Reede, juuni 28, 2019

Andrus Kasemaa. Vanapoiss

Kas võib olla võimalik, et olles pealtnäha heteronormatiivset elu elav naisterahvas, peitub minu sees siiski ka üks homoseksuaalne vanapoiss? Ei ole siin ilmas midagi võimatut!

Ma olen siin ennegi öelnud, kuidas mu hingeloom on see nõukaaegsest multikast pärit nahkhiir, kes vedeleb üksi koopas ja käratab, et ei tema ole lind ega loom, sest lihtsalt ei viitsi mingeid lillekesi kokku tassida ja jääd sulatada. Käige kuradile oma peoga, ei tahtnudki sinna!

Ja mu lemmikbändi nimi Hole ei tähenda sugugi mingit ihuavaust nagu irvitajad arvavad, vaid hoopis "tühjust meie kõigi hinges", seda põhjatut musta auku, kuhu keegi vaadata ei julge. Kasemaa raamatu kohta ütleb Vilja Kiisler Sirbis, et "igaüks saab ära tunda oma sisemise vinguviiuli ja ärgu tuldagu ütlema, et leidub mõni, kelles seda pole."

Ma tegelikult kahtlustan siiski, et päris kõigil sellist nukrat tegelast hinges ei ela, aga enda kohta julgen küll tunnistada, et mõnikord saab teda ikka mõnuga kuulatud. No päriselt ei ole ju see maailm normaalne? Inimesed on suures osas lollid ja koledad, planeet on pekki keeratud, riigist rääkimata, kõik on halvasti ja FB-sse tahaks kirjutada, et käige te kõik ka ... . Aga sa ei tee seda, sest noh, teisest küljest vaadates... Selle pärast mulle "Vanapoiss" väga meeldiski, et ta oli reaalne, ta sattus vabalt endaga konflikti, rääkis oma sõnadele vastu ja sattus jutuga ummikusse - nagu meist igaüks. Põhimõttekindlad oleme vaid üürikese hetke  - siis kui on vaja kellegagi vaielda. Et muidugi, tahaks üht korralikku konflikti, mis saasta maa pealt pühiks, aga siis tuleb meelde, et vägivald tegelikult ei meeldi või roniks kuhugi metsa elama, mis sest, et maatöö konti murrab. Juhtub igaühega, aga tunnistada ei tahaks. Vanapoisil on vähemalt ausust seda tunnistada. Temast ei sõltu miski ja oma maine pärast ta muretsema ei pea. (See on kohutav patt ja kõigi hädade algus, nagu ütles mulle kunagi psühhiaater ja no selle raamatu valguses on tõepoolest näha, kuhu selline ühiskonnaga mitte ühte jalga käimine välja viib!)

Eriti südamelähedased olid see kleidiga sõjaväkke minek ja enda vabalt tappa laskmine  - imeline, ma aplodeerin!, ja kahekesi soosaarele põgenemine - kes meist, no ausalt, ei oleks seda plaaninud?! Ma loodan, et minu ümbruses selliseid ei leidugi! Muuseas, mingite külajuttude põhjal olevat L.-i suguvõsa just loos mainit Nava talust pärit, ilmselt soovunelm kah. Kas päriselt on olemas inimesed, kes selle maailma korraldust ja igapäevaseid väikseid rõõme südamest naudivad?! Kole mõeldagi.

Vanapoisi käest saavad koosa kätte kõik - ta on gei, kes vihkab geisid, naisi, sotse, rahvuslasi, liberaale, sõjaväge, Eesti presidenti. Ja selle kõige juures jääb ta täiesti sümpaatseks tegelaseks, päriselt. Ma arvan, et kui sulle on südamelähedased teised elus pettunud vanamehed nagu näiteks Houellebecq ja Bukowski, siis meeldib sulle ka "Vanapoiss". Ainus asi, mida pidevalt lugedes meelde tuletada, on see, et tegelikult on see üks igati noor vanapoiss. Mul oli sellega omajagu pusimist.

P.S. Tegelikult see ei ole mingi ihhihii-ahhahhaa lõbus raamat, loo taustal kooruvad välja ka põhjused, miks vanapoiss on just selline nagu ta on.

4 kommentaari:

  1. Kas Bukowski oli elus pettunud? Ei arva. Ta leidis küllaltki varakult need tugipunktid, millele võis oma vabaduses toetuda. On märgatav vahe, kas kõiki siunata ja süüdistada, või suhtuda ükskõikse üleolekuga, B tehnika oli see viimasena nimetatud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Elus pettunud ses mõttes, et vastand "elu on alati lill" suhtumisele. Siunamine ja süüdistamine on tüütu, ükskõikne üleolek iseloomustab ehk paremini ka seda raamatut, kui Kiisleri mainit "vinguviiul", see veidi eksitab tegelikult.

      Kustuta
    2. oh paradokse-paradokse... kes kipuvad uskuma, et "elu on alati lill" hakkavad üsna pea tajuma, et nii lill elu ikka pole ja siis... no tõenäoliselt konstrueerivad midagi, nt laskepesa enese- ja eluabi trükistest. Või hakkavad jaurama, et "elu on sõnnik" (lootes, et keegi tõestab neile vastupidist). Seega, palun lubage toodud vastanduses kahelda.

      Kustuta
    3. Mu meelest on ilmne see, et "elu on lill" ja "elu on sõnnik" on lihtsalt maskid ja keegi ei usu neisse päriselt. Lihtsalt see esimene on kõvasti rohkem aktsepteeritud ja tagantkiidetud mask. Vingumine ja üleüldine vaimustus on tüütud ühteviisi.

      Kustuta