Ehk siis jätkame juttu kingituste teemal, mida sai lahatud juba siin ja seal, jõudes üldiselt järeldusele, et igaühele oma. Noh, mind visati nüüd vist lasteaia listist välja. (Ilmselt siiski mitte, üks kiri pärast minu oma veel tuli, kus oldi samal nõul, mis mina, aga muidu saavutasin vaikuse).
Lugu järgmine - tegelikult käidi välja väga vahva ja mõttega idee, paraku tundus mõnele, et sellel on üks miinus - nimelt hind. Õpetajad on ikka nii palju panustanud - kink peab olema kallis! Kui ei ole kallis, ei ole õige kink. Kingime ikka lisaks sellele mõttega kingitusele paari sotaseid kõrvakaid ka juurde, siis on kindel. Ma siis julgesin arvamust avaldada, et ehted on veidi riskantne teema, sest kõik inimesed neid ei kanna, paljudel on mõne materjali (mul näiteks nii hõbe kui ka roostevaba teras kõrvarõngaste puhul välistatud) suhtes allergia ja mis minu jaoks peamine - ehted on isikliku eelistuse teema. Jah, need väljavalitud olid muidugi kunstnikutöö, kindlasti väärt kraam, toetame kodumaist disaini jne, aga minu jaoks täiesti nojah-siis emotsiooni kandvad. Ma eelistaks iga kell valida ehted enda isiklikust maitsest lähtuvalt. Lisasin ka kirja, et see on ainult minu arvamus, vabalt võin olla erand.
Minu jaoks on ehted isikliku stiili teema, mul on kodus karp täis täitsa kenasid kulinaid, mis kusagilt kingina saadud, aga ma ei kanna neid, sest ma ei ole neid ise valinud ja nad justkui ei kõneta mind. Mul võib olla halb maitse, aga ma eelistan ikkagi seda kellegi teise valitud stiilile. Mul üldiselt seab see kõrvade metallitalumatus ise ka piirid st kannangi ainult kulda ja kuna lapsepõlves õpetati, et kuld muu metalliga koos ei käi, siis varem kandsin suviti lisaks kullale ka puitu, aga see on nüüdseks lagunenud. Nominationi käevõru on mul ka, rangelt valitud lülidega. Üks võrdsete haaradega (kas ristil on ikka haarad?) must rist, mis meenutab nii Rammsteini kui MM-i logo, must liblikas, läbipaistev ümar kivi, mille lasin endale kinkida ja mis tähistab minu jaoks teemat "the only pure thing about me is you", siis üks pealuukene, paar musta pärlit, Lõvi ja tekst "be the exception normal is boring".
Ehted on mu jaoks veidi nagu tätoveeringud, isiklikud ja peavad midagi tähendama või sümboliseerima. "Lihtsalt meeldib" on ka täitsa adekvaatne põhjendus mu meelest, sest meeldimisega kaasneb ju ikka mingi isiklik eelistus. Aga kanda midagi ainult sellepärast, et kingiti ja ilmselt on kallis asi? No see on natuke nagu lõhnade puhul, ma pööritan alati silmi, kui midagi soovitatakse selle pärast, et "seda praegu palju ostetakse!". Mu meelest peab ikka endale meeldima, mitte et kõigile teistele meeldib. Muidugi on ka neid, kes leiavadki, et kõik lõhnad on ühtviisi head, aga no...ei ole ju. Just käisin poes nuusutamas ja selgus, et peab ikka vanade lemmikute juurde tagasi pöörduma, vahepeal pole mitte midagi head leiutatud...
Riiete puhul mind lausa häirib, et mul on kapis nii palju suvalist pahna, mis ostetud põhimõttel "midagi peab ju kandma ja midagi ilusat ei ole saada!". Mingid kleidid, mis vist on moes ja peaks kaunid ka olema, aga milles ma ennast hästi ei tunne. Hunnik retuuse ja tuunikaid, sest noh, mugav (keegi ju blogis retuuside ebamugavusest, mul just vastupidi). Ja siis üksikud kunagi kaunid olnud esemed, mis liigsest kandmisest enam eriti vormis ei ole, aga südamele liiga kallid, et ära visata, eriti olukorras, kus samaväärset poest enam nii naljalt ei leia. Uued riided, mis pealtnäha okeid, aga seljas kisuvad, rulluvad, ahistavad. Asjad peavad kandjaga sobima. See on õudne ikaldus ja raiskamine, kui ei sobi ning kingitused on üks ideaalne kari, mille abil seda õnnetust suurendada. Milleks seda teha siis? Või on tõesti olemas õnnelikke, kellele sobib kõik ja kes on kõigega rahul?
Lugesin "kõrvakad" kõrvaklappideks ja noogutasin mõttes kaasa. 100 eurot klapid on vist sellised keskmised, et pmst hind ju sobiks, aga ei saa ometi teisele inimesele klappe valida?
VastaKustutaMeil ühe lapse klass vist kinkis õpetajale kõrvarõngad. Minu arust olid nii ilusad, et ma olin küll väga nõus selle kingiga :) Hinda ei mäleta õnneks.
Kaur
On hämmastav - aga seda kuuleb-näeb väga tihti -, et mingi tööstuslikult toodetud, x vahendaja kaudu hangitud tehnikavidina eest makstakse silmagi pilgutamata sadu eurosid, aga käsitööd ja originaaldisaini, mis tagab tootjale parimal juhul miinimumpalga, peetakse kalliks. Ma ei vihja üldse kellegi alalõuale, see on lihtsalt üks tähelepanek.
KustutaEt asjad peavad kandjaga sobima ja kingitus peab kingisaajale meeldima ja soovitatavalt lisaks meeldimisele muudki kasu tooma, olen sada protsenti nõus.
Miks see hämmastav on?
KustutaMeil on turumajandus. Ja tarbijat reeglina ei huvita, kuidas või millest asjad tehtud on, teda morjendab funktsionaalsus ja vajadus. Kui Hiinas vabrikus tehtud fliis on 1 euro ja Kihnu memme kootud kampsun 100 eurot, siis ostja võtab ühe-eurose. Ja kui tehnikavidin tundub vajalik, siis makstakse selle eest nii palju, kui tugev see vajadus on... Tootja palk, disaini allikas - ei puutu enamasti kuidagi ostjasse.
Kaur
Kaur, minu jaoks on kogu turumajanduse idee täiesti mõistetamatu. Küllap sellepärast ongi hämmastav. Ja olles ise "Kihnu memm", hääletan igal võimalusel tarbija harimise poolt, kus ja mis asjaoludel esemeid tehakse. Juhul, kui tarbija on nõus ennast harida laskma.
KustutaJajah. Ma turu (-majanduse) kaitseks tahaks öelda, et ta tekitab ühiskonda teatud efektiivsuse ja kvaliteedi. Kui kõrvuti on kaks juuksurit ja üks teeb halba tööd ja teine head, siis informeeritud turg premeerib head ja suretab halva välja. Või paneb ta rohkem pingutama või õppima. Ja ühiskond saab kokkuvõttes paremat teenust.
KustutaAga kas efektiivsus on eesmärk? Eriti kui Kihnu memmed selle läbi välja surevad?
Võib lohutada, et see pidu väga kaua kesta ei saa, maailma ressursid saavad otsa.
Ja võib muserduda, sest selle asemel tuleb ilmselt Hiina mudel, tehnokraatia, ja see saab olema palju jubedam.
Aga kui maitse ongi selline tavaline? Näiteks minul on. Ehteid valin hoopis selle järgi, mis riided mul seljas on. Täna on lilla ja mustaga kleit ja lillad kõrvarõngad ning must käevõru.
VastaKustutaEhted valin meeleolu järgi ja nendes ei ole enamasti mingit sügavat sõnumit. Minu tunne vaid, mida täna tahaks kanda.
Kuidas sellel õpetajal on? Tähelepanelikumad võib-olla on märganud, mida talle meeldib kanda või mida eelistab.
Pigem just on mul rohkem kingitud ehteid, kui ise ostetud. Mu väike poeg ostis mulle laadalt kõrvarõngad kingiks. Väikesed plastmassist rõngad. Täiega hea tuju kõrvarõngad, olen neid meelsasti kandnud.
Võib-olla sa ise ei pakkunud midagi välja vaid ütlesid iga idee kohta, et halb... Olen ise korduvalt sattunud kingitegemise meeskonda tööl. Kõik on nagu nõus esialgu, mul on praktiliselt ostetud asi ja siis tuleb keegi veel, kes seni vaikinud, et valitud kingitus on lollus. Lihtsalt olen ignoreerinud neid kirju.
"Võib-olla sa ise ei pakkunud midagi välja vaid ütlesid iga idee kohta, et halb... " Just! Kui järele mõelda, siis täpselt nii oligi, aitäh mulle selgitamast, kuidas asjad tegelikult olid!
KustutaA mis teil see algne kingivariant oli, millele veel need kõrvarõngad juurde kinkida taheti?
VastaKustutaMina nt ei kanna üldse ehteid, nii et kui keegi mulle mõne ehte kingiks, rändaks see kohe sahtlisse teiste kingitud ehete juurde. Üleüldse on selliste kingituste, mis idee järgi kindlasti meeldima peaksid, tegemine hullult raske, sest lõpuks valitakse ikka mingi selline poolkõva asi kingituseks. Kas nii et saa, et ei teegi kingitust? Näiteks leppida õpetajaga kokku, et selle sama raha eest tehakse kuhugi annetus? Ma ise pooldaksin seda, kui ma õpetaja oleksin, mitte mingit tilulilu.
Kuna õpetajaid on mitu, siis algne idee oli puu, mille küljes laste soovid, et see siis jääks rühma (lasteaia lõpukingiks). Vahepeal õpetajad tihti vahetusid ning mõned siis soovisid, et need, kes kauem "vastu pidanud", saaks ka kõrvarõngad. Mu meelest lisandub siin veel see ebamugav vahetegemise komponent ka, mida kõigile mõeldud puu puhul ei oleks. Ma arvan, et kui keegi tahab ekstra mingit õpetajat tänada, võiks ta selle kingi enda poolt teha.
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaMa pean väikse süütundega mainima, et mul alati suht suva, mis kingitakse lasteaia/kooli õpetajatele, lihtsalt pole tahtmist ise asja organiseerida ja siis pole nagu õigust hiljem väga "viriseda" ka :D Ilmselt, kui kink oleks ikka ulmekallis ja minu meelest laustotrus, siis mainiksin midagi, aga õnneks pole sellist asja olnud. Pigem on kingitud mingi personaalse sõnumiga kruus, mis niikuinii ei maksa midagi, juurde lilled. Või raamatupoe kinkekaart või midagi sellist.
VastaKustutaVõibolla see lapsevanem, kes selle välja pakkus, on tähele pannud, millises stiilis ehteid kingisaaja kannab, ja julges seetõttu sellist kinki välja pakkuda? Minu meelest küll suht okei kingiidee, kui ei ole just nii, et kingitakse kõrvarõngad, aga kingisaajal pole aukegi kõrvas :D
Mida suhteliselt võõrale inimesele ikka kinkida? Jäävadki vaid kinkekaardid (mis tegelikult ju ka toredad). Või midagi personaalset rühma või klassiga seotut, mille abil aastate pärast võib õpetaja oma kodu ühes toas muuseumi avada.
Kui kink pole üüratult kallis ja lapsevanemaid, kelle peale see summa jaotub, pole ääretult vähe, siis ausalt öeldes mulle tundub kink žestina palju olulisem kui kink ise. Ei, ei pea meeldima! Ei meeldi, kinkigu siis õele või vennatütrele (suva näide), kellele meeldib, edasi. See pole ju asi, mille peale solvuda, eeldades, et ta ei eelda teilt superkinki, mis oleks täpselt talle nagu rusikas silmaauku. Lõppkokkuvõttes tühine asi - teie poolt kena žest, kui talle ei meeldi, mis siis ikka :)
PS: kui mu kommentaar nüüd topelt tuli, sest ma möllasin siin kontoga, et sisse saada, siis kustuta ära pliis :)
Muidu täitsa nõus, mind häiris ainult see, et tegelikult oli meil kingitus nagu olemas juba, aga siis leiti, et "sellest ei piisa" ja et raudselt peab ikka kallis asi olema. Õpetajaid on mitu ja lapsevanemaid, kes panustaks tuleks alla kümne.
KustutaKõrvarõngad,
VastaKustutamis jäänuk orjapõlvest,
tundub esialgu tulnukale.
Manjana, selgub arhiive sorides,
soetas endale selleks tüki liiprist,
ja sepistas selle peal kirjaklambritest
endale ägedad kõrva...rõngad ehk ehted...
Veel hiljuti paistsid kõrvad maski tagant...
Aga see, et lasteaiakorralduses kehtib ENSV,
oli mulle ikkagi liig-mis-liig tülgastav üllatus.
See meenutas mulle oma lapse seiklusi rajoonis,
mis kubises lasteaedadest, kuhu oli võimatu pääseda.
See oli ligi 40 aastat tagasi, ja olukord on endine :D
Kui keegi lähenevatel valismistel jälle kirema kukkub
kui hästi meil laste hoidmisega lood on, siis nutke...
Nö. poolvõõrale inimesele KÕRVARÕNGAD kinkida?? Jääb minu arusaamisest elust ja maailma asjadest absoluutselt väljaspoole. Ehted on ju üliväga personaalne teema, mitte ainult väljanägemise, vaid ka energia poolest, mida üks või teine vidin kannab, annab või võtab.
VastaKustutaLõhnadest – ei saaks rohkem nõus olla: “Peab ikka vanade lemmikute juurde tagasi pöörduma, vahepeal pole mitte midagi head leiutatud...” Ja silmi pööritan ma samal põhjusel kui sina, kui öeldakse, et "seda praegu palju ostetakse!" Nõmedamat soovitust ei saaks andagi. Inimeste kehakeemia ja lõhnatunnetus on erinev, mistap ka parfüüm toimib igaühe puhul erinevalt.
Jaa, ehete kinkimine... üks mu vanem sugulane (ma isegi ei mäleta enam, kes see oli) kinkis mulle ülikooli lõpetamise puhuks kullast käeketi. Ma ei ole elus kulda kandnud ja ei kannaks tappes ka. Nüüd see vedeleb mul kakskümmend aastat kuskil riiulis, sest MIDA ma sellega peaks peale hakkama?
VastaKustutaMinul on ehete suhtes väga, VÄGA konkreetne maitse ja mul on ükskõik, kui disain või käsitöö mingi asi on, kui see minu stiiliga kokku ei lähe, siis ma seda ei kanna. Õnneks pole hiljem keegi enam nii juhm olnud, et mulle ehteid kinkida. Ise ei riskiks mitte mingil juhul kellelegi ehteid kinkida ka, sest ma eeldan, et teised on sama friigid kui mina :D
ma olen kulinaid, mis muidu seisaks, mustlastantsu kostüümi juurde kandnud, sest seal on mida rohkem, seda uhkem, ja mustlaskostüümiga mina ei ole päris sama mina, mis tavaliselt.
KustutaAga selleks sobivad sätendavad vanakooli kulinad, liiga modernsed langeks stiilist välja ja liiga maitsekas oleks ka kehva. Kuld muide sobiks ideaalselt, isegi kui maitsekas, sest mustlastel pidi kullaga mingi maagiline teema olema. et mustlaskostüümi juurde sobiv metall on just nimelt kuld või vähemalt üritab selle moodi välja näha.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
KustutaMhmh.
KustutaJa "ehted" saab sama sujuvalt asendada sõnadega
"raamatud"
"spordivarustus"
"kunst"
"foto- vms tehnika"
Mingites spordifoorumites on (oli) ikka lõimi, kus naine tuleb küsima "tahaks mehele kinkida jalgratta / fotoka / telgi". Ja ma tahaks alati karjuda "mida sa lollike ometi teed!!". Sest no kingitud telk v jalgratas, MIDA ma sellega peaks tegema? Võimalus, et see mu soovidega kokku läheb, on sirgelt null.
Asi ei ole kõrvarõngastes,
VastaKustutaASI on vaikses RÕNGASTAMISES.
Kui sa oled nagu sa oled elanud,
ja saanud lapse, olnud hetkes õnnelik,
siis ühel hetkel saadetakse sulle küsimustik:
1) mis on elu mõte
2) kas sa tead kuidas tartu rongid liiguvad
3) kas sa tead kui palju maksab meile naiste,
kes on 50+ ja lolliks läinud, ülalpidamine?
Karm küsimus, aga karm on ka vastus,
niipea kui sa arsti juurde lähed, on ka minek.
Mina ei ole viimased 60 aastat arsti külastanud.
See on hea uudis meie X-Tee saavutustele,
et retseptiravimeid saab üle lahe vabalt.
Midagi haigemat on raske uudisena edastada.
See käekett on täiesti pointless imepeenike ketikene. Isegi kui see oleks hõbedast, ei hakkaks ma nii imepeenikest asjakest kandma, mis mõte sellel on :D
VastaKustutaVanemate sugulaste kingitustel võib olla ka varjund "üritan disainida sind ja su elustiili selliseks, nagu minu arust on õige" ja see on omaette ooper.
VastaKustutaAga muidu teise inimeses puhul - kui on õudne valu palju raha kulutada ja otse raha kinkida on teisest küljest piinlik, siis selle jaoks on välja mõeldud kinkekaardid. Kuigi needki eeldavad mingil määral harjumuste tundmist. Pole mõtet kinkida ehtepoe kinkekaarti inimesele, kes ehteid üldse ei kanna või raamatupoe kinkekaarti kellelelgi, kes oma lõbuks ei loe (ja raamatupoe-suveniire ei taha).
Õnneks on keskustega seotud kaardid ka olemas. Mingi poe sealt keskusest ikka leiab, kus raha laiaks lüüa :D
KustutaKunagi müük kinkis mulle mingi suure diili lukku ajamise puhul Ülemiste keskuse oma ja teatas suurejooneliselt, et saab vähemalt Rimist süüa osta kui vaja. Tüüp ilmselt mõtles natukene teismoodi seda aga kukkus välja nagu ikka :D
Lähtuge kingituse mõttest, kingitus on kellegi hea tahte väljendus ja sõltub tavaliselt traditsioonidest, kinkige parem diplom :)või mõtle kui tore kingitus oleks väike ilu op.
VastaKustutaKingitus, mis tuleb südamest, mõeldes kingisaajale - teeb rõõmu nii kinkijale kui kingisaajale. Tean, kui keeruline on leida seda õiget kingitust. Olles ise aastaid rindejoonel (see, kes peab organiseerima), leian, et rahasumma ei mängi siinkohal olulist rolli. Olen kahel korral valinud õpetajale (klassijuhataja) kingituseks ehted. Miks? Teadsin, et üks õpetaja hindab Eesti kunstnike ehteid ja ostab neid võimalusel. Rääkisin ehtekunstnikuga, kes ta tegi erilise komplekti just seda õpetajat silmas pidades - kingisaaja oli südamest rõõmus ning need ehted on tema lemmikud, erilised tuletavad talle meelde tema viimast klassi. Teine õpetaja kannab erinevaid salle ja nende kinnitamiseks prosse - seega taaskord suhtlesin Eesti käsitöötegijaga - ja personaalne prosside komplekt. Nüüd on ehetega kõik - edasi läheb kordamiseks.
VastaKustutaMillest tuleb surve, et kingitus peab olema "kallis". Mõtetut träni on kõik kohad täis ja kui inimest ei tunne, siis ükskõik kui kallis see kingitus on - läheb heatunde tekitamiseks vaja ikka isikliku tunnetust ja personaalsust, midagi mis jääb kinkimise hetke meenutama ja tekitab hea tunde, rõõmsa mälestuse möödunud ajast.
Puu idee on väga ilus...puud käivad imetlemas nii lapsed kui õpetajad - kui lasteaiast/koolist mööduvad. Igal ühel omad mälestused.
Oleme koos lastega valmistanud ka oma tehtud albumi õpetaja(te)le, kus iga laps sai oma lehe, kuhu kleepida fotod ja kirjutada head soovid ja oma mõtted. See on kordumatu teos ja läheb kategooriasse helged mälestused - võtad kätte ja meenutad. PS! jätsime ka pisut tühja ruumi, et õpetaja saab vajaduse/tahtmise korral täiendada albumit laste saavutuste-kordaminekute osas ;)
Olen ise õpetaja ja hulgaliselt sugulasi ja sõpru on ka õpetajad. Nii koolis kui ka lasteaias. Ja vähemalt meie ringkonnas on alati see, et me mõtleme natuke õudusega kõigile neile sündmustele, kui jälle midagi kingitakse.
VastaKustutaKõik need igasugused albumid ja muud sentimentaalse väärtusega asjad - mul lasteaiaõpetajast sõbrannal on kodus igasuguseid laste nimedega taldrikuid ja piltidega albumeid jms, millest ta mingit rõõmu ei tunne, sest ta hoiab juba oma lastegi asju minimaalselt alles, aga näe ära visata tundub ka ebaviisakas.
Minul on ühed äärmiselt koledad kruusid, mis maksavad palju, sest on ka käsitööna keraamiku poolt tehtud, aga mida ma ealeski ei kasuta, sest need on koledad.
Ja ehtekunstniku tehtud käevõru, mida ma kunagi ei kanna, sest see lihtsalt ei lähe ümber minu käe.
Ja neid näiteid võiks siin loetlema jäädagi.
Enamasti kui me seda kingituste teemat isekeskis arutame, siis jõuame järeldusele, et parem oleks kui kas midagi ei kingitakski, või olekski kingitus koolile/lasteaiale midagi praktilist, või tõesti siis äärmisel juhul kinkekaart.
Ja kingituste hinna osas on ka see, et vähemalt meie ringis kunagi ei mõelda, et "appi, ikka liiga odava asja kinkisid...". Pigem vastupidi.
Nii palju, kui ma netist selleteemalisi erinevaid foorumipostitusi uurisin, siis pea kõik õpetajad arvavad nõnda.
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaMa nimetan neid omakeskis siidsalli draamadeks. Paljulapselise emana lubasin endal umbkaudu kolmanda poole peal, et enam ever-never ei avalda arvamust. paar nädalat tagasi, ma tõesti ei tea, mis mul pähe lõi, avaldasin siiski, ju oli palju aega möödunud, et unustada, kui rumal minust, et milleks me poolvõõrast täiskasvanud inimest kasvatda üritame iseendi nägemuste ja soovidega, olgu kinkekaart ja ostkugi selle eest endale kogu raha eest minupoolest või kartulikrõpsu Prismast, kui see teda nt rõõmustaks, mul oleks küll hea meel, aga no eiiiiii, mis mõttes, kinkekaart on ju maaageeeee, kuhu jääb mälestus.......ja jälle pooti mind selle siidisalliga:), lugupidamisega soodoma.
VastaKustutavigade parandus:
Kustutapluss a ja d mitte t.
Ma olen mingis listis käratanud, et summa on per lõust liiga kallis ja mina sellise kingitusega ja eriti selle summaga nõus ei ole. Üllatuslikult ühines minu arvamusega selle peale lapsevanemate enamus, mispeale kulutusi tõmmatigi koomale.
KustutaOn ka teistsuguseid kogemusi, lõpuklassi ekskursiooni kohta ma ütlesin viisakalt, et mina sellist kulutust endale lubada ei saa. Selle peale pakuti mulle lapse reisiraha väljategemist, mida ma ka keeldusin vastu võtmast, sest kamoon.
MIna jällegi mõtlen, et kui ma pakun/pakuks, siis mul tõesti pole rahaga probleemi välja teha. Seda vast ei peaks ka alati uhkelt võtma.
VastaKustuta