Kes on suurem sitapea?

Kõik loevad, jagavad ja kommenteerivad. Lugesin ka ja minus tekitas see vastakaid arvamusi. Võiks isegi öelda, et sisemise segaduse, sest kui ma lugema hakkasin, siis sain aru, et kirjutatakse ju minust. Eriti just see osa, milles tsiteeritakse Aaron James'i "Sitapeade" käsitlust. Nii mina, nii mina! Segaseks läheb asi alates sellest lõigust, mis algab "Me oleme sisenenud ajastusse, mil sitapead kütavad üksteist üles. Meediale meeldib avaldada nendest lugusid, see on intrigeeriv." Mis need lamemaalased ja hullud siia üldse puutuvad? Ja lõpuks saame aru, et kirjutatakse hoopis EKREst. 

Vabandage, mina, uhkusega sitapea, sellist sildistamist ei talu! Sitapeade ja EKRE vahel on oluline vahe. Ma vist isegi mõtlesin välja, mis. 

Nimelt, sitapea tegutseb enda huvides, teda lihtsalt ei huvita teised, nende reeglid ja tavad. Ta saab aru, et need on olemas, aga ei hooli, kui endal parasjagu vaja on neid väänata. Ta seab nende mõttekuse küsimärgi alla. No miks peab seisma järjekorras, ma trügin alati ette! "Aga mõtle, kui kõik teeksid nagu sina, mis siis saaks?" Point selles ongi, et nad ei tee, nemad austavad reegleid ja tänu sellele saan mina edumaa. Kui kõik oleksid nagu mina, siis poleks mul mingit võimalust sitapea olla. Mina tahan lihtsalt, et mind nende reeglitega rahule jäetaks. Mängige oma mängu, aga mina ei viitsi. Kui mulle normide ja reeglitega peale lennata ning neid pähe määrima hakata, vot siis muutun ma alles tõeliseks sitapeaks! 

Ja just seda teeb minu meelest EKRE - tema lendab mulle oma normidega peale, püüab rakendada sundi. EKRE ei ole üksik hunt, kes enda eest seisab, EKRE on just nimelt ennast teistele peale suruv massmõtlemine, oleme kõik üks "Minu Kamp" (see on üks Eesti bänd muide, arvake ise, milline). Sitapea on üksi, enda eest, ei püüa teiste elu reguleerida, EKRE on selle täielik vastand. Sa võid vabalt olla misantroop ja liberaal - nad ei meeldi mulle, nende tantsu ma tantsida ei taha, aga las nad olla, niikaua, kuni nad mind survestama ei tule. Kuigi, eks EKRE väidab, et just nemad on need õnnetud survestatavad - sunnitakse sallima*! No see on puhas loll kius - kas keegi sunnib just konkreetselt neid homodega abielluma? Homoks hakkama? Ei? Aga milles siis probleem on? Vihata peaks ka täitsa saama, ma ka ei seedi paljusid, omasuguste seltskonnas teen ebatsensuurset nalja jne, pole veel tundnud, et keegi takistaks. Sellest, et institutsionaliseeritud vihkamine keelatud on, ma saan aru, peaks nagu ikka mõistma, et kuskil on piirid, seltskonda tuleb osata valida jne. Muidu sina kui kõrgemal positsioonil olev liider võid oma intelligentsete homo- ja rassistinaljadega (kas ma peaks siia jutumärgid panema või saadakse aru?)  lihtsalt põhjustada selle, et lollem mass lähebki konkreetseid indiviide kaikaga taguma ja isegi kui alguses võib tore vaadata olla, siis ajaloost teame, et ega see kellelegi hästi ei lõpe. 

Mu meelest aitab selliste "kõigile ühe mõõduga" , "hakkame kõik koos normaalseks" jne jutlustajate vastu just sitapealisus, sest sitapea julgeb enda arvamuse eest seista ega poeta pead liiva alla ja oota "äkki läheb mööda". Tortide toomisest rääkimata.

*Lauri Vahtre näiteks küsis FB-s, et mida siis ikkagi teha nendega, kes ei suuda leppida sellega, et abielu on laiem kui mehe ja naise liit. Ma lugesin ega saanud sellest küsimusepüstitusest absoluutselt aru, ju mu aju on teise ehitusega. See on ju sama hea, kui küsida, mis ma teen, kui ma ei suuda leppida, et kartulisalatisse pannakse tänapäeval porgandit (paluks kommentaarides sellele teemale mitte keskenduda!). Ära söö siis, pagan võtaks! Las söövad need, kellele meeldib. Kes sind sunnib? Et vastik vaadatagi? Selliseid asju on palju. Tõesti on, ma pööran pilgu ära, sülitan maha ja lähen edasi. Väärtusteta liberast nagu ma olen.