Lugesin Indigoaalase juures, kuidas ta igal aastal viskab ära mingi peotäie kasutusaja ületanud kinke- ja sooduskaarte (puhas raha) ja surin seesmiselt (vabandust, loen hetkel "Britt-Marie oli siin" ja seal ülekasutatakse seda väljendit...). Kui keegi annaks mulle "asjade ostmiseks" mingi summa raha, siis ma ei oskaks sellega mitte midagi teha, kulutaks niisama igapäevavajadusteks ära (vabandust kõik, kes mulle tähtpäevadeks raha on kinkinud, ma iialgi "ei luba endale midagi erilist"). Mitte, et mul igapäevasest rahast puudu jääks, vaid ma lihtsalt ei oska midagi tahta. Ainus asi, mis mind sunniks midagi välja mõtlema, olekski kinkekaart, sest mu ihne süda tilguks verd, kui see raisku läheks. Siis ma jah läheks ja ostaks midagi.
Ma alati imestan igasuguste suunamudijate kontode all, kuidas inimesed tõepoolest inspireeruvadki ja tahavad mingeid asju, mida nad piltidel-videotes näevad. Ma ei taha iialgi. Miks ma peaks midagi ostma, kui mul seda otseselt vaja ei ole? Ma ei ole ikka veel tarbimisühiskonnaga kohanenud vist. Mind häirib, kui mul on riideesemeid, mida ma harva kannan. Asju, mida ma eriti ei kasuta. Mind panevad imestama inimesed, kes niisama, asja ees, teist takka kodukujundust muudavad, tõstavad mööblit ringi jne. Korra sai tehtud ju juba (siis kui sisse kolitud)? Mulle on see umbes sama, kui küsida (on küsitud), et kas sa tõesti kavatsed samas kohas elu lõpuni elada, sama mehega ja samas töökohas töötada? Nagu otse loomulikult? Kui juba tee ette võetud sai, tuleks see ikka lõpuni käia, või mis? Iseasi, kui oleks vale tee valitud, aga kui ei ole, siis milleks arvata, et kusagil on äkki ikka parem? Ja ma tean, et on inimesi, kellega kohtudes sa tead, et nad on vahepeal töötanud juba viies erinevas kohas, vahetanud kolm korda eluaset ja kaks korda elukaaslast ning ei leia selles midagi imelikku. Nagu mingid erinevad inimliigid või nii. Miks ma peaks tahtma uut telefoni, kui vana töötab?
Kuidas mõni on suuteline koheselt koostama paarikümne punktiga soovide nimekirja, ma katkuks enne endal karvad peast, kui paar punkti kirja saaks!? Äkki on asi selles, et mul lihtsalt ei ole kunagi millestki puudust olnud? Ma ei ole elanud, unistades, kuidas ma siis, kui kunagi raha saan, endale mingi asja ostan. Pluss loomupärane ihnsus, vanaema rääkis, et mu vanaisa olevat olnud kaardimängus alati kõige ihnsam mees, võtnud oma rahatasku alles siis ohates välja, kui kellelgi teisel tõesti enam midagi panustada ei olnud. Või ei olegi mul erilisi unistusi, sest ma ei ela tulevikus. Näiteks praegu ma ei saa aru paanikast, et raudselt peab veel maiski toas istuma. Minu jaoks hetkel lõpevad piirangud 1. maiga ja ma lihtsalt ei suuda kaugemale ette näha. Kui asi kohal on, eks siis vaatame. Mul paneb aju bloki peale. Niisamuti ei saa ma praegu tegeleda juunikuise reisi teemaga, sest see on ju alles juunikuus. Ma mõtlen sellele hiljem, hetkel on kõik nii nagu on, ma ei ole midagi tühistanud. Planeerida tulevikku? Ei. Ma ei ole elus midagi planeerinud, jah saan aru, säänsed ei tohiks lapsi saada ega midagi, aga ju siis mul puudub see eksistentsiaalne hirm, et mis siis saab kui?! Ju saab, kui ei saa, siis sureme ära. Ilmselt. Äkki kannatame ka enne, aga sellele on parem mitte mõelda.
Ehk ma olen hea kohaneja? Seda mõtlesin ma juba tookord Mikroga poolteist kuud haiglas olles. Kui enamikul oli õudne stress ja elumuutus, siis mul oli lihtsalt kuidagi, et ahah, nüüd siis hakkame pooleteise tunni tagant magama. Ok, siis. Mis seal's ikka. Äkki ma kohaneks totalitaarse korraga sama "valutult"? Teised võitlesid toanaabritega, haiglatoiduga, pesemisruumiga, mul oli sügavalt savi. Pigem oli huvitav vaheldus. Et ma nagu ise vaheldust ei otsi, aga kui elu pakub, siis võtan meeleldi vastu?
Või on selliseid asju, mida mina päriselt tahaksin, lihtsalt ülivähe? See võib ka olla, sest kui ma lähen poodi, siis on seal kõik nii igav ja tavaline. Selliste asjade ostmine ei ole inspireeriva eneseväljenduse akt vaid lihtlabane vajaduse rahuldamine - paljalt on külm, peab midagi selga ajama. Kuidas lubada endale midagi erilist, kui kõik on tavaline?
Aga äkki sa lihtsalt ei täi enesele midagi erilist lubada? Ratsionaalne mõtlemine võtab üle a la on mul tõesti seda näiteks Laura Ashley voodikatet vaja kui iidvana tekikoti saab ka voodi peale sirgeks tõmmata ja keegi ei näe nagunii.
VastaKustutaRatsionaalne mõtlemine võtab ka üle jah kindlasti. Samas see voodikatte teema on juba see, et mul tekib tõrge igasuguste Laura Ashleyde osas - vastik väikekodanlik "kõik tahavad seda!", vat oleks midagi tõeliselt erilist pakkuda, aga selliste asjade leidmiseks peab eraldi otsima, neid ei suruta silma alla.
KustutaSellest saan ma väga hästi aru, et kui vana telefon veel töötab, milleks siis uus?! Mu vana CAT veel töötab, kuigi vahel jupsib - kui ma netis surfan, ei saa kõnesid vastu võtta - kõik kiilub kinni jube aeglaseks. Tütar püüab mind veenda, et pea 3-aastane telefon on põhimõtteliselt surnud, aga... ma ei taha uut!!!
VastaKustutaSamas kulutamisega ei ole mul probleeme, kuigi mälestuse-asju ei oska väga hinnata. Ma võin vabalt osta "mälestuseks" kolm paari töökindaid ja need südamerahuga surnuks trööbata ning olla üdini õnnelik ja tänulik.
Mul on mingine üleüldine kulutamise teema jah, hiljuti oli iseteeninduskassas dilemma - kindaga ei saa väga hästi pihta sellele "ma ei soovi tšekki" nupule. Kumb valida, kas pisikuoht või raiskamine tšeki kujul. Muidugi valisin pisikud. Mitte, et see minu tšeki mitte trükkimine miskit suures plaanis mõjutaks.
KustutaHuvitav vaatenurk. Aga kui sa ise midagi ei vaja, kas sa ka teistele mõeldes ei taha midagi osta?
VastaKustutaNt lapsele mänguasja, mida ta väga igatseb, vanaemale jalgratast, mida ta ise osta ei jaksa vms?
Naljakas on see, et mu lähisugulased on ka kõik umbes minusugused. Ema ei kannata asju, mida ta ise ostnud ei ole, lapsed ei tea iial, mida nad kingiks saada tahaksid ja lappavad siis nö kohustuslikus korras mänguasjade katalooge, et linnuke kirja saada :) Mees vihkab kingitud asju...Isa võtab ainsana kõik rõõmsalt vastu vist. See on siis just asjade koha pealt, lapsed tahavad mul pigem "kuhugi minna", mees ka. Selliseid "elamusi" mulle meeldib kinkida, muuga ma tunnen tõesti ka kohustust, ei rõõmusta see mind ega saajat, vähemalt mitte rohkem kui hetkeks ja hiljem on need kingitud asjad lihtsalt jalus ees.
KustutaRitsik, sa vist ei ole elanud maailmas, kus enam-vähem kõigil on pisiasjade jaoks piisavalt raha. Ja suurte asjade kinkimine on mitmel põhjusel keeruline.
KustutaMa sisuliselt kirjutan kõigile alla, mida Marca siin kirjutanud on.
Siin võib vist jagada inimesed laias laastus kaheks - vaese ja mittevaese maailmavaatega. Vaesel on alati midagi puudu ning selle saamine raskendatud. Tihti on sõpruskondades sarnase mõtteviisiga inimesed, millest tuleb ka imestus, et teistsuguseid ka olemas on. Olen ise olnud "see vaene", praegu juba paranen pidevast puudusetundest. Päris mõnus on mitte vajada juurde uusi riideid ja muud eluvajalikku. Ja ka see on päris mõnus, kui ei ole hirmu, et homme pole süüa või äkki tõstetakse üürikast välja. Vaesus paneb inimesed teistmoodi käituma ja mõtlema. Vahel tundub, et ülemaailmne tarbimishullus on just vaese inimese mõtteviisist tulenev (see ei pruugi tähendada füüsilist vaesust).
KustutaJah, ma ka ei ütleks, et see tuleneb otsesest ainelisest olukorrast. On ju ikka neid ka, kes saavad endale kõike lubada ja kellele lihtsalt meeldibki osta ning vaeseid, kes ei varu.
Kustutajah, aga see vahe on vaesel ja rikkal olenemata mõttemaailmast, et vaesel on rohkem juhust tahta midagi, mida parajasti endale lubada ei saa. Näiteks mingit söögiasja.
KustutaMa olen kuulnud, et oma tarbimisvajadust põhjendatakse sageli ka keerulise ainelise olukorraga minevikus. Teisalt tean inimesi samast perest, kellest üks tõesti hiljem luksust ihales, aga teist seesugune värk üldse ei tõmmanud.
KustutaTöötasin kümmekond aastat tagasi Rootsis ja see oli aeg, mil suur osa Rootsi väikeseid ja suuremadki ettevõtteid said 40-aastaseks, tegid aga sünnipäevapakkumisi ja hinnad olid ülihead. Mul ei olnud śoppamise kogemust ja pisike ostlemine oli õhtuseks ajaviitmiseks täitsa mõnus. Kord keerutasime kolleegiga koos poes pluuse - nagu oleks vaja ja nagu ei oleks ka, nagu oleks ilus ja nagu ei oleks ka, hind oli nende asjade juures kõige parem. Siis pani kolleeg pluusi stangele tagasi ja ütles, et kui seda homme veel tahan, siis tulen ja ostan.
VastaKustutaMinu jaoks sai see ütlemine kuldtähtetega taevasse raiutud. Nii olengi teinud, et kui homme hommikul veel meeles on, siis on seda asja vaja. Veebipoega või blogijate reklaamituga on veel lihtsam - leht kinni. Kui oli vaja, küll siis meenub. Kuidas sellega on läinud? 100-l juhul 100-st ei meenu ja ammugi ei ole vaja.
See on tavaline, kui midagi on palju, siis muutub see väärtusetuks ja kui meil midagi pole, siis on see väärtuslik. Vajadus, hirm, lootus paneb liigutama ja tekitab väärtuse, mille järgi me hindame asju ja aega, ehk väärtuse hindamine millegi suhtes sunnib sind ostma ja kui väärtus kaob, siis see sunnib minema viskama. Tavaliselt kui raha otsa saab, muutuvad asjad väärtuslikeks ja hakkad neid tahtma.
VastaKustutaMa ei osta mitte midagi (ok, söök ikka)! Absoluutselt iga asjaga kaalun, kas saaks ilma läbi, kas saaks laenata, viimasel juhul käin taaskasutuspoodides. Kaubamaja kinkekaarte (aitäh armas tädi) kasutan shampooniks, juuksevärviks jms igapäevatarveteks. Sünnipäevaks ja jõuluks küsin praktilisi odavaid asju a la juuksehari, sokid, keeksivorm. Minu põhimõte on säästa nii palju kui võimalik. Aga mul on see võimalus, sest vanasti kui ma suurt palka sain, siis viisin sellest nii palju riide- ja jalatsipoodi, et praegu on hea võtta :)
VastaKustutaOlen vaimustuses oma taaskasutusprojektidest (ideid võiks tegelt rohkem olla), kandin asju ümber siia-sinna, peaasi, et uusi ostma ei peaks :)
Aga mille jaoks ma säästan? Noh, näiteks reisin kaugele ja kauem kui keskmine inimene. Kusjuures see polegi nii tohutu kirg, juba reisitud kah, aga kliimavaheldus on tervitatav. Ja siis veel see, et tänu oma säästlikule eluviisile pole ma juba 5 aastat palgatööl pidanud käima (ilmselt enam ei lähe ka).
Teistele kingituste ostmine on ka piin. Ma ei ole eriti läbinägelik ja intuitiivne inimene. Mulle meeldiks kui keegi ütleks konkreetselt, et vot seda kätekreemi oleks vaja ja asi ants. Hundid söönud, lambad terved.
:) Läinud sünnipäeval küsisid sõbrad, mida kinkida? Töökindaid on alati vaja! Ja nad läksid ehituspoodi ja tõid (tütre juhendamisel) peotäie erinevaid kindaid. Ma olen siiamaani õnnelik ja tarvitan neid suure tänutundega. Inimeste vajadused võivad väga erinevad olla, küsimine päästab palju :)
KustutaMa olen vist lihtsalt nö rott, ma ei kogu mingi kindla eesmärgiga, mulle lihtsalt meeldib kontol raha näha ja see ei tekita minus mõtet "mida selle eest nüüd kõik osta ja teha saaks?". Taaskasutusega ka üldiselt ei tegele ja palgatöö ei käi pinda. Kingituste osas mulle õudselt meeldiks, kui keegi oleks see läbinägelik ja intuitiivne inimene, kes mulle "õigeid" kinke teeks (mu šopahoolikukst ema isegi on!), aga praktilisi asju ma ka saada ei taha. See justkui ei ole üldse kingitus, parem ärgu üldse kingitagu. Ma tahan üllatuda!
KustutaEi, ega mul ka raha arvel ei kõrveta üldse :) Kah pigem niimoodi, et äkki ükskord on vaja süüa osta ja minu pisike (eesti mõttes vist keskmine) passiivne sissetulek läheb veel pisemaks (noh, nagu praegu).
KustutaMa vahest lihtsalt mõtlen sellele, et raha hauda kaasa ei saa ja sellepärast olen endale teinud plaani asjadest mille peale on ok südamerahus kulutada. Noh, et säästmise eesmärgil mingit tolku oleks (mu enda jaoks). Seega - kontserdid, teatrid, kino, vein...:)
Tead, selle kingituse tegemisega on vist selline lugu, et ma ju tean, et vanemad sugulased soovivad midagi kinkida, muidu jätab süda lööke vahele. Niisiis olen lahendanudki asjad praktilises võtmes.
Jah.
VastaKustutaMe pole kunagi nii hästi elanud.
Meil on nüüd isegi koristaja!
Aga me pole ikka rahul...
Mina ei taha üllatuda, enamasti mitte, sest sünnipäevakingiüllatused on enamasti mõttetu rämps. Harva on tõeliselt head üllatust, selle peale ei saa loota.
VastaKustuta"Korra sai tehtud ju juba (siis kui sisse kolitud)?" ja "Miks ma peaks tahtma uut telefoni, kui vana töötab?" - täpselt mina.
VastaKustutaaga asju, mille ostmisest ma juba ette mõtlen, on küll olnud, just rahahädas. "Siis, kui raha saan, ostan jalakreemi, köömneid ja tšillipipart" (sest need on otsas ja ostmisega peab ootama, kuni raha laekub).
Kustutaah, vat raamatuid ma küll tahan mõrvarliku ihaga. mitte suvalisi raamatuid, vaid peaaegu alati on parajasti müügis mingi raamat, mida ma pööraselt tahan. Mis viib A. meeleheite äärele, sest raamatud ei mahu koju ära.
Kustutaja reeglina ka mingeid häid söögiasju (mida täpselt, vaheldub kogu aeg).
Ma olen selles valemis too A.
KustutaPalun mulle raamatuid mitte kinkida, kui vähegi võimalik on... :)
Ma kunagi ka varusin raamatuid, aga selgus, et ega ma neid reeglina mitu korda ei loe siiski. Seega eelistan praeguseks raamatukogusid.
KustutaMina olen raamatukogu inimene, kaasa ikka ostis tonnide viisi (filoloogi kiiks) aga kui pisike maja enam ära ei mahuta liikus sujuvalt e-lugeri peale.
Kustutaraamatukogud on üldiselt jah kuldaväärt, ma saan sealt oma raamatute ahnitsemise kaifi kätte, ilma et kodu raamatutest lõhki läheks.
KustutaAga on raamatuid, millest ma tahan, et pidevalt oleks käepärast, sest mul võib neid ette hoiatamata vaja minna (ei ole sellised, et korraks loen ja aitab). Nt praegu tunnen, et mind häirib, et mul ei ole majapidamises Shakespeare'i kogutud teoseid.
Ja siis on ka need raamatud, mida üheski lähedalasuvas raamatukogus lihtsalt ei ole. Mul on selliseid päris palju. Praegu ei tööta RVL ka.
st mul on selliseid endal kodus palju; ja on selliseid, mida oleks vaja ja praegu üldse kätte ei saa. nt 15. sajandi Itaalia tantsusammude monograafia, mis on igal pool juba ammu läbi müüdud, libgenis ei ole, füüsilistest raamatukogudes oleks, aga lähim eksemplar on Saksamaal ja RVL ei tööta.
KustutaMulle olid asjad tähtsad kui neid polnud saada, või kui olin liiga vaene, et neid endale lubada - nõuka ajal ja natuke hiljem. Pole kunagi aru saanud lääne inimeste asjadekultusest, neil (meil) on ju alati võimalus soovi korral osta (mõistlikkuse piires, ma ei pea silmas luxjahti või hävituslennukit).
VastaKustutaViimased 25 aastat on elamused absoluutselt see kategooria mida hindan. Asjadest on mõned olulised aga seda tarbimisväärtuse tõttu - mobla peab olema tipp foto ja video võimekusega (mis ei tähenda, et seda iga aasta vahetama peaks) auto peab ilma teele jätmata mugavalt tööle, matkama või suusamäele viima, jalatsid ja riided peavad mugavad ja töökindlad olema sõltumata peale kleebitud firmamärkidest. Ratas, suusad, spordivahendid minu võimetele vastavad, mugavad ja töökindlad. Arvuti peab suutma mänge mõistliku resolutsiooni juures jooksutada.
Ongi vist kõik elulised vajadused. Toit peab kõhtu täitma, pole paha kui see maitseb ka, tänu kaasa oskustele pole põhjust kurta. Lõpuks muidugi õlu, mida joon pigem vähem aga seda mis tõepoolest meeldib, mitte mingit odavat virret.
Seda postitust lugesin ja muutkui noogutasin kaasa. Ma ka alati imestan, kui inimeste asjade soovinimekirju loen, et kuidas nad küll teavad. Ja eluaeg on mul olnud probleem, kui keegi küsib, et mida sulle kinkida. No ma ei tea, sokid on jummala ok, või söök, kindel värk, et kulub ära, aga asjad, no ma ei tea. Jäävad kuskile vedelema, võtavad ruumi, mul on juba kõik vajalik olemas.
VastaKustuta