Ma olen Tartust ja võin su peale köhida!

Nad rääkisid (loe: ma ise arvasin)  - võta puhkus juuli lõpus, siis on alati ilusad ilmad! No ja kui ma siis ühe korra seda lõpuks ka teen, juhtub loomulikult olema see aasta, mil see valem ei kehti. Pealegi on mul nüüd veel tunne, et suvi ongi läbi, mis varem langes kokku augusti lõpuga ehk oligi pmst tõsi, aga nüüd tuleb mul pea kuu aega selle tunde käes vaevelda! Siit moraal - ära muuda oma mustreid!

Patt, mida enamasti küll uhkusenoodiga öeldakse "eestlane ei oska puhata", minu kohta küll ei kehti. Alati, kui ma teen midagi, mida "peab", tunnen iga rakuga, kuidas elu mööda kihutab. Ma olen kuulnud, et see võib ka vastupidi olla - mõni tunneb sarnast ärevust, kui end lõdvaks laseb ja elu naudib. Me siin "peame" lastetoa asju sorteerima, praktilistel põhjustel täitsa, muidu pole kirjutuslauda kuhugi panna lihtsalt, mõni siin lastakse võib-olla sügisest kooli (mul sai juunis 10 aastat lasteaeda läbi! Juhtus kuidagi nii, et lapsed selliste vahedega, et sai tõesti 10 aastat jutti ja ilma pausideta lasteaiatatud). Kuulen siis, kuidas see mõni vaikselt pobiseb "koguaeg see orjatöö!" Nojah, see käbi pole küll kännust kaugele kukkunud. Selgituseks, et orjatööle aetakse ta sagedusega nii kord kvartalis heal juhul ja siis suudab ta ka enamasti viilida. 

Mis ma siis puhkuse ajal tegin? No Naiivis käisin näiteks tol toredal päeval, mil kõik jälle alguse sai. Ok, tegelikult me lihtsalt jalutasime sealt läbi, ei rääkinud kellegagi, ei ostnud midagi, aga ikkagi hea ajastus. Täna nägin unes, et Tommy karvade vahel hakkasid kukeseened kasvama, eriti palju oli tal neid tagajalgadel, mõtlesin, huvitav, kas on hea neid sealt korjata, istub teine ju vetsus seente peal. Ehk noh, metsas sai vih(i)masel ajal tihti käidud. Enamasti olid kõik "minu" seened juba ära korjatud, mis ajas kergelt marru, aga ikkagi. 

Ma võiks muidugi Google Photos ette võtta ja kronoloogilises järjekorras kõik ette laduda, aga kuidagi ei ole seda tunnet. Eestist väljas ei käinud, aga sees sai päris palju ringi sõidetud. 

Ratastega käisime Viljandis näiteks, oli plaan lapsed ka kaasa vedada, aga neil vist parem vaist, igatahes nad ei viitsinud ja läksime kahekesi. Kohale jõudes muidugi selgus, et just sel ühel päeval, kui me ümber järve geotuuri tahtsime teha, on seal mingisugune THE ümber järve jooks (mulle tundub, et seda on neil seal rohkem kui korra aastas tegelikult) ja meenus ka, et Viljandis on ju paganama mäed. Ma ei tea, mida need lapsed seal teinud oleks, ma ise olin ka parajalt surnud, aga päev otsa me seal ringi ukerdasime. 

Tallinnas käisime mitu korda, sest ma võitsin ju täpselt enne kevadist korontsi Feministeeriumi naistepäeva viktoriinis (mis oli õudselt lebo) muuseumidepiletid ja nii ma siis käisin neid ühe korra lunastamas (olid koroonasegaduses kaduma läinud), teise korra lunastamas (sain kätte, aga muuseumidesse ei jõudnud) ja kolmanda korra natuke muuseumides, aga mitte kõigis. Fotografiskas käisin Tom of Finlandi näitusel, üllatusin, kuidas mõnedel meestel on tõsimeelselt täielik tõrge homoseksi ees - nii naljakas! Telliskivi üllatas positiivselt, nii äge! F-hoonesse jõudsin ka aastaid peale selle koha kuulsaks saamist (vähemalt meil provintsis ohati õndsalt selle koha peale). Kadrioru lõbustuspargis lastega - tuli välja, et nad veidi liiga suured juba selle jaoks. Jaapani aed - nii ilus! 

 P.S. Vihkan uut Bloggeri liidest! Kolm korda püüdsin siia pildiallkirja lisada, et paganama Jaapani aia orav, aga no pärast ei lase enam normaalselt kirjutada. Kõik lehed tehakse nüüd mobiilisõbralikuks nagu mind see huvitaks. Õudne mõeldagi, et keegi loeb blogi täisversioonis telefonist - silmad jäävad haigeks ju!

Edward von Lõnguse näitusel käisin ka, mulle meeldis enim see teos:

Tegelikult oli sealkandis kõige muljetavaldavam see, et kogu piirkond, kaasaarvatud Selver on nädalavahetuseti väljasurnud. Tõsine ärikvartal, aga mihuke raiskamine.

Lõuna-Eestis käisime ka, rääkides jälle koledatest kokkusattumustest, siis päev enne kui keegi tornist alla kukkus, olime meiegi seal. Tamulas käisin ujumas, kuigi kollane lipp oli ja järgmisel juba punane, ei saanudki aru, mispärast, küsida ka ei tahtnud. Võru keskväljak on väga lahe, ei tea mina, mida seal kobisetakse. Pizza Olived soovitan seal keskväljakul, rahvast oli palju ja pizzaga läks aega, võtsime muid toite ja need oli ülihead. Tegemist ses osas huvitava kohaga, et pikka aega paiknesid nad kuskil Ihamarus ja pidasid seal vapralt vastu, enne kui oma äriga linna (tallinlased naeravad siinkohal) kolisid. 

Vudilas käisime ja Kiviõli seikluskeskuses. Massid-massid! Saartele jälle ei jõudnud, Pärnusse polnud võimalik, sest kõik ööbimiskohad välja müüdud. Üldse avastasin, et ilma suvilata oleks puhkamine ikka kaunis keeruline. Praegu ma võtan kätte ja sõidan mere äärde, millal tahan, ma ei pea seal ei niitma ega rohima, samuti ei küsita raha - lõpuks sain pihta, et see on vist luksus. See, et suvila kodust kahe tunni tee kaugusel asub, on pigem pluss, seetõttu on olemas ju öömaja ka teisel pool Eestit asuvate kohtade külastamiseks. Lääne-Eesti on katmata, seepärast sinna ei jõua ka. 

Õudne on see, et terve suve jooksul sai käidud ainult ühel festivalil (Punk&Rock Tartus) - ma ei taha, et see on uus normaalsus! Üleeile jalutasin kahe paiku öösel läbi Tartu kesklinna. Omaette põnev ja samas jube ka - Genklubist Raekoja platsini ei tulnud mulle mitte ühtegi inimest vastu! Alkohol teeb ühiskonnast ühiskonna? Inimesi pole, sest alkomüügi keeld peale kümmet ühtteist baarides ja kõik kohad on kinni. Raekoja platsis olid inimesed ka ainult seetõttu, et Tartuff. Mismõttes inimesed ongi nii passiivsed, et istuvad nüüd kodus või? Minu jaoks on see üllatus, poleks uskunud. Nii vähesest piisabki, et kõik teistmoodi oleks.