Hiina piin

Ärkan mina täna öösel paar minutit enne nelja selle iseloomuliku piiksumise peale, mida teeb suitsuandur, kui tema patarei tühjaks hakkab saama. Hea ajastus, imeline! Olles ka L.-i üles ajanud, kes vingub, et kõik on minu süü, tema oleks asjast teadmata edasi maganud (mis inimene see selline on?!), selgub, et suitsuandur ei piiksu üldse mitte meie korteris, vaid kusagil väliskoridoris või isegi keldris. Ma ei ela muide esimesel korrusel, seega see piiksumine on tõepoolest intensiivne. Lootes, et "keegi midagi teeks" keerame tagasi magama, padjad pea peal. 

Seoses sellega meenub üks samalaadne kannatus ajast, mil ma olin Stockholmis töölähetusel ja elasin kellegi miljoka kesklinna korteris. Vaatasin õhtul parajasti telekast Simpsoneid, kui võigas piuksumine alguse sai. Vaatasin lakke ja muidugi oli seal suitsuandur. Aga nagu ma juba mainisin, oli see kallis kesklinna korter, kus on väga kõrged laed, nii kõrged, et kui ma, harjavars pihus, diivanil püsti seisin, siis päris hästi andurini ikka ei ulatanud. Ega ma ei tea, mida ma üldse teha üritasin seal meeleheites - mis kasu sellest anduri peksmisest ikka oleks olnud, vaevalt, et ta selle peale nii lihtsalt laest alla oleks kukkunud? Õnneks ma vähemalt ei lõhkunud lage ära. Istusin siis, nutt kurgus diivanile, panin teleka kinni ja valmistusin kohutavaks magamata ööks, kui piiksumine järsku lakkas. Arusaamatu õnn, mille üle ma kauem ei juurelnud. Panin aga teleka uuesti käima ja voila! poole tunni pärast algas piiksumine uuesti. Lõpuks ma ei saanudki pihta, kas see telekas oli vigane või oli tal miski piiraja peal, mis ei tahtnud, et keegi üle poole tunni teleka taga istuks. Paar päeva hiljem ma juba suutsin piiksumist nii palju ignoreerida, et vaatasin Simpsonid lõpuni ja natuke "Joeyt" otsa, aga see viimane oli paras saast ega suutnud mind piisavalt kannatama motiveerida. 

Padja all vaadatud uni oli see-eest intensiivne nagu ka hilisem kõrvavalu. Ma ei tea, kas mul on kuidagi eriti kõvad kõrvad või, aga nad jäävad valusaks, kui neid padja all hoida. Igatahes lobisesin ma Kim Kardashianiga mingis parfüümipoes, kus ta tutvustas mulle oma uusi lemmikuid. Üks oli selline kollases pudelis hästi puudrine lõhn (fakt, et mul on värvilised unenäod ja ma tunnen neis erinevaid aistinguid temperatuuri, lõhna, valu jms - pole ime, et ma arrrmastan magada, kui see on põhimõtteliselt nagu 5D kino!), mis nägi välja nagu seep, kuigi ma teadsin, et see ei ole seep, aga ikka lipsas mul suust, et "oi, see näeb välja nagu seep, kas sellega saab pesta ka?", mille peale Kim vaatas mind nagu totukest. Ma teen seda päris-elus ka mõnikord ja see on nii häiriv! St. ma tean, et mingi asi on totter, ebaloogiline, naiivne vms, aga ma ütlen seda ikkagi, et ennast lõbusalt lolli ja naiivsena näidata. Miks? Iga kord haaran sisemiselt peast kinni pärast. Mingi sotsiaalne kohastumus, grooming - näe, ma olen ohutu lollike? Nagu koer, kes keerab su poole oma kaitseta kõhualuse? Noh, ma olen veendunud, et mulle pakub rõõmu olla meelelahutaja. Mulle meeldib inimesi naerutada. Ma mäletan suurima tunnustusena seda, kui koolis keegi ütles, et ta istub minu lauda, sest minuga saab alati nalja. Siinkohal meenub D.Aldertoni "Kõik, mida ma tean armastusest" see, kuidas Dolly kogus lugusid eesmärgiga - pärast hea teistele rääkida. "OMG! Sa ei kujuta ette, mis minuga eile juhtus!" Sama. Aga kus läheb see piir, et ennast mitte naeruväärseks teha mingi loo nimel? Lohutan end sellega, et "tõsiste täiskasvanute" silmis on minusugused lugudevestjad, näitlejad ja itsitajad naeruväärsed niikuinii.