Minu 2019. aastal loetud raamatutest parimad

Goodreads annab teada, et lugesin eelmisel aastal 126 raamatut ja 30 692 lehekülge, sh 3 pooleli jäänud raamatut ja tegelikult oli sel aastal neid kohe päris alguses vastu hakanud teoseid veel. Ei teagi kohe, mida edaspidi sellistega teha st kui mitme protsendi läbi lugemise järel võib raamatu nimetada poolelijäetuks ja kui vähe peab lugema, et kvalifitseeruks pigem "alustamata" alla? Viie tärniga hindasin 14 raamatut, seega saab erinevalt eelmisest aastast top 10-ga hakkama. Õnneks olen enamikust viietärni väärilistest juba ka kirjutanud (lingid pealkirjas), sest leidub seal nimekirjas neidki, mille võlusid ma praeguseks enam mäletada ei suuda. On see halva mälu või hoopis õnneliku hetkes elamise tunnus?

1. Andrus Kasemaa - Vanapoiss

Ma arvan, et see oli aasta kõige ägedam avastus. Lisaks tegemist ka kenasti 2019. aasta väljalaskega, seega aktuaalne ja ERR- i aasta parimate tabeliski kõrgel kohal. Lugesin selle peale veel mitu raamatut Kasemaa luulet ka otsa ja julgen sedagi soovitada. Võib-olla isegi salongikõlbulikum kraam, kui "Vanapoiss". Mulle tundub, et see raamat kas meeldib või mitte, külmaks ta ei jäta. Paha tujuga või hingelt sügavalt lillelastele ei soovitaks. Ta ei ole päris see, mis ta esmapilgul tundub, aga samas ta ei ole ka väga midagi muud.

2. Andrus Kivirähk - Sinine sarvedega loom

Näe, kaks Andrust esikohtadel. Ühtmoodi nunnud raamatud ka. Ja tegelikult on vist sarnane ka see, et igapäevane elu tundub mõlema teose peategelastele kummalise ja tüütu tsirkusena. Tavainimene on raamatu kohta ka ütlemata kenasti ja tabavalt öelnud.
P.S. Mõtlesin hiljuti, et olen hakanud üha rohkem ikkagi aimekirjandust lugema, ilukirjanduse osas olen kaunis kapriisseks muutunud. Kui see ikka midagi uut teada ei anna, siis milleks? Teisalt on need kaks esimest siin selgelt ilukirjandus, ok, Kivirähki loo prototüüp on ajalooline isik ja tema elulooga tutvumist võib uue info ammutamiseks pidada, aga jõle palju ilmub ikka igasugu a la Õnne 13 kirjeldusi kirjanduse pähe. Tahaks ikka mõttega lugeda, mitte inertsist ja haigutust maha surudes. Uskumatu, kui paljud tõlgitud väljamaa bestsellerid sellisteks on osutunud! Hea ilukirjandus peaks olema meelelahutus, mis paneb mõtlema, mitte aga meelelahutus, mida tapeedina tarbida.

3.  Arstiraamatud ehk Henry Marsh - Ära tee kahju. Lood elust, surmast ja ajukirurgiast ning Adam Kay - See teeb haiget. Nooremarsti salajased päevikud.

Ilmselt eelmise aasta "Kui hingusest saab õhk" meeldivuse laines, aga needki olid äärmiselt silmiavavad teosed. Henry Marsh siis ajukirurg nagu "Kui hingusest..." autor Paul Kalanithigi ja Adam Kay  - günekoloog. Seda viimast päris tõsiselt ei soovita lugeda rasedail või laste saamist planeerivatel! Õnneks mina enne sünnitama minemist seda kõike ei teadnud. Inimeste uskumatust idiootsusest on see raamat ka ja no kohati on see veel õõvastavam. Kui sa arvad, et sinu töö on keeruline ja kliendid nõmedad, siis neist raamatutest leiad lohutust.

4. Frans De Waal - Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks,  kui nutikad on loomad?

Ma ei tea, kuidas teil, aga ma ise küll kuulen ikka veel teematõstatusi stiilis "vat koer on tark loom, aga kass loll"; "mis sellest närilisest pidada, ta ju loll loom?". See raamat selgitab kenasti ära, miks need vaidlused nii rumalad on ja kust see rumalus tuleb. Ei ole nii, et tark on ainult see, kes teeb nii, nagu inimene tahab ja kelle andeid inimene hinnata oskab. Loomad on huvitavad ja mitmekülgsed olendid ning neid ei tasuks võtta inimese mõõdupuu järgi.

5. Hyeonseo Lee - Seitsme nimega tüdruk

See raamat annab vastuse küsimustele stiilis "aga miks nad sealt ära ei põgene? miks nad oma paha valitsust ei kukuta? miks nad sealt ära põgenevad?" Põhja-Korea on kindlasti suur äärmus, kuid riike, mis totaalse kontrolli ja oma elanike ajude pesemise suunas liiguvad on maailmas päris mitmeid. Kuidas see mõjub inimestele ja mis ootab neid ees, kui nad sellega leppida ei suuda ning mida meil ehk kogu sellest loost õppida oleks.

6. Maarja Kangro - Minu auhinnad

Kangro on minu puhul miskipärast alati kindla peale välja minek olnud. Sel aastal ilmus Kangrolt luulekogu, mu suhted luulega on, noh, keerulised  - "sisemise lüürilisuse puudumine" nagu ma kord mainisin, Kangro puhul kahtlustan endal ka vähest intelligentsi, aga eks ma püüa lugeda sedagi kui kätte saan.

7. Annie Saumont - Aeg elada ja teisi jutte

See raamat ilmust Loomingu Raamatukogu sarjas 2018. aasta päris lõpus ja ilmselt selle tõttu jäi paljudest tabelitest teenimatult välja. Pealegi ilmus LR sarjas tänavu üüratult palju imelisi teoseid sh novellikogumikke. Kui aus olla, siis LR pelutas mind nooremana oma halli ja kuiva väljanägemisega, kuid tuleb tunnistada, et erinevalt mitmetest kunstilise kaanekujundusega raamatutest on need mind sagedamini positiivselt üllatanud. Tuleb lisada, et viimase aasta kaanekujundus on siiski ka päris värvikas olnud.

8. Mare Kandre - Kurat ja Jumal

2019. aasta esimene Loomingu Raamatukogu raamat. Muinasjutud tekitavad minus alati kahtlusi, et no äkki on jälle miski puust ette ja punaseks "kuidas õigesti elada" lugu. "Kurat ja Jumal" selline ei ole. Kandre on suutnud luua imeliselt kauni ja võrratult õõvastava gooti mõjutustega maailma. Lisaks ilusale keelele on siin ka mõte sees ja õnneks viisakalt peidus pinna all, mitte näppuvibutavalt esil.

9. Elena Ferrante - Lugu uuest perekonnanimest

Elena Ferrante "Lugu uuest perekonnanimest" ehk siis Napoli tetraloogia teine raamat on imeline. Ma ei oskagi öelda, mida see meenutab - terava skalpelliga lahkamist äkki? Tegelikult täiesti tavaline lugu, terve hunniku tegelastega, kes võivad omavahel sassi minna, aga raamat on kenasti tegelaste loendi ja nende suhete ning varasemates osades (see on küll alles teine) toimunuga varustet, aga mingil hämmastaval moel suudab Ferrante lihtsalt looga, ilma igasugust omapoolset moraalitsemist, seletamist, targutamist, appi võtmata, välja tuua olulisi seoseid, üldistusi, seaduspärasusi. Raamat, mis väga lihtsalt viisil maailma toimimist selgitab. Kõik tegelased on oma ekstravagantsusteski inimlikud, kõik on usutavad, kõik on põhjendatud. Tundub, et autor on suutnud loo mängleva kergusega kirja panna, mingit konstrueeritust kuskilt ei paista.
Minu poolt mugandatud (eemaldasin otsesed vihjed konkreetsele situatsioonile, milles lause öeldud) tsitaat, mis mul lausa silma märjaks võttis, pole ammu nii head ja veel kulumata mõtet lugenud:
"Maailmas ei olegi midagi võita, elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi, aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, aga on tore teineteist aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullus hääles." (lk 393) See on sõprusest siis.

10. Anne Sverdrup-Thygesen - Putukate planeet

Mulle on alati loodus huvi pakkunud ja ma arvan, et oleks kena, kui teistelegi pakuks. Raamatu autor on bioloog ja nii palju, kui mina selle ala esindajatega kokku olen puutunud, siis kipuvad nad huvitavad inimesed olema. Sellised, kes oma teadmisi teistele huvipakkuvalt edastada suudavad. (Erinevalt matemaatikuist - kole isiklik torge, ma tean. Kindlasti ei vasta reaalsusele.) Palju huvitavam raamat kui näiteks Maja Lunde "Mesilaste ajalugu", mis püüab putukatest ilukirjanduslikus vormis rääkida. 

Maskuliinselt alanud tabel lõppes puha feminiinselt, ma vaatan. Elena Ferrante olevat mõne arvates siiski mees, lisan aususe huvides. Klassikast, mis väga meeldis, lisaks siia veel vendade Strugatskite "Miljon aastat enne maailmalõppu" ja  Harper Lee "Tappa laulurästast". Ma püüdsin lugeda ka H. Lee teist, "Mine, pane vahimees välja", aga ei jõudnud eriti kaugele, see ollagi väidetavalt "Tappa laulurästast" varajane variant, mis anti välja, sest pärijatel oli raha vaja. Ei meenutanud terviklikku lugu, pigem toorikut ja käeharjutust. Nora Ikstena "Emapiima" olen ka viie tärniga hinnanud, aga ausalt öeldes, ei mäleta üldse.