sündroomiga last lihtsalt "halvaks lapseks" ja paigutati ehk isegi erikooli, aga kas tänapäeval on kõik vahetevahel halvasti käituvad lapsed tõesti abivajajad? Kas inimesed peaksid alati ratsionaalselt ja kenasti käituma üldse? Kui täiskasvanudki seda ei suuda, siis mida võib nõuda lapselt? Kust läheb piir ja kes otsustab? Ilmselt on siin ka igipõline pedagoogide ja meedikute omavaheline vägikaikavedu (ma olen nimelt tähele pannud, et selline asi eksisteerib) - mida see õpetaja ka teab, temal muidugi lihtsam, kui rühmas/klassis vaid "normaalsed" kuulekad lapsed oleksid, paraku inimeste käitumisspekter ja sh normaalseks loetav on siiski laiem kui "ei tekita probleeme."
Väga palju sõltub ju õpetajast - ma omal ajal olevat õpetaja tuppakutsumisele vastanud porilombis seismise ja rusika näitamisega ja kuna see oli esmakordne ning vist ka ainsaks jäänud selline episood, siis imestas õpetaja sellest mu emale rääkides, et "lapsel oli vist sel päeval väga paha tuju millegipärast." Mille peale mu ema muidugi imestas ja naerma hakkas, et tema arvates olen ma alati selline. Pigem oli haruldane minu koostööaldis suhtumine, kui nö "iseloomu näitamine". Ma muuseas vihkan seda sõna! Eriti jälk, kui seda kasutatakse juba imikute peal negatiivses varjundis, justkui oleks iseloom midagi sellist, mis tuleb välja juurida. No ilmselt seetõttu mind ka häirib see vahel harva normist kõrvale kalduvate laste arstide juurde saatmine. Ära ole emotsionaalne! Ära ole endassetõmbunud!
Ühesõnaga, see igikestev "mis on üldse normaalne?" poleemika. Kas see, kui keegi käitub teisiti, kui meie eeldame, on kohe vale ja kahtlustäratav - alati meenub see endine kolleeg, kes tahtis lapse arstile saata, sest too kasutas mänguasju teisiti, kui instruktsioonis ette nähtud, üsna maksimaalselt õõvastav näide mu meelest. Ja kuivõrd "ümberkasvatamine" hoopis rikub inimese sisemist tasakaalu - no nagu väidetavalt neil, keda varem õpetati vasakukäelisuselt ümber paremakäelisteks? Kui me sunnime introverdi suhtlema ja ekstraverdi vait? Kindlasti on pealtnäha ilus unistus ju, et õpetaks kõik inimesed ühtmoodi maast madalast probleemivabalt käituma, ei mingeid tülisid ega kõrtsikaklusi enam, kõik on leebed, tasakaalukad ja teistega arvestavad, aga tegelikkus on paraku teistsugune. Mõni on "tüütult" endassetõmbunud, teine "ärritavalt" energiline, peab nende kõigiga kuidagi hakkama saama.
P.S. Ma ei kaitse neid väikesi õeluskotte, kes teisi terroriseerivad ja kelle vanemad siis rõõmsalt naeratavad, et nende tibulinnuke küll sellisteks asjadeks võimeline ei ole ning küllap ohvrid lihtsalt provotseerisid.
Mul on lapse õpetajal käitumishäired. Ma tõsiselt mõtlen (kooli sisese) psühholoogi peale.
VastaKustutaSee objektiivsuse säilitamine ongi vist raske, igas rollis. Ma käisin väljasõidul teismeliste ja pesamunaga. Tore oli ja mida kaugemale see päev jääb, seda suurema heldimusega meenutan :D Kuigi kohati nendega koos olles oli küll tunne, et me kõik vajame vahel adekvaatset peegeldust või lausa psühhiaatrit. See, kuidas noorim emmega kino teeb, on ikka vahel uskumatu (mulle, mitte neile).
VastaKustutaEks siin põrkub kaks vastuolu. Ühest küljest võiks ju lasta lastel vabalt tegutseda, paraku kui nad sellega teisi segavad tuleb kuidagi piirata. Ennevanasti oli lihtne, õpetaja diktatuur hoidis korda majas, seda muidugi laste vabaduste arvel. Kool on nagu ühiskonna peegeldus, kas tahame demokraatiat koos kõigi sellest tulenevate jamadega või karmi käe alust korda. Viimane on kindlasti lihtsam lahendus aga kas ka parem pikas plaanis?
VastaKustutaOh, psühholoogi/psühhiaatri juurde saatmine on veel leebe lahendus. Meil siin ameerikamaal topitakse tähelepanuhäiretega (loe: ülienergilistele) lastele vägisi tablette sisse. On avastatud lausa sääraseid juhuseid, kus school district on ravimifirmalt rahalist toetust saanud, võrdväärdeliselt tabletiravile määratud õpilaste arvuga. Õudne.
VastaKustutahttps://www.scientificamerican.com/article/big-pharma-s-manufactured-epidemic-the-misdiagnosis-of-adhd/
Jah, mulle tuli ka seoses selle teemaga meelde, kuidas näiteks nii Kurt Cobainil kui Courtney Lovel raviti lastena väidetavat tähelepanuhäiret Ritaliniga, millega nad siis hiljem põhjendasid ka endi vastuvõtlikkust narkootikumidele.
KustutaNo aga kas siis ilma arsti (psühhiaatri) ettekirjutuseta tohib ravimeid anda üldse?
KustutaAga seda küll, et "ebanormaalseid" lapsi on ebanormaalselt palju. Iseenda ümber vaadates on pilt päris... no kuidas nüüd leebelt öelda.. kirju.
VastaKustutaLisaks üksikule õpetajale mängib ka kool ja haridus-süsteem tervikuna. Mine saa "eliitkooli" sisse oma "erilise" lapsega. Õpetaja eest tehakse see valik ära 1. klassi vastuvõtul.
No ja siis on VHK / PMK oma vastupidise poliitikaga...
Kui "ebanormaalseid" on palju, siis on norm vale.
KustutaKusjuures minu lapsel ei ole käitumishäireid, küll aga võiks tal minu kallutatud ja mõtliku pilgu arvates olla diagnoos =P
VastaKustutaNo mul ema arvas minu kohta sama, aga lisas ka seda, et ilmselt leiaks igaühes mingeid tunnusjooni, mida mõne diagnoosi alla paigutada. Ei ole normaalseid, on vaid korralikult läbiuurimata inimesed :)
KustutaRitalin, jumal hoidku. Mu mehel õnnestus oma noorem poeg sellest ravist päästa, kui poiss kooliealine oli. Tavaline püsimatu väike tõbras, aga taheti ravi peale panna.
VastaKustutaKa Eestis topitakse lastele rahusteid sisse, põhikoolis, stressi ja pingete leevendamiseks. Tädi kunagi rääkis, et lapselapse sõbranna ema perearst ja lahkelt soovitab. Koolis pidi muidu väga raske olema.
VastaKustutaMina töötan tavakoolis. Meil on aastate jooksul olnud rohkem kui üks laps, kelle asukohta on saanud eemalt määrata klirina, mürtsude ja karjete järgi. Kõigi nende laste puhul on ravimid aidanud destruktiivsel hüperaktiivikul muutuda tavaliseks mõnusalt elavaks ja uudishimulikuks lapseks. Aga ravimiteni jõudmine oli oikuipikk tee...
VastaKustutaEks niisugused olukorrad (ja kõikvõimalikud muud hädad, mida õpetajad paraku näevad) teevadki õpetajad ülitundlikuks ja mõnel juhul kohe-kiiresti tugisüsteemi järele haaravaks. Ravimeid, eriõpet või mingeid muid drastilisemaid meetmeid vajavaid lapsi on siiski õnneks kordades vähem kui näiteks minu juurest läbi käib, enamiku puhul vaatan lapse üle, räägin õpetaja ja lapsevanemaga ja koostöö õnnestumise korral leiame viisi, kuidas just sellele lapsele läheneda nii, et nii lapsel kui teda ümbritsevatel inimestel oleks vähemalt talutav olla - kool ei saa kõigi jaoks olla hea ega okei, vähemalt mitte praeguse süsteemiga. Aga üleelatav paratamatus on siiski palju, palju parem kui talumatu ja vältimatu piin.
Aga kui tegu on lapsega, kelle puhul aitaks ainult vaiksem ja rahulikum keskkond? Kes sensoorse ülekoormatuse tõttu tavakoolis iga koolipäevaga järjest enam katki läheb? Minu asi on siis killud kokku pühkida, koju viia ja katsuda neid jälle kokku liimida, nii päevast päeva. Ja selle tõttu, et teised lärmavad, nügivad ja trügivad, oleksin pidanud oma last tablettidega tuimestama hakkama? Vaevalt see aidanudki oleks.
KustutaNüüd on ta juba mitmendat aastat erikoolis, NB! seal õpitakse riikliku õppekava järgi, ei ole lihtsustatud! On üks tobe ja vastik eelarvamus, nagu erikoolid oleks kõik ainult lollidekoolid... Ja ma ei pea teda enam igal õhtul uuesti kildudest kokku liimima. Ja tablette pole vajagi olnud. Seni.
Õnneks on see minevik, aga see oli nii faking õudne.
Käed eemale erikoolidest! Minu laps on erikoolis väga õnnelik. Pigem on probleem selles, et sedasorti koole muudkui suletakse, koondatakse ja uudetakse.
VastaKustutaSes mõttes, et sinna erikooli saigi ta pandud liiga lärmaka tavakooli eest peitu.
KustutaAlustades juba sellest, et tavakoolid klassikomplekti suurus on üle mõistuse suur. Mitte ühelegi lapsele ei saa hästi mõjuda rohkem kui 15-pealises kollektiivis viibimine, see on ebaloomulik.
KustutaMhmh, ma mõtlesin erikoolide all neid omaaegseid lihtsustatud õppekavaga koole, mul üks tuttav kunagi saadeti sinna, et aasta pärast avastada - ei olnudki loll, hoopis väga vaikse iseloomuga...Temale oleks ilmselt samuti sobinud lihtsalt väike kollektiiv ja isiklikum lähenemine, aga selliseid koole, mis seesugust keskkonda pakuvad ja sealjuures ilma "lollidekooli" sildita on tõesti vähe ja sinna on järjekord.
KustutaÜhe päeva ja ühe episoodi põhjal kellelegi diagnoose ja ravimeid määrama hakata on muidugi absurdselt tobe.
VastaKustutaSamas võiks kuulda võtta kasvatajaid ja õpetajaid, kes lapsega juba pikemat aega koos olles ära näevad, et ta ei ole, nagu mulle öeldi "tavaklassi materjal". Paraku oli minu võitlus selle eest, et lapsele diagnoos ja suunamine saada, ka vähemalt kolme aasta pikkune. Sest lugupeetud spetsialistidega üksühele vesteldes oli see lapsuke enesekindel, sõnarohke ja silmnähtavalt akadeemiliselt võimekas. Mul oli lõpuks tahtmine need lugupeetud spetsialistid kooli kohale lohistada, et kuramus, saage aru, ükskord!
Kusjuures huvitav on see, et nüüd, kus lapsel on ametlik Diagnoos olemas ja tänu rahulikumale koolikeskkonnale on ta minu silmis muutunud täiesti "normaalseks" lapseks, leiavad need spetsialistid, kelle juures ma juba jooksvate hädade pärast käin, et jaa, ta on täiesti tüüpiline asperger. Nagu et.. kus te varem olite, johhaidii? Paber on jumal.
KustutaNojah, siis on eeldus, millest lähtuda, juba olemas, kui paberil kirjas. Samas, hull lugu oleks siis, kui see eeldus oleks tegelikult vale - paberil kellekski tunnistatud, ilmselt selle tõttu diagnoose palju ka kardetakse.
KustutaDiagnoos ise ei tee haiget, meile andis võimaluse parem kool valida. Hull lugu oleks hoopis see, kui ilmaasjata valesid ravimeid toppida. Autismispektri häiret ei saa üldse tablettidega tasandada, ATH nõuab spetsiifilisi ravimeid. Aga ka autismispektri häirega sageli kaasnevate muude häirete ravimiseks on üsna mitmeid vastandlikke võimalusi ja vale viisi valimine teeb asja hullemaks, mitte paremaks.
KustutaRääkimata sellest, et üks ja sama ravim ühe ja sama häire korral ei anna erinevatel inimestel ühte ja sama tulemust, sest ajuehituses ja toimimises on piisavalt palju varieeruvust. Aga kui vähemalt alustaks õigest diagnoosist?
Nojaa, see on minu jaoks ärev teema, vaata kui palju kommentaare ma olen tootnud. Peaksin selle käsitlemise rohkem oma blogis hoidma, aga on ju palju parem lärmata, kui keegi teine juba ees häält teeb.
KustutaOi, Morgie, sa räägiksid nagu minust. Meil oli üks õpetaja, kes iial ei kurtnud, aga mainis, et ma nagu võiks üht last vaadata. Minu "vaatamise" ajal oli laps absoluutselt samasugune nagu kõik muud algklassilapsed, ei osanud midagi järeldada, et viga oleks... ema kirjelduse järgi oli ka tavaline laps. Hiljem pani õpetaja kirja kõik asjad, mida laps oma õpetajaga klassikeskkonnas teeb, siis hakkas mul küll idanema, et laps vajaks ilmselt väiksemat seltskonda või eiteamida veel - aga piirialaste puhul, kelle erisused avalduvad ainult mingis konkreetses keskkonnas, ongi jube raske mingit diagnoosi või suunamist saada. Ja meiekandis ei ole ka peale ühe (üsna kalli) erakooli sellist tavaprogrammiga kooli heatahtlikele, aga vaikset keskkonda vajavatele lastele. On igasuguste õpiraskuste jaoks ja siis jällegi kool, kuhu satuvad pigem märatsejad või kooli üldse mitte taluvad autistid. No ja aita siis, eksju. Ühe imetoreda lärmitalumatu lapse võttis ema sellest aastast koduõppele, sest diagnoosi ei saa (mmuhulgas on dematerialiseerunud autismitest, kus me klassijuhatajaga saime kõigile küsimustele vastata "enamasti"), meil on selle aastakäigu väikerühm pungil täis, koolivahetusest poleks kah abi...
KustutaMuide, ma tegin seda koduõppeasja oma keskmise lapsega ka, kohe pärast esimest klassi, mis oli meil ikka nii õudne, kui saab olla. Minu silmale asperger, aga kindlasti ei oleks diagnoosi kätte saanud, turvalises (ja vaikses!) keskkonnas liiga julge suhtleja. Nüüd on teist aastat meil koolis ja saab hästi hakkama, aga sinnamaani tuli pikalt areneda, veel kolmanda koduõppeaasta keskel olin päris meeleäraheitel, mis temast saab. Koduõpe aga ei sobi kõigile ja üldse...
Jah, koduõppeks oleksin ma pidanud osaliselt koju jääma, mis ei olnud mul lihtsalt võimalik.
KustutaSellest meie koolist kuulsin ma ka poolkogemata lapse psühholoogi käest. Paljud ei teagi, et selline olemas on. Tallinna servas, looduskaunis kohas, mändide all, suur territoorium, loodusrajad lähedal.. arvake, kas ahned käpad juba sirutuvad selle kooli järele või jaa?
Aga teiste maakondade lapsed? Autismispektri häirega laps internaadis pole üldse hea idee. Vähemalt minu oma vajab oma kindlat pesa või koobast raud-polt-kindlalt. Kuidagi nad siiski seal internaadis mõnesid oma õpilasi peavad.
Vabaõhukool Kosel?
KustutaMa üleeile just kohtasin täiskasvanut, kes ei teadnud selle olemasolust, ja imestasin täiega, et mismoodi sa oled täiskasvanu ja elad Tallinnas ja ei tea... Aga inimeste inforuumid on jube erinevad, tal ehk ei elanud pinginaaber Pirita-Kosel näiteks...
Kaur
Kuss! Ei räägi sellest! See on umbes nagu salajane seenekoht.
KustutaNo misasja, seal on selle kooli nimeline tee näiteks..????
KustutaJah aga internetis pole vaja sellest rääkida! Kooli nimeline tee võib ükskõik mida tähendada.
VastaKustutaNojah, tegelikult on niikuinii kõik pekkis, riik andis juba selle kooli linnale üle ja linnal on juba selle kooliga kahtlased kavatsused. Kõige vähem halb nendest on sellesse kooli ka muude diagnoosidega lapsi suunata, kehvemad kõlakad räägivad päris halbadest asjadest.
Kui inimene täidab ülipüüdlikult norme on see normaalne või käitumishäire. Võibolla on asi vanemate teadmistes püüdes saada endale toode mis vastab normidele.
VastaKustuta