Raamatuankeet

Leidsin ankeedi Madli juurest, kes leidis selle siit.

1. Praegu loen: Margaret Atwoodi "Testamente".
   
   
2. Krimka või armastusromaan: Täiesti žanripuhastest ei kumbki vist, kuigi on erandeid. A. Roslund "Elajas" ja D. Glattauer "Hea põhjatuule vastu", näiteks. Mulle meeldib, kui laiemalt asi ette võetakse, mitte väga kitsalt "arm või roim".
   
   
3.  Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Kuidagi ebaintelligentne tundub, aga pigem ikka dialoog. Ilmselt need kooliaegsed kohustusliku, aga mitte eakohase väärtkirjanduse kogemused (a la "Jumalaema kirik Pariisis" 10-leheküljelised kirjeldused) pelutavad, kuigi on kirjanikke, kes suudavad täitsa nauditavalt kirjeldada. A. Ivanov "Isevärki kalmistu asukad" meenub viimatiloetutest. Aga kui ikka dialoog on puine ja ebausutav, siis on selge, et ega seda raamatut lugeda ei tasu.
   
   
4. Parim lastekirjanik: Oma lapsepõlvest Pilvi Üllaste raudselt. Kaks raamatut kirjutas lastele, aga vot olid alles raamatud! Tiia Toomet ka, tema raamatud meeldivad mu lastelegi.
   
   
5. Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Esimese hooga meenub Anna Karenina, aga ma olin toona lugedes teismeline ega saanud aru, mis oludes Anna oma otsuseid langetas, äkki praegu ma suudaks teda juba mõista? Vot Karlsson ei meeldinud mulle ka.
   
   
6. Eesti või välismaa autor: Mis vahet seal on?
   
   
7. 300 või 700 lehekülge: Kui on hea raamat, siis muidugi 700. Samas, vähesed suudavad põhjendatult nii pikalt kirjutada ja alati pole vajagi. Vastavalt vajadusele, ma arvan.
   
   
8.  Lemmik sel aastal loetud raamat: Ühte on raske valida, siiani olen Goodreadsis 11 raamatut maksimumhindega hinnanud juba. Kui püüda valida neist üks selline, milles on kõige rohkem erinevaid tahke (nalja, aga ka mõtlemapanemist, põnevust, häid karaktereid), siis äkki F.Backmani "Ärevil inimesed".
   
   
9. Novellikogu või luulekogu: Oleneb, kes on autor. Kuigi ka novellid pole alati minu tassike teed, siis luulesoolikas peab kohe eriti täpselt sobima, et meeldiks.
   
   
10. Üksikule saarele võtan selle raamatu: Mida ma teen selle ühe raamatuga seal? Aa, et pole öeldud, kui pikaks mind sinna saadetakse ju. Ok, kui eeldada, et eraldatus kestab max 2 päeva, siis võtaks Y. N. Harari "21 õppetundi 21. sajandiks", sest see on mul lugemata ja eeldatavasti ei hinga ma seda nii kiiresti sisse nagu mõnd meelelahutuslikumat teost.
    
    
11. Raamatupood või raamatukogu: Raamatupoed on toredad inspiratsiooniallikana, aga arvestades, kui palju mul raamatuid "kulub", siis rahakoti ja ruumisõbralikum on kindlasti raamatukogu.
    
    
12. Esimene raamat, mille lugemist mäletan: No vot ei mäleta. Ma mäletan, et mulle loeti ette "Dr Dolittle seiklusi", aga ise lugemist ei meenu. Kui vaadata oma laste pealt, siis algul ei loetagi ühte konkreetset raamatut, vaid mitut huvipakkuvat korraga.
    
    
13. Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Pole ühtegi sellist, mis ootaks oma aega. On sellised, mis kellelegi teisele kingitud ja mida ma ei plaanigi lugeda. H. Võrno "Missioon" seisab seal näiteks ja ilmselt see jääbki meie peres kõigi poolt lugemata. Ah, mida ma valetan, öökapipõhjas on mul ju "Matemaatika õhtuõpik", mille ma suure entusiasmiga ostsin ja mida ma lihtsalt ei suuda lugeda, sest mu aju keeldub arvudest.
    
    
14. Lemmik naistekate autor: Loll sõna see "naistekas". See ei tähista ju midagi konkreetset, on täitsa häid naistekaid ja on ka saasta. Mulle ükskord sattus kätte miski Maaja lugude sarnane üllitis, naisterahva seisukohalt vaadatuna siis "veepiisad pärlendasid tema musklis kehal ja püksis kummus miskit" - äkki need on need "päris" naistekad? Aga muidu, kui me nimetame üldinimlikke teemasid käsitlevaid naispeategelastega raamatuid kõiki naistekateks, siis see on ikka päris ebaõiglane. J. Susanni "Nukkude org" on üks klassikaline naistekas, mis mulle väga meeldis.
    
    
15. Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Oh, neid on palju ju. Kui ilmas on tohutult kirjanikke, kelle loominguga ma pole veel tutvunud, siis milleks ikka püüda lugeda neid, kelles juba korra pettunud oled? Jah, vahel juhtub erandeid (M.Atwoodilt ma lugesin näiteks esimesena "Süda vaikib viimasena" ja see oli erinevalt tema muust loomingust täielik jura ja E.Ferrante "Üksilduse päevad" mulle ka ei meeldinud), aga enamasti mitte.
    
    
16. Mu raamaturiiul on sellist värvi: Peaaegu must tumepruun.
    
17. Ulmekirjandus on minu jaoks: Mulle meeldivad utoopiad ja düstoopiad, mis omavad paralleele meie maailmaga, niisama küborgite lahingutest ei viitsi lugeda. Mitte action, aga maailma- ja karakteriloome.
    
    
18. See autor ajas mu nutma: Minu puhul küsige parem, kes ei ajanud :)
    
19. Ma soovitan sulle: Mulle üldiselt ei meeldi kellelegi midagi soovitada, sest ma ju tunnen ainult ennast ega või iial teada, mis teistele sobib. Hetkel ajakohane ja muidu hariv soovitus oleks D.Quammeni "Hüpe: zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia". Hoiatan, et üle 700-lehene tellis ja kuigi ma lugedes mõtlesin, et oh, see võiks ju ometi inimesi natuke mõtlema panna, siis tegelikult olen ma ikkagi pessimist - usk on tavaliselt tugevam kui mõtlemine.
    
    
20. Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Maarja Kangrot käisin ükskord kuulamas. Mart Kivastikuga tegime mu endises emakeeleklassis suitsu (koolikokkutulek, noh). Ega ma rohkem vist polegi kedagi kohanud va juhuslikult tänaval näinud. Eraeluliselt kirjanduskauge inimene. Ma isegi silmakirjalikult eeldan, et kirjandusringkonnas üles kasvades ja sellega lävides oleks elu nagu hernes, aga näe, ei vedanud.
    
    
21. Peale lugemise armastan veel: Muusikat, süüa ja magada.