Alati valmis surema majanduse eest

Texase kuberner nõnda väitis, et vanavanemad olla nõus USA majanduse nimel oma elu jätma.

Ilmselt ma olen suisa eesrindlik, ise pole veel vanavanem ega midagi. Igatahes tuli meile esmaspäeval see kauaoodatud uus töötaja. Ma olin muidu eelmise nädala korralikult kodukontoris, aga uut inimest juhendada ei ole meil distantsilt lihtsalt võimalik. Ma muidugi eelnevalt küsisin, kas ta üldse on nõus tööle hakkama praegustes oludes ja tema rõõmsalt oli. Selge see, et ka tema olukord ei olnud kiita, oli ta ju just eelmisse kohta lahkumisavalduse andnud ja praegu töökäsi just laialt ei vajata. Täna hommikul inimene kirjutab mulle, et tal olemine sant ning tööle ei hakka tulema...Imeline, juhendasin teda kaks päeva sama arvuti taga. Oli vaja, onju, oli. Ei olnud, üldse ei olnud, keegi isegi ei käskinud, me poleks ilma uueta hätta jäänud, me saaks kõik vabalt kodunt töötada, aga...

Esimene tunne oli muide kergendus - jess, täna saab jälle omaette klappidega muusikat kuulata! Ilmselgelt ka viimane päev inimeste hulgas - ostaks poest (tõesti, mul ei jää kodus toitu üle, et lõuna kaasa võtta) midagi eriti head lõunaks (ei olnud väga võtta), äkki käiks sips-niuhti Rahva Raamatust kah läbi? Selle viimase mõtte matsin maha, sest sips-niuhti seal kindlasti ei lähe. Selle asemel olin loov ja asutasin vanematega raamatuvahetusteenuse - vanematel inimestel raamatuid ikka jagub, vahetada saab kontaktivabalt postkasti kaudu. Miinuseks see, et peab teadma, mida tahad, mulle saadeti esimesena heas usus tohutu tellis Stalini elulooga, mis mul juba "lapsena" loetud.

Lapsed said kolm päeva kodus kenasti hakkama, kuigi ema üritas mulle selgeks teha, et ma olen kriminaalkuriteo sooritanud ja 11-aastase üksi koju jätmine olla seadusega keelatud...Nii "lääneriik" me veel õnneks ei ole. Rootsis olla näiteks suletud ainult üli- ja keskkoolid,  kahtlustan, et ehk just sel põhjusel - nooremad ei tohi minutitki järelvalveta olla ja see paneks majandusele liiga suure põntsu kui igaüht keegi koju valvama jääks. Üldse olen ma vist liberaalsem kui minu vanemad olid, mis mu meelest on pigem haruldane, ikka satun kuulma jutte, kuidas lapsi ei julge vanavanemate juurde viia, annavad lastele "valet" sööki, halba eeskuju jne. Samas tajusin ma oma lapsepõlves enda vanemaid ka palju rangematena kui teised, võib-olla ongi loogiline, et nüüd on vastupidi ja need vabaduses kasvanud lapsed on enda omade suhtes piiravamad.

Trendikas on kodusolijaile midagi meelelahutuseks soovitada (õudne, ma ikka kõõksusin nende mindfulnessi harjutuste ja muu peale, mismõttes ei osata oma aega sisustada?), ma vaatasin täna ära kaks esimest osa Elena Ferrante Napoli-tetraloogia esimese raamatu "Minu geniaalne sõbranna" järgi tehtud samanimelisest seriaalist, mille neli esimest osa ETV2-s juba vaatamiseks üleval on. Raamatutest on eesti keeles ilmunud kaks esimest, minu arvates oli teine osa parem, aga seriaal on visuaalselt nauditav ning mõtlemapanev tagasivaade maailma, kus haridus oli luksus, töö kogu elu sisu ning keelepeks ainuke meelelahutus. Osatäitjad on lihtsalt imeliselt valitud!