Kaspar Colling Nielsen. Euroopa kevad

Ramloff diskuteeris hiljaaegu FB-s, kuidas tema jaoks on oluline, et loetud raamat võimaldaks teha mingeid järeldusi inimelu kohta üldse, sõnastada mingi elutõe, aforismi, "pointi".* Ma olen sellega üldiselt päri ja kuna see raamat mulle tõesti väga istus (meeldis on keeruline öelda siinkohal), siis proovisin ise selle leitud tõe ka sõnastada ning kõlaks see päris lihtsalt: "Õndsad on vaimust vaesed". Täpsustatuna "Aju on kasulik ainult priviligeeritud klassile."

"Euroopa kevadet" on raske spoilerdada, sest teemasid, millega tegeldakse, on keskmisest rohkem, kuid ütleme kohe ära, et kui teid häirib anaalseks alaealiste ja alaarenenutega, siis ärge parem lugege. Nii, tehtud, jätkame.

Üheski arvustuses pole üle ega ümber saadud Houellebecq'ist, kellega sarnasusi muidugi on, aga kui prantslase teostest õhkub sünget depressiivsust ja lootusetust, siis taanlane asub asja kallale täis elurõõmu. Ja see hoiak on mu meelest mõjuvam, sest keskendub olukorrast võitjate lugudele ja ka neid peab ju olema, kuidas need düstoopiad muidu püsiksid. Võitjatel ei ole paha nagu Houellebecq'i vanameestel, võitjad astuvad naerulsui helgesse tulevikku ega vaeva oma päid kõrvalejääjate hädadega. Eks ta veidi kummaline ole, see tulevik, aga küll me ära harjume! Me kõik tahaksime olla nagu nemad ja niisama üle libisedes võibki selline mulje jääda, samas kui kulisside taha vaadata, näeb seal päris korralikult mäda ja vaklu, mis on lihtsalt kenasti ära peidetud progressi selja taha.

Huvitava kokkusattumusena tundus mulle, et Nielsen on enne kirjutamist lugenud Prechti, kelle imelisest raamatust ma siin kirjutasin. "Iseenesest ei olnud enam miski juhitud poliitilistest ideoloogiatest ega poliitilistest reformidest. Ühiskonda juhtis tehnoloogiline areng ja tehnoloogilise arengu üle ei olnud mingit kõrgemat võimu. See lihtsalt toimus ja kõik pidid kohanema arenguga ja uute tekkinud olukordadega." ** See on täpselt see, mille eest Precht meid hoiatab. Lisaks on Nielsenil raamatus koht, kus tehisintellekti arendamisjärgus saadetakse laborisse "mingid humanitaarid", kelle kobavad küsimused eetilisuse kohta nullib ära raudne loogika - me ei saa otsustada ette asja üle, millest me veel ei tea, mis temast välja tuleb! Ratsionaalne maailm halastust ei tunne! (veel üks hea ja teemakohane aforism).

Raamat esitab meile küsimusi ja teemaarenguid, mida me üldiselt ebamugavateks peame, neid, millest me parem rääkida ei tahaks. Näiteks see, kuidas alaareng muutub tabuks siis, kui see visuaalselt välja paistab. Kust läheb piir naiivse ja rumala ning diagnoosiga inimese vahelt? Keda me ära kasutame? "Oma tarbeks" lollikesega püherdada on "kunstniku ekstravagants", aga avalikult poolpaljaid hooldekodu patsiente maalida on rõve, eemaletõukav ja kohutav tabu.

Inimene aretab enda jaoks intelligentsed koduloomad, aga loomulikult ainult lemmikloomad, mitte sea või lamba. Ahv on ka juba liiga "õõvaorg". Loomadel on mõte ainult lemmikuina või meile kasulikena (põllumajandusloomi ei ekspluateeritud, neil lasti vabalt looduses elada).
"Meie funktsioon on olla nunnud ja armsad, olla eriti head lemmikloomad, paremad kui tavalised lemmikloomad, kes ei oska mõelda. Kui me seda ei suuda, siis me oleme, jah, siis me oleme ju nagu need droonid, kellest enam kasu ei ole, siis ei ole meist enam kasu, saad aru?"/.../ "Aga see on ju hirmus, " ütles Wilhelm vaikselt. "Jah, omamoodi küll."
Samuti on suurel osal inimestest "mõte" ainult teistele kasulikena. Paralleel raamatus Mosambiiki ära saadetud tülikate moslemitega - selle võttega olid kõik väga rahul. Milline vahe siis üldse on inimesel ja loomal, vaadatuna eduka, ekspluateeriva ühiskonnaliikme seisukohast?

Domineerimine on inimesele loomuomane, edasiviiv jõud. Kui sa seda ei suuda, on sinu huvides vähem mõelda. Kes liiga palju maailma asjade ja õigluse peale mõtleb, tahab peagi ära surra. Meenutagem või Houellebecq'i.


 Lingin siia ka ühe teise toreda arvamuse sellest raamatust, millega ma olen osalt nõus, osalt täitsa vastupidisel arvamusel. Eriarvamusel siis just nende arvustuses mainit võrdluste osas - mulle meeldisid, just kuidagi omal kohal olid minu jaoks. Sobisid stiiliga ja võimendasid groteski. Ja oo miks sobivad mulle alati just need raamatud, mida soovitatakse "vanematele meesterahvastele"?!
P.S. Ma tegin kunagi üht netitesti, mis teatas arrogantselt, et arvab ära mu soo ja vanuse, täitsa ausalt täitsin ja tuligi "mees, üle 40-ne".


* See "point" tuleks siis ikka ise välja lugeda raamatust, raamatud, mis mingit elutõde kandikul serveerivad (a la Coelho), siia alla ei kuulu.
**Ma jään selle karantiiniga ilmselt pimedaks ka, sest olen sunnitud e-raamatuid lugema, sestap ka leheküljenumbreid anda ei oska. Laenan ELLU-st ja loen tahvlis, sest lugerit mul pole ja tegelikult ELLU omi lugerist lugeda niikuinii ei saaks.