Kaja Kann. Tänavatüdruk

Kuidagi pelutav oli selle raamatu kirjeldus: "/../ keel on otsekohene, sageli liialt mustvalge, kuid see-eest terav." Mulle ei löönud kohe pähe, et niimoodi võib keskmine kõrvaltvaataja iseloomustada just üht äärmiselt normaalset inimest. Ma oleks pidanud rohkem süüvima järgmisse lausesse: "Tema tegevust on võrreldud mänguga: ta nagu mängib tsirkust, mängib muusikat, mängib, et tantsib, mängib, et kirjutab raamatut." Ma mängin näiteks, et ma olen täiskasvanu, see oleks kohe üks puutepunkt. Peategelasele öeldakse raamatus samuti, et ta on 14-aastane 40-aastase kehas.

Mulle igatahes väga sobis selle raamatu keel ja stiil - umbes, et näe, ka teiste inimeste mõttevoog võib olla selline nagu mul. Et on veel täiskasvanud inimesi, kes tajuvad oma peas teravalt imelikke sotsiaalseid situatsioone, reageerivad üle ja alla ning lepivad sellega ja julgevad selle kõik veel raamatussegi kirjutada. Ei käitu alati "normaalselt", täiskasvanulikult, kainelt kaalutlevalt jne. Tulistavad puusalt ja tunde pealt.

Natuke meenutas Maarja Kangrot, aga kui Maarja on pigem elitaristlik bitch (positiivses mõttes muidugi), siis Kaja, jah tõesti, tänavatüdruk. Siis ma juhtusin vaatama fotot Kajast ja kohe tuli pähe Courtney. Muidugi. "On jube raske olla nii intensiivne naine!" ohkas keegi Courtney kohta. Jah, just, intensiivne naine see vist ongi, mis ka Kaja iseloomustab. Tugev sisemine sund millekski, mida mõistus ja ühiskondlike normidega arvestav alalhoiuinstinkt heaks ei pruugi kiita. No näiteks raamatus need kirjad, mida Kaja õppejõududele kirjutab ja pärast enam tagasi võtta ei saa. Et ta ütlebki õpetajale "sitapea" ja põhjendab sinna juurde (otse õpetajale muidugi) , et ta teisiti lihtsalt ei saa ja see ei tähenda, et õpetaja hea ei oleks. Õpetajana hea, inimesena sitapea. Kas see toob talle kaasa kohutavaid tagajärgi, see sisemise sunni järgi talitamine? Ei too tegelikult. Jah, teatud ühiskonnaliikmete halvakspanu ehk (meeldejäävad stseenid politsei ja verekeskusega), aga Kaja see ei peata. Siinkohal meenus veel intervjuu Mait Vaiguga, mida eile lugesin ja tema sõnad, et "Kahetseda on tegelikult paljut ja inimesed kes ütlevad, et nad ei kahetse suurt midagi -- järgnev ei ole minu mõte, aga ma nõustun täielikult -- on kas idioodid või ei ole nad inimesed." Ma ilmselt kirjutan sellest veel pikemalt, sest puudutas, aga ma mõtlen pigem nii, et on nagu on ja läks nagu läks. Mis sest enam?

Tänavatüdruk on vaba hing, kes kompromissile ei lähe. Teeb asju omadel tingimustel ja normidesse end ei painuta. Võib-olla kedagi šokeeribki, aga mu meelest on hea, et "imelikke" (see staatus määratakse raamatus Kajale kohe mitu korda) inimesi ikka leidub. Mu meelest on hoopis kummaline, et leidub inimesi, kes ongi päriselt normaalsed täiskasvanud ühiskonnaliikmed, mitte ei nikasta ennast pidevalt ära neid mängida püüdes.

Tegelikult räägib see raamat filosoofiaõpingutest Tallinna Ülikoolis.