"Emme, miks me peame seda tegema?!"

Oleks ikka pidanud oma lastele ka otse sünnitusmajas nutiseadme nina ette torkama, nagu kõik trenditeadlikud inimesed teevad, nüüd siis omad vitsad peksavad...

Nimelt, Nutisport. Kooliskäijate vanemad ilmselt on kursis, teistele lühidalt, et tegemist on siis netikeskkonnaga, kus lahendatakse erineva raskusastmega matemaatikaülesandeid - aja ja punktide peale, vale vastus võtab punkte maha ja parimatest koostatakse edetabeleid. Mikro ülesanded on iseenesest väga lihtsad, arvuhulkade loendamine, aga keeruline on see kiiruse ja täpsuse pool. Kõigepealt tuleb õpetada laps õigeid klahve leidma ja hiirt kasutama - jah, jälle minu viga, 7-aastane ei ole sellega varem kokku puutunud. Teisalt tundub mulle arukam õpetada seda, kui tahvlis või telefonis näpuga toksimist, seda oskab ju igaüks. Mikrol halvasti ei lähe, aga teda viib kohutavalt endast välja, kui hiir kogemata valele klahvile satub ja ta selle tõttu aega ja punkte kaotab. "Igavene....kakajunn!" Selgitan, et rahu, pole mõisa peale mäng ja teistel juhtub ka nii jne. No igatahes tuju saab rikutud.

Järgmine kord mõtlen, et äkki tõesti oleks tahvlis lihtsam? Lähme kergema vastupanu teed? Tuleb välja, et ei. Tahvel on veel hullem. Mikro näpud on küll tillukesed, aga eksivad ikkagi valedele klahvidele, lisaks on tahvlil külje peal "tagasi" nupp, mida iga hinna eest vältima peab, muidu on käimasoleva katsega lõpp, lisaks ei tohi näppu ekraanile lohisema ka jätta, see tekitab zoomi. Iseenesest halvasti ei lähe, tulemustelt raudselt üle keskmise, aga Mikro ei ole rahul. "Ma ei taha seda teha! Emme, miks me peame seda tegema?!" Sest suured ja targad tädid-onud mõtlesid, et see on vahva, lastele matemaatikat mänguliselt õpetada, lastele ju meeldib mängida?! 

Ma olen ise mitu korda meelsust avaldanud, et mulle konkureerida ei meeldi. Ilmselt on see mentaliteet lastesse edasi kandunud. Koos perfektsionismiga, muidugi. Ja lühikese süütenööriga. Palju õnne. Mikro väldib täiesti teadlikult kõiki võistlusi ja osaleb ainult neis, kus parimat ei valita. Ta juba teab, et kui ei võida, siis saab tuju rikutud (ja kõrvalolijad sõimata..). Kuidas sellist "iga hinna eest esimeseks" mentaliteeti murda? Mul endal käis krõks ära alles siis, kui koha võttis üle pohhuism - niikuinii pole millelgi tähtsust. Ma ei tahaks, et lapsel see krõks nii vara ära käiks. "Võistlemine ja võitlemine on elusolenditesse sisse programmeeritud" kui ma siin tsiteerin TT üht varasemat kommentaari, millega ma täitsa nõus olen, sest ma ju usun ka ikka evolutsiooni, eks. Kuidas selles kõiges mingit normaalset tasakaalu hoida, et ei tekiks frustratsiooni, samas ka mitte kõigele käegalöömist?

Teisalt ma usun, et omajagu süüd on siin ka konkreetsel arvutimängu mentaliteedil. Ma ei tea, kuidas teil, aga mina avastan ka tihti, et arvutimängu mängimine ei lõõgasta, vaid ajab pigem pingesse. Mina mängin, keegi segab, mina käratan: "Ah, mis sul vaja oli, ah!?" Mäng suudab tekitada hasardi, mis su reaalsusest välja imeb ja siis sa toksidki sada korda, et saada parim skoor ning vannud, kui miski sind "ebaõiglaselt" takistab. Täielik "kakajunn!" Meestest rääkides olen ma alati heldimusega mõelnud, kuidas minu omal pole ühtki pisikest häirivad kiiksu, mis aja jooksul kumuleeruda võiks  - ei jäta ta sokke vedelema (või noh, see ei häiri mind lihtsalt), ei vajuta hambapastatuubi valest otsast ega midagi. Aga viimasel ajal ma olen avastanud ühe asja, mis mind üha enam häirib - ta ohib ja tänitab arvutimänge mängides passiivagressiivselt. Eks ta ise ütleb, et see ei puutu ju minusse, ta oma "lollide mängukaaslastega" suhtleb, aga no mind häirib, ma olen liigne empaat, mul läheb ka kohe tuju ära, kui keegi kõrval niimoodi saeb. 

Kokkuvõttes mul on kahtlusi, kas hasarti tekitavad arvutimängud on ikka parim tee matemaatika või mõne muu aine lastele armsaks tegemisel.