Mia Kankimäki. Naised, kellest ma öösiti mõtlen.

Me oleme siin blogis juba kunagi kokku leppinud, et ajalugu muutub kõige põnevamaks kui seda tutvustada läbi konkreetsete isikute. Enamasti võetakse sel puhul ette igasugu tuntud onud ja isegi sel juhul leiab ikka midagi ennekuulmatut, aga kui vaadata hoopis selliseid tegelasi, kellest suurem osa meist isegi kuulnud ei ole?

Teiseks meeldib mulle enamasti kui žanri piire rikutakse. Ka siin ei ole tegemist klassikalise ajalooraamatuga, samuti mitte päeviku või ilukirjandusega, reisikirjakski ei kvalifitseeru sajaprotsendiliselt. Ometi nautisin ma lugemist väga, sest ühelt poolt olid ootamatud ja mõtlemapanevad kõik need ajaloolised faktid, teisalt suudab autor meisterlikult õhkkonda luua, ta on üks neid väheseid, kes teab, mida tekstis rõhutada, et lugejal tekiks tõepoolest tunne, et viibitakse parajasti kirjeldatavas paigas ning neid paiku on siin raamatus ikka palju ning eriilmelisi. Aafrika, Aasia, Itaalia, Tiibet, segiläbi kloostrid, kohvikud, aurulaevad ja härjavankrid. Kui üldiselt kiputakse leitud fakte lihtsalt omaks võtma, siis Kankimäki haarab neist tugevamalt kinni, ta hakkab arutlema, kuidas mingi asi ikka tegelikult olla võis. No näiteks see, et sa matad oma üheteistkümnest lapsest enamiku, paned lastele isegi samad eesnimed, lootuses, et äkki see nüüd jääb elama, samal ajal kõrgetasemelist kunsti luues. Mismoodi üks inimene niimoodi elada suutis? Kas ta oli samasuguse tunde- ja tajumaailmaga nagu meie siin või hoopis teistsugune? Ei olnud mitte ainult mehed toona terasest, vaid naised ka. Kuidas minna ümbermaailmareisile päevase etteteatamisega ja ühe käekotiga? Olukorras, kus ümbermaailmareis tähendas hoopis midagi muud kui reisimine tänapäeval. Olukorras, kus osa maailma kohta ei leidunud isegi kaarte. Kuidas on võimalik matkata ekstreemsetes tingimustest toitudes päevade viisi vaid võiga teest? Kuidas on ööbida pea iga öö kirpudest ja täidest kubisevatel asemetel või niisama puu all, ekstreemsematel juhtudel hütis koos mädanevate inimjäänustega? Ja sealjuures ikkagi leida, et see ei ole asi, mis kohutaks, vaid reisimise oma elu eesmärgiks võtta?

Nagu Kankimäe eelmises raamatus "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma", on ka siin üheks teemaliiniks mälu ja selle usaldusväärsus. Kui me loeme kangelaslikest tegelastest, kuivõrd suudab üks inimene siiski üdini selline olla? Kuivõrd on enamik raamatuid hoopis mainekujunduse ja eneseesitluste projektid ning kui palju vaikitakse kõigist neist meeleheite tundidest, kuudest, isegi aastatest?  Ja kunst - kui palju valu on tegelikult peidetud neisse imelistesse piltidesse keskaegsetest aadlidaamidest, millised valikud glamuuri taga peitusid? Ühelt poolt on see muidugi vaid lukuaugu kaudu piilumine, kuid teisalt, enamasti ei tehta sedagi, vaid lihtsalt nenditakse, et näe, nii oli. Mulle meeldib, et Kankimäki püüab faktide taga peituvad lood päevavalgele tuua. Samas, mida need meile ütlevad, ega päris täpselt aru ei saa - olid toonased inimesed ikka üldse meile arusaadavad?

Kankimäki püüab oma kangelannadelt õppida. Kui nemad sadu aastaid tagasi hoopis hullemates tingimustes oma unistuste eest seista suutsid, siis peaksime meie seda enam. Mulle jäi neist õppetundidest, mida autor visalt üles tähendab, (ehk siis ka eneseabiõpiku võiks žanrimääratluste alla lisada!) kõige eredamalt meelde, et tuleb püüda teha seda, mida hing igatseb. Oma soove realiseerida hoolimata sellest, mida ühiskond ette kirjutab või mida teised arvavad. Aga kui sa ei ole oma soovides kindel? Kui sul ei olegi tõelist südamesundi? Ma kaldun arvama, et enamikul ei ole ja sellest tingituna ongi lihtsam ühiskonna ootustele muganduda ning tahta just seda, mida tahetakse, et sa tahaksid. Praegusel ajal on keerulisemgi, sest ühiskonna hukkamõist pole enam see, mis ta oli. Ei ole erilisi takistusi saavutamaks, mida iganes, samas on just karid sageli need, mis meid rohkem pingutama sunnivad.

Korraga nii ilus ja nauditav, kui ka hariv ja mõtlemapanev raamat, plusspunktid kujunduse (originaali ja eestikeelse raamatu kaaned on erinevad, aga mõlemad kaunid) ning pildigalerii eest.

Aitäh Varrakule raamatu eest!