Veel teistest blogidest inspireerit suhtejuttu. VVN mainis hiljuti üht vana teemat seoses inimlike häirimistega, mille puhul vist tavatarkus on tõesti, et meid häirivad teiste juures need asjad, mida me enda juures ei salli. Ma tahaks kah sellele vastu vaielda, ühes osas samade argumentidega, mis VVN oma blogipostituses, teiselt poolt selles suhtes, mis puudutab seda "vastandid tõmbuvad"- rumalat tavaarusaama.
Mind ei saa häirida teiste juures asjad, mis mind enda juures häirivad, sest ma eelistan iga kell endasarnast inimest enda vastandile. Jah, muidugi, endasarnase vead šokeerivad rohkem kui suvalise, niigi mahakantud eksemplari omad, aga ikkagi ei saa öelda, et ma kuskilt otsast vastandit eelistaks ju. Minu suurim hirm on, et mulle meeldinud muusik hakkab järsku mingit löga tootma, mis mulle ei meeldi, sama kirjanike puhul, aga see on vastuvõetav risk vasupidiselt sellele, et ma hakkakski mingit jura kuulama/lugema, sest noh, vähemalt ei saa see mind negatiivselt üllatada :)
Ah, üleüldse "enda juures häirima" on arusaamatu konstruktsioon. Mind häirib, kui mul on füüsiliselt midagi häda või siis miski vaimne madalseis, aga et ma leiaksin, et mul on mingi selline viga küljes, mida annaks parandada ja siis ma kannataks selle pärast? A la "miks ma nii tagasihoidlik olen" - ma ei kujuta ette, et ma selle all kannataks. Kui ma oleks tagasihoidlik, siis ma lihtsalt olekski selline ja ma ei kujuta ette, et sooviksin teistsugune olla. Ma olen harjunud oma eripärasid aktsepteerima vist.
Teistpidi näide - no mind näiteks häirivad inimesed, kes on talumatult aktiivsed, fokusseerimata, läbi ja lõhki positiivsed ning teotahtelised. Mida see minu kohta ütlema peaks? Et ma ei talu, et ma ise selline ei ole või siis vastupidi, mingis situatsioonis ehk olen? Ei ole ju nii, sellised inimesed on minu jaoks lihtsalt sobimatud ja jutul lõpp, ei ole siin mingit varjatud tagamõtet. Mingil määral on suhete puhul erinevused loomulikult ok, ma näiteks ilmselt sobin kokku endast kannatlikumate inimestega, muidu läheb asi lihtsalt väga käest ära, aga täielikku vastandit ma ka ei taluks enda kõrval. Vastandite tõmbumise teooria kohaselt sobiks mulle miski noorema Helme* tüüpi mees - vastandliku maailmavaatega ja aktiivne karjerist. No ei tule mõttessegi erutuda!
Ja eelmise postituse jutu jätkuks veel selline fakt, et julge pealehakkamine on võidu pant. Ma kunagi hakkasin "käima" (no ma olin siis mingi 18 vist) tüübiga, kes lihtsalt, peale põgusat ühist ajaveetmist tegi ettepaneku, et hakkaks käima. Ettepanek tuli ootamatult ja ma mõtlesin, et "ah, miks ka mitte?!". Ja oligi üks ütlemata aus inimene, selline, kes ei keerutanud ja ütles asju välja nagu need olid. Põhjus, miks me kokku ei jäänud oli selles, et me olime liiga sarnased :) Me võisime jaurata mingi mõttetu teema vaidlusel tunde, ilma, et kumbki oleks alla andnud. Pärast jäime sõpradeks, sest saime aru, et üksteisega suhtlemine väikestes doosides on täiesti võimalik, tihedamalt aga mitte. Aga ma ei saa öelda, et mind tema kangekaelsus ja vaidlushimu häirinud oleks. Ma täiega austasin seda, lihtsalt, omavahel läks paljuks.
Eelmise postituse kommentaariumis oli juttu ka "mahalaadimismurest" :) Mulle meenus nüüd hiljutine seik elust enesest. Istume sõbrannaga baaris, tema kõrvale potsatab meesterahvas, kelle kohta sõbranna on varemgi oianud, et "see ka ei jäta, olen talle mitu korda ära öelnud, aga ikka moosib!". Moosis seegi kord, aga mingi hetk kadus lauast ära. Veidi peale seda lähen mina wc sappa, vetsust väljub üks silmnähtavalt liiga palju rüübanud neiu, aga uks tõmmatakse tema järel kiiresti kinni, jõuan veel märgata vetsus sees itsitavat meesterahvast, seda sama, kes alla poole tunni tagasi mu sõbrannat moosis...Võib-olla ma olen rikutud mõtlemisega, aga ma ei kujuta ette, et nad seal koos neiuga ummistust likvideerisid või midagi seesugust. Pärast osatan sõbrannale, et vahi, millisest romantilisest hurmurist sa ilma jäid - tüübi põhimõte on ilmselt see, et kui see ei anna, siis laseme lati natuke allapoole ja ikka saab. Ma saan aru, et normaalsed mehed jah hindavad siiski naist kui tervikut, isegi kui sõbraks ei soovi, siis vähemalt erutab keegi konkreetne naine, aga sellise käitumise puhul nagu seal baaris on küll ju selge, et absoluutselt vahet polnud kellega. Ma pakuks, et selle taga võib samuti olla meeleheitlik ego - ma olen siiski tahetav! Eneserahuldamine seda kindlust ei anna. Äkki ei peaks suhtes olevad inimesed seda teemat tegelikult kommenteerima?
Lõpetuseks täiesti muul teemal. Kaeblesin siin , kuidas kohv tekitab kõrvetisi ega maitse isegi, äkki jätaks maha. Jätsin. Kõrvetised kadusid. Aga saabus mingi tühjusetunne, rituaali puudumine, isegi keskpäevane uimasus, mille ma liigitaks psühhosomaatiliseks. Ja õhtul, peale sööki tahtsin magusat. Mina, kes ma iialgi magusat ei igatse. Välja arvatud kohvi kõrvale. Tuleb välja, et see oli oluline kombo. Taastasin hommikukohvi, täna ka lõunase koos killukese šokolaadiga. Kõrvetisi ei ole enam tekkinud. Ja piima ei jää enam nii palju üle kui eelmisel nädalal. Meil on nimelt teatud arv kohvivõtmisi, mille käigus piim reedeks otsa saab ja kui ei saa, siis kallatakse see ära, sest muidu läheb pahaks. Ma ei saa öelda, et see teema mu otsuseid ei mõjuta. (Ma ei saa aru inimestest, kes jätavad viimase tüki taldrikule, tule tühjas toas põlema, laadija pistikusse või vee voolama, aga see on juba teine teema. Ah, mis "ma ei saa aru" - ma sekkun sellistes situatsioonides) Inimene on imelik.
*Vanema ma vanuse tõttu siiski välistaks. Guugeldasin hirmuga nooremat, äkki on tema minust noorem inimene hoopis, aga õnneks pole. Päris hästi säilinud teine.
Mhmh. Kui inimesed oleksid nagu mina, oleks maailm (mulle) palju mõnusam paik =)
VastaKustutaKui ma lapsena emale kurtsin, et miks mõned inimesed ometi on niisugused või naasugused, siis vastas ta alati, et muidu oleks maailmas igav elada. No ma ei tea, mulle seesugune igavus täitsa sobiks :)
KustutaMa ei tahaks küll endasugustega maailmas elada. :) Olen jube vaidleja (kõige üle annab peensusteni argumenteerida) ja ei kannataks enda tüüpi inimest välja. Meeldib, et mees on minust rahulikum, kuid samas väga intelligentne.
KustutaHuvitav.
KustutaKuidas saab enda tüüpi inimest mitte välja kannatada? Mul oleks minudega maailmas nii hea elada =) Ei igav (sest et olen huvitav), ei mingist muust otsast paha.
Lihtne. Meil kõigil on mingid jooned, mis enda juures ei meeldi või mida sooviksime vähem omada. Minul on selleks vaidlushimu, nt see on põhjus miks emaga sageli tülli lähme. Ta on sama suur vaidleja nagu ma ise, seejuures veel väga temperamentne. Sõprussuhetes suudan seda poolt endas talitseda (ei kipu vaidlema), aga isiklikus elus (kus me ei hoia end tagasi) võib see väga väsitav olla. Mu elukaaslane on samas vana rahu ise ja kuigi ta ei ole vaidleja, siis meil on sageli elavad vestlused. Nii ei hakka kummalgi igav.
KustutaSamamoodi ei talu ma ülijutukaid mehi, sest olen isiklikus elus väga jutukas. Samas mulle meeldivad inimesed, kes on sama optimistlikud, sõbralikud ja uudishimulikud nagu ma ise.
Ühesõnaga mingeid jooni, mis sinus endas on kindlasti hindad ka teistes, aga mitte kõiki.
Igav mul kindlasti ei hakkaks kus maailmas oleks kõik nagu mina ise (ma isegi ei tea, mis igavus on :D ), aga väsiks väga ruttu ära.
KustutaMul ei ole ühtegi joont, mis mulle enda juures ei meeldiks, dohh =) Ma oleks endale imeline sõber. Või kallim =P
KustutaEndasarnase inimesega vaielda ei olegi nii hull, sageli annab mingi uue vaatenurgagi, aga katsu sa mõne endast täiesti erinevaga vaielda, see on õudus. Või noh, see ei õnnestugi. Mäletan, et mina laiutasin lihtsalt käsi, kui inimene väitis mulle, et ta on eelkõige eestlane ja alles seejärel inimene.
Kustutaväga väga naine - Heas mõttes kadestan sind =P
KustutaMarca - see on hea tähelepanek sinu poolt, sest parimad (loe:huvitavamad) vaidlused/ arutelud on ikka inimestega, kes on veidi sarnased või mõtlevad sarnaselt. Kõige hullemad jällegi nendega, kes on polaarsed vastandid.
Ma pole ka kunagi tõsiselt võtnud seda, et "vastandid tõmbuvad", pigem ikka põrkuvad. Laste isaga olime ka paljudes asjades väga sarnased ja tegelikult oli meil kolmeteist koosoldud aasta jooksul ülivähe tülisid. Lõpuks said määravaks teised asjad ja saigi lahku mindud. Aga praegugi saame täiesti normaalselt suheldud. Sama vaatan ka uues suhtes, et oleks nö "kodutunne", et oleks mõnus ja hea, aga kui on väga erinev, siis ei saa ju ennast lõdvaks lasta. Teisalt jälle olen märganud ka seda, et kui mõni inimene väga häirib, siis vahel on tõesti põhjuseks, et tal on mingid omadused, mis mulle enda juures ka närvidele käivad.
VastaKustutaKahtpidi. Ma ei seediks inimest, kellega mul on tähtsates põhimõtetes lahkarvamus. Aga teise temperamendi ja teiste oskustega inimene enda kõrval on küll väga mõnus. Elaks ma endasugusega, kukuks mul vist maja kaela ja oleks kütmata, kuni hingeaur hakkab näha olema (kuigi teisest küljest me ei paneks seda ilmselt eriti tähele ka).
VastaKustutaJa siis on veel mingid isiksuseomadused, mis enda kõrvale teist samasugust ei kannata. Tutvusringkonnas on paar sellist juhtumit.
Üks näide: kaks perfektsionisti, eriti enda vastu, ja pingutavad väga täiuslike soorituste nimel, ning ka saavutavad neid tihti - aga see tähendab ka, et kui nendega koostööd tehes keegi teeb vea, mille tõttu ka nemad ise teevad vea, siis on neil hästi oluline rõhutada "mul läks nüüd sinu pärast segamini". Kui selline inimene töötab paaris kellegagi, kelle jaoks on rahulikult enesest mõistetav, et ta teeb vahel vigu, siis on korras, see teine ütleb "oi jah, sorri" ja elu läheb edasi. Kui sellised on omavahel paaris, siis jäävadki nad seda vea tegemise süüd edasi-tagasi pilduma nagu kuuma kartulit.
Kuigi teisest küljest ei sobi selline inimene ka kellegagi, kes teeb tihti vigu, ükskõik kui muretult ta neid tunnistab, nii et siin ei tööta ka vastandite tõmbumine. Ideaalne kaaslane oleks talle keegi selline, kes on umbes sama võimekas ja sama hästi eesmärgile orienteeritud, välja arvatud see leppimatus oma vigadega.
Ja ma tean ka inimesi, kes ei pane hästi tähele, kui nad teistest üle sõidavad (noh et üldse ei taju kellegi ebamugavat nihelemist) ja ühtlasi ei seedi seda, kui keegi neile sama teeb.
Ja mina kipun end kellegagi vabalt tundes ja kõrgendatud meeleolus väga palju rääkima, ja kui seltskonnas on keegi teine samasugune, läheb jutuga täidetava õhuga pisut kitsaks.
Mul vist kukuks ka maja kaela, aga samas mind ärritab ka kui see teema üles võetakse - peaks ikka seda ja toda tegema. Õnneks see tuleb harva jutuks, seega otsene vastand ka ei ole, selline, kes muudkui remondiks ja parandaks, aga natuke ikka parem kui mina.
KustutaAga see viimane, pagan, see on mul tõesti ka jah. See iseenesest võiks isegi käia sinna alla, kus enda mingi omadus teiste puhul häirib.
Selle ülesõitmisega on nii, et mulle tundub, et minusugused (kellel on kalduvus üle sõita) eeldavad, et kui ma kogemata teen seda, siis allajäänu teeb häält - ja kui keegi üritab minust üle sõita, siis ma teen kõvasti häält mitte seetõttu, et ma seda ei seediks, vaid seepärast, et minu meelest see kokkuleppeline normaaljoon niimoodi paika loksutataksegi, et põrgitakse sarvi, kuni mõlemad tulemusega rahul. Mul on teise endasuguse tankiga hulga lihtsam suhelda, kui liiga leebekesega (või sellega, kelle tank minu omast liiga palju suurem on).
KustutaJa seoses sellega, mind häirib see, kui inimene üritab ära arvata, mida ma tahan, mitte ei ütle otse, mida tema tahab. (Mul isegi postitus selle kohta pooleli :D) Näiteks praegu mu mees teeb seda tihti, sest ta arvab, et rasedat peaks kogu aeg nunnutama. Ma küsin, et kuhu sa täna sööma tahad minna, ta küsib vastu, et "aga sina?" Nagu kurat küll, mis seal vahet on, mida mina tahan, ma saan nagunii ainult mingit salatit või briami süüa praegu, vali enda järgi, küll me mulle nende parameetrite alusel menüüst midagi leiame. Ehk siis ülesõitmine on halb, aga pidev siidikinnastega kohtlemine on ka halb, ma ei taha kogu aeg mõelda, mida mina parajasti tahan, mõlemal võiks ju hea olla.
KustutaSee ülesõitmine vs leebekesed teema on netis ja blogisabades ka asi. Mingil hetkel lõpetasid mehed blogide pidamise ja ma hakkasin lugema daamide omi. Mul läks palju aastaid, enne kui ma suhtlus-stiili ära oskasin korrigeerida, ja ilmselt pole päriselt siiani sellega hakkama saanud. Jättes kõrvale keelekasutuse ja venekeelsed roppused, on nn "vanas" seltskonnas okei oma arvamus teraval ja ennastkehtestaval viisil välja öelda, sest eeldad, et teised teevad sama või siis annavad sulle sama teravalt teada, kuhu sa selle panna võiks. Aga uus internet ehmatab selle peale.
KustutaJa sama ka eraelus, tavalises suhtluses. Nii tööl kui niisama on minu arust igasugust üle sõitmist palju vähem, inimesed pole sellega harjunud ja kui siis mõni vana päss tuleb seltskonda, on probleem.
Meil on see "mis me täna sööme - ei tea, ütle sina" ka aktuaalne, aga pigem selle tõttu, et erilised eelistused puuduvad kummalgi.
KustutaJah, meil on samuti see “"mis/kus me täna sööme - ei tea, ütle sina" aktuaalne. Aga me oleme selle lahendanud nii, et “võidab” see, kes esimesena küsis, vastuküsimine pole reeglina lubatud.
KustutaKaurile: tead, ma olen samuti tollest vanakooli internetisuhtluse ajast pärit, mitte küll blogimaailma poole pealt, aga foorumid näiteks, kaasa arvatud koerandus- ja kunstiinimeste foorumid. Jumal hoidku, seal veri lendas kogu aeg. Mulle igatahes meeldib uus, pehmem suhtlustiil nii veebis kui päriselus tükk maad rohkem. Mul on tekkinud tõrge nonde “a ma olengi sihuke, ütlen otse, ütlen halvasti” inimeste vastu. Misjaoks tingimata terav olla? Saab ka teisiti ju. (Räägib see, kes siiani teinekord ise terav.)
Haha, ma nägin ühte kunagist Koertekoja staari just Facebookis täpselt sama stiiliga edasi laskmas. :D Keegi küsis ka, miks ta ometi nii õel on, ja ühel hetkel sai vist bloki. Mõni inimene ei kohane.
KustutaKae nalja, Rents, me sinuga oleme järelikult samades veebiringkondades liikunud. Koertekoda ja sealsed staarid...
Kustuta/Võdistab end hirmunult/
Rents, ülesõitmisest - ma arvan, et sa päris sellesse kategooriasse ei kuulu, kelle puhuks tehtaks nt mingis seltskonnas suhtlemiseks kaks listi, üks sinuga ja üks sinuta. Ma olen kuulnud, et mingites listides on sellised topeltvariandid.
Kustuta(ja kui keegi seda minu pihta teeb, siis ma muidugi ei saa teadagi.)
Vastandid tõmbavad on ilmselt lihtsalt käibefraas. Nii nagu pole täiesti samasuguseid pole ka täiesti vastandlikke inimesi.
VastaKustutaTeise inimese omadused ja arusaamised jagunevad minu jaoks mitmesse rühma: Sellised, mis absoluutselt välistavad lähedasema suhtlemise, sellised mis on ebameeldivad ja ärritavad (ei välista aga hoidun), sellised mis on erinevad, sarnased või pea identsed.
Koos elamise puhul vaatan pigem seda kas kõigi isiksuseomaduste komplekt on sobiv või mitte andes aru, et täiuslikku pole ja kui olekski siis vist tõesti hakkaks igav - no kui iga jumala asja kohta kaaslasel sama arvamus. Ma hakkaks ainuüksi kiusu pärast vaidlema :D Rohkem kui 30 aastane kooselu kinnitab mu veendumusi.
Täiesti samasuguse inimesega ma küll koos elada ei tahaks, sest tal oleks ju täpselt samasugused vead ja halvad omadused nagu mul. Laste peal märkan kõrvaltvaatajana teravamalt nii mõndagi enda halba külge läbi kumavat - kardan, et eeskuju ja kasvatus mitte geenid. Kaasa mõju õnneks on silunud neid teravaid nurki.
no vastandi all mõeldaksegi üldiselt "muidu sarnane, aga x olulises tunnuses erinev". Antonüümiat ei peeta keeleteaduses ilmaasjata sünonüümia kiiksuga alaliigiks.
KustutaNt kui ma hakkaks oma vastandist rääkima, siis vähemalt baasasjad oleks ikka samad. Hulkrakne organism. Keelikloom. Imetaja. Liigilt inimene.
Ehk tuleb viiulimuusikat kuulama hakata, kui närv nii ergaks läheb. :)
VastaKustutaMa ei saa küll täpselt aru, mida selle kommentaariga silmas peetakse (nagu enamuse su kommentaaridega...), aga kui see peaks olema vihje kustutatud kommentaarile, siis on mul lihtsalt põhimõte teisi inimesi halvustavad kommentaarid ära kustutada.
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
KustutaKui inimene ühest ja samast teemast räägib, seda võib ju ilmekamalt kirjutada ja erinevate sõnadega kaunistada.
KustutaMõeldes lihtsalt "Tujurikkujale", et see ongi see mis nõrganärvilistel reaalselt tuju ka ära rikub, aga ainult mõne jaoks on see ainult huumor, samas inimesed reaalselt kardavad Marilyn Manson, Hitlrtit või Trumpi. Inimesed reaalselt kardavad koledat kunsti koledaid inimesi umbes nagu sina ämblike. Inimesd ei suuda kaasa mõelda, andestada, harjuda, parema meelega nad vihkavad erinevatel põhjustel. See kõik võibki olla mis meid häirib, aga see ongi elu ja kunst. :)
Näe, ideed on õhus. Mul on just parasjagu sarnane “kas ja mis häirib” postitus pooleli, suts teise nurga alt küll, aga siiski.
VastaKustutaJa kohv ka. Ma parasjagu tegelen koguse tunduva vähendamisega. Raske, nii raske, olles kogu täiskasvanuea kohvihoolik olnud. Aga kui on valida, kas seljavalu (loe: hõrenevad luud) või vähema kohviga leppimine, valin muidugi viimase. Kuid ärkamisjärgselt kruusitäiest ma ei loobu, tulgu mis tahes.
Ja last but not least – “mahalaadimisest”. Ei, miks suhtes olevad inimesed ei peaks kommenteerima? Üks ei välista teist ju. Eneserahuldamistabu on mu meelest suuresti tingitud teatud religioonide, eelkõige kristluse suhtumisest asjasse (peopessa kasvavad karvad! jne). Samas kui ida pool (tantrism tuleb esimesena meelde) leitakse, et kui sa ei oska ise endaga minagi peale hakata, pole mõtet ka partnerile suuri ootusi rajada. Lisaks see tobe stigma, et oi, kas ta partner pole tasemel, et vaeseke ise ennast aitama peab. Mina liigitaks sellise mõtteviisi seksuaalharimatuse alla.
Ma mõtlesin seda, et suhtes olijad äkki lihtsalt ei adu nii hästi vajadust teise inimese heakskiidu järele, sest neil peaks see igapäevaselt olemas olema.
KustutaAhaa, ok, selge.
KustutaSamas - läheb teemast välja küll - aga ilmselt on oi kui palju neid, kes (püsi)suhtes heakskiitu EI saa. Vastupidi, saavad halvakspanu. Aga nagu öeldud, see läheb teemast välja juba. Vist.
Mhmh, sedand küll, kahjuks.
KustutaMa arvan ka, et heakskiidu otsimine on universaalne (suhtes või mitte), lihtsalt ideaalis peaksid kõik püsisuhtes piisavalt heakskiitu saama ega otsima seda mujalt.
KustutaLaurale - oh - ... :)
KustutaMe kõik otsime endale tunnustust ja ühtekuuluvustunnet mitmel tasandil. Kodu, töö, hobid, sport, armastus, ühiskondlik positsioon, vara. Inimene on üks väga nõudlik elukas...
Nõudlikkusest - inimelu pidada keeruliseks tegema (ütles mingi filosoof kuskil) mitte see, et ta tahab, et oleks kõik hästi, vaid hoopis see, et inimesed ei lepi sellega, et on hästi, inimesed arvavad, et kõik peab minema aina paremaks. Et vanade standardite kohasel elame me kõik praegu juba ulmeliselt hästi, aga tänapäevaste järgi enamus ei küüni keskmisenigi. See ongi see probleem, mis laastab vihmametsi ja reostab atmosfääri.
KustutaVõi nagu üks hooldekodu 95-aastane asukas mu vana hädise Peogeot 307 kohta ütles: sa pead küll rikas naine olema, kui sul selline auto on.
Noh, kapitalism lisab siia oma vindi peale. Maailma majandus elab selle peal, et kapitalil on hind. Täna laenan raha välja, homme saan veidi rohkem tagasi - intress või aktsiate hinna tõus või dividendid. See tähendab, et majandus, käive, jne jne jne PEAVAD lakkamatult kasvama. See on niiiii jube.
Kustuta