Laupäev, veebruar 01, 2020

Seks ja vägivald - Virginie Despentes. Vernon Subutex1

Ma nii tahtsin, et see raamat mulle meeldiks! Mõelda vaid, siin on ometigi lause: "Talle meeldisid bändid nagu L7, Hole, 7 Year Bitch ja muud jubedused, mida ainult plikad kuulata suudavad."(lk 37). Jaa, ma tean, isegi kõige karmimad mehed värisevad minu lemmikute ees! Stiililt Nick Hornby kohtub Michel Houellebecq' iga, viimast on Despentes oma eeskujuna ka maininud. No see briljantne lõiguke näiteks:

"Naised arenevad vanusega edasi. Nad püüavad endaga toimuvat lahti mõtestada. Mehed jäävad kangelaslikult samasugusteks ja käivad siis korraga alla. Mida vanemaks nad saavad, seda enam seostuvad armastus ja seks neil lapsepõlvega. Nad tahaks tüdrukuliku välimusega naistele lapsikut juttu ajada, teha lollusi nagu koolihoovis. Mitte keegi ei viitsi vanamehe himudest kuulda, liiga piinlik on." (lk 46) Pakun, et Houellebecq oleks sunnitud noogutama.

Aga mingil hetkel sai seda kõike liiga palju. Jah, autor oskab  oma karakterid huvitavaks kirjutada, aga ikkagi hakkavad nad omavahel segi minema, sest olgugi, et see on muljetavaldav läbilõige Prantsuse ühiskonnast - ülirikas paheline pankur, kes peab end mässajaks, heroiinile poja kaotanud vanaproua, naisepeksja, rikka pärijannaga abielus läbikukkunud filmirežissöör, pornostaari tütrest moslem, H&M-i müüjast paremäärmuslane, arengupeetusega kerjusnaine jne jne, on nad kõik mingil moel õnnetud ja düsfunktsionaalsed. Ja olgugi, et sa mõistad, jah sellised inimesed ongi olemas, siis kaasa elada on neile küllaltki raske, sest sisimas sa ikkagi ei mõista neid. Nad ehk annavad ühe omapärase lisanduva vaatenurga elule, aga see on ka kõik, sa tead ju niikuinii, et "igasugu väärakaid eksisteerib." Mis mind kõige rohkem tüütas, oli aga see, et mu meelest on Despentes natuke nagu kinni jäänud oma vanadesse hilpudesse, mis tema puhul on siis vist pigem eevaülikond, nimelt töötas ta varem seksitööstuses. Sugutung inimeste käitumise peamise motivaatorina on mu meelest sügavalt ülehinnatud. Punkt. Ma ei viitsi enam lugeda kõiki neid Houellebecq'i ja muude trendikate kloone, kes sellele altarile oma töid ohverdavad.

Kõige raskemasse olukorda asetab ennast inimene, kellel on teistelt midagi vaja. Ta ei saa ilma sõltumata hakkama. Jah, tänu rahale oleme me kõik sellesse vastastikuse sõltuvuse ringi tõmmatud - ei ole võimalik kõike eluks vajalikku ise luua ja kasvatada, kuldmune ka ei oska muneda, aga rahata maailmas hakkama ei saa. Seda sõltuvust saab kuidagi endale talutavamaks muuta, vähemalt siin maailmaosas, kus ametlikult orjatööd ei esine. Aga seada end sõltuvusse läbikäimisest teiste inimestega? Mille nimel? Et saada keppi? Vabandage mind, aga hea seksi jaoks ei ole vaja teist inimest. Teine inimene on pigem ebausaldusväärne muutuja, taevaliku seksi asemel võib hoopis igasugu jama otsa sattuda. Jah, inimene ei ole harjunud üksindusega, lähedust tahaks, oleme harjunud koopas külg külje kõrval sooja saamiseks magama, aga lähedus toimib mu meelest muul tasandil kui seks. Pidevalt mööda linna keppi otsides lähedust ju ei saa, aga millegipärast teevad selle vea kõik need tänapäeva moodsad kirjanduskangelased. Ja siis pärast kannatavad. Lähedus saab tekkida vaid kahe üksteisele meeldiva (ja mitte ainult füüsilisel tasandil!) vabatahtlikult koosolemist nautiva inimese juures. Teine teema on juba see, et ma ei saa üldse aru, kuidas saab suvaline inimene füüsiliselt ligitõmbav olla ilma teda tundmata. Raamatutes juhtub seda pidevalt mõlema soo puhul. Vaadata jah võib, aga omale koju voodisse vedada selline? No ei. Mulle tundub, see "issand, ma tahan teda ja kohe!" ikkagist kompensatsioonimehhanismina madalale enesehinnangule - "ma pean ta saama, et tõestada endale, ma meeldin inimestele, nad tahavad mind." Üldiselt, see probleemistik on kuidagi igav ja äraleierdatud.

Põnevaim tegelane raamatus on minu jaoks naisepeksja. Jah, ma riskin jälle selle vägivallaõigustaja tiitliga, aga sellega on mind ennegi pärjatud, ma ei väsi kordamast, et ei õigusta, püüan vaid lahti mõtestada.

"Sa lõid oma naist? Kas ta pettis sind või?"
"Sa ei löö oma laste ema sellepärast, et ta midagi halba teeb. Sa lööd teda sellepärast, et sa oled vägivaldne." (lk 253)

"Kui ma vägivallast loobun, siis mis mulle alles jääb?" /.../Millal ta veel saaks tunda, et ta on elus, et tal on oma nahas hea olla, kui tal enam viha ei oleks?" (lk 244)

"Minu probleem on selles, et ma pole üldse suitsiidne. Muidu ma teaks, mida teha tuleb." (lk 254)

Mulle tundub see reaalne. Mida sa teed sel juhul? Inimene üldiselt surub enda ebameeldivad ja üldise, lubatud kuvandiga vastuolus olevad küljed lihtsalt maha või siis püüab neid õigustada ning ilustada. Raamatu naisepeksja üritab seda kõike samuti, kuni hetkeni, mil kaardimajake kokku kukub ning tal ei jää üle muud kui tunnistada, et jah, oligi klassikaline koduvägivald, ei mingit "meie olukord on teine"; "see ei ole nii hull". Erinevus teiste teraapias kohatud meestega on temal see, et ta võtab vägivalla omaks, ta ei hakka arvamagi, et paraneb ning leiab, et kõik need teised, kes väidavad end paranevat, lihtsalt valetavad, milles ma pakun, on tal ka õigus. Sa ei parane, sest see on sul loomuses ja seda ei muuda. Kui end ära tappa ei suuda ja eralduses elada pole võimalik (profülaktika mõttes vangi ei panda ju), siis mis teed? Tüüp hoiatab inimesi enda eest, aga vana tõde on see, et tõde ei usuta, aususega pole harjutud, selline inimene tekitab vastupidi huvi oma isiku vastu. "Ah, küllap sa valetad, dramatiseerid üle, õige peksja ei ütleks iial, et ta peksab, sa oled nii nunnu!" Hakata ennast meeldivalt hävitama? Nagu Bukowski ütles (väidetavalt): "Leia, mis sulle meeldib ja lase sellel end tappa!" Raamatu naisepeksja kavatseb end surnuks juua. Ma ei oska ausalt öeldes midagi targemat välja pakkuda. 

2 kommentaari:

  1. Tahtsin öelda, et olen nii nõus Sinuga selle lõigu osas, milles kirjeldad läheduse otsimist ja intiimsuhteid. Olen ise seda nii palju mõelnud ning sõbrannadega arutanud, et kuidas inimesed suudavad nii. Aga kuna see pigem paistab norm, siis ennast veidrikuks pidanud. Rõõm tõdeda, et meiesuguseid veidrikke on teisigi :). Eks ta kirjandusse on imbunud, kuna ilukirjandus peegeldab reaalsust, ajastut, milles elame. Lähedus on segi aetud seksiga ja seks on muutunud odavaks laiatarbe kaubaks.

    VastaKustuta
  2. Jah, ma olen ka kogu aeg mõelnud, et kas ma olen keskjoonega võrreldes frigiidne või milles asi - seks nagu meeldib küll, aga ka mina leian, et ümbritsevas meediumis on liigagi tihti kõik ainult seksinäljale üles ehitatud ja minu meelest see PEAMINE tegur nüüd küll ei ole.

    Aga naisepeksu kohapealt - on küllalt inimesi, kes ongi vägivaldsed ainult ühes suhtes, õpivad sellest ja edaspidi enam ei ole, sest teevad omad järeldused ja valivad edaspidi kaaslast paremini ja/või korrigeerivad oma käitumist.

    VastaKustuta