Virginie Despentes. Vernon Subutex3

See on kummaline triloogia. Kolmandat osa lugema hakates jääb mulje, et autor on ära unustanud, mida ta öelda tahtis. Jah, ma olen see lugeja, kes ilmtingimata on veendunud, et autor on midagi öelda tahtnud, et ta ei ole niisama, kirjutamislõbust lauseid ritta seadnud. Subutexi kolmanda osa alguses selline tunne on. Et on veel palju asju, mis on jäänud ütlemata ja mis tuleks erinevate tegelaste suu läbi öelduna kirja panna. 

"Maailm on täis ulmeliste uskumustega inimesi, kes tunduvad esmakohtumisel pigem mõistlikud." (lk 15)

"Arvatakse, et üliradikaalsed feministid vihkavad mehi, aga tegelikult jälestavad nad hoopis naisi, kes oskavad meestega koos elada." (lk 71)

"Intelligentsus tuleb kasuks, et tehtud otsuseid tagantjärele õigustada. Seda kasutades saab endale usutava loo kokku rääkida. Teha nägu, nagu pilt oleks selge, loogiline. Aga tõde on see, et inimene ei mõtle, kui ta tegutseb. Nii ongi." (lk 168)

See kõik on tore, aga mis on selle kõige seos looga? Kuhu kadus lugu?

Aga siis hakkab üsna ootamatust kohast hargnema. Mulle meeldib, kuidas kogu triloogia on popkultuuri vihjeid täis. Selles osas näiteks surevad Bowie ja Lemmy. Despentes armastab muusikat, aga mulle tundub, et ta ei seedi televisiooni. Mis Netflix ja chill? "Walking Deadi" populaarsus markeerib tänapäeva inimese pidevat hirmulolekut. Seisma ei tohi jääda, muidu süüakse ära. "Pole mingit kindlat varjupaika, ainult harvad vaikusehetked." (lk 187). See oleks pidanud valvsaks tegema, aga ei teinud, sest mina ju ka ei salli seriaale. Tühine kraam. Ma vaatan mööda. Arvestades loo kulminatsiooni - äkki ei peaks?

Me ehitame omale mulle, kui ümberringi möllab põrgu. "Inimene hakkab tootma teatud oksütotsiini, kui ta oma seltskonnaga kokku puutub." (lk 166) Despentes on kaks ja pool raamatut seda mulli loonud ja mullis on hea ja mugav olla. Nüüd on aeg nõelad mängu tuua, kahjuks. "Tuleb virutada neile, kes katku ajal pidu peavad." (lk 314) Tahaks karjuda, et ei, ärge neid puutuge, need on ju meie omad. Aga Despentes on selleks ajaks juba mõista andnud, et "teise" konstrueerimine on inimese igavese loomuomase tapaiha väljendus ja seda omavad kõik, mitte ainult need, keda sina ei salli. 

Lõpp meenutab jälle vana head Houellebecq'i. Nad teevad su surmast seriaali. Nad müüvad su surma maha ja saavad selle eest aasta müügimehe auhinna. Ma tahaks uskuda, et see on Despentes'e isiklik ristisõda filmitööstuse vastu, sest lõpus välja pakutud "nad elasid edasi düstoopias" mind väga ei rahuldanud. Samas jäi kurvalt kajama lause: " Need, kes pimedas silmad lahti hoiavad, kannatavad tapvat üksindust." (lk 308). Hoiatusromaan sellest, et parem jõllitada üksinda pimedust kui varjuda mullis, mis varem või hiljem ikkagi katki torgatakse? Parem vaata "Walking Deadi" ja valmistu, kui "Ru Pauli dragrace'i" ja naera? Maailm on liiga pekkis, et uskuda, sind nad kätte ei saa?

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Eelmistest osadest kirjutasin siin ja siin.