Igaks juhuks jagan siia ka linki ühele põnevale artiklile soolisuse ja võrdsuse teemal. Intervjuu primatoloogi Frans de Waaliga, kel uus raamat ilmunud. Loetagu!
Ma kommentaariks ei oskagi ise muud öelda, kui et nõus. Inimkultuur ei ole imeline asi iseeneses ja loomad pole "loomad".
Hoiatan muidugi juba ette, et ma ei tea luulest mitte midagi nagu ma ka siin põhjalikumalt kirjutasin. Kuna keegi ei kommenteerinud, kuidas inimesed luule reeglitest teada saama peaksid, siis mina endiselt ei tea ja targutan oma teadmatusest lähtuvalt.
Lugesin siis selliseid teoseid - Natalja Nekramatnaja "Sinine pojeng", Andrus Kasemaa "Minu lõhn. Luuletusi 2015-2021" ja "Pipraterake" ning Joosep Vesselovi "Linna laul".
Nekramatnajat on siin-seal kõvasti kiidetud, mulle jäi ta silma Goodreadsist, kus kolm inimest tsiteerib üht tema luuletust:
tihtilugu istun õhtuvalguses mitte midagi tehes ja nukralt
mõtlen et oleme liialt raisanud ükskõikselt kõike mis oli antud
oleme valesti elanud loeme tundide viisi tekste mida oleksime pidanud
juba ammu tundma mõned teod on määratud kindlale ajale
vahel vaatan kella kuulan peatumatut tiksumist avan veinipudeli
suitsetan pisut tugitoolis ja olen rahul kuidas aega veedan (lk 71)
Tuleb tunnistada, et minugi jaoks oli see üks eredamaid hetki luulekogust (ok, "loen piiblit sügan vittu jään magama (lk 33.) - see ka muidugi) , aga ütleme nii, et ülejäänu mulle väga ei sobinud. Kui ma nüüd võrdleksin Kasemaaga, kes ka rohkem negatiivse alatooniga rusuvatest teemadest kirjutab (on erandeid, jah, muidugi), siis Nekramatnajast tahaks mööda vaadata, ta on liiga hirmus, eemaletõukav, "ma ei taha seda teada", Kasemaa puhul pigem mõtled, et "no nii ka päris ei saaks öelda ju, aga jah, midagi siin on", peatud ja jääd kuulama, mida tal öelda on. Nekramatnaja on liiga toores ja otse näkku.
Kasemaa meeldib mulle väga, aga lugedes kogumikku "Minu lõhn", hakkasin ma aimama, miks mõnedele inimestele tema romaan "Vanapoiss" sugugi ei meeldinud. Osade "Minu lõhna" luuletuste puhul tundus isegi mulle, et krt, see on ikka liiga üle võlli, et ta võibki niimoodi mõjuda. Näiteks need luuletused sõjaootusest, seda eelkõige praeguse olukorra tõttu. Ma saan aru, et see on kõigest kirjandus, fantaasia, ma isegi mõistan, mis romantika siin taga on, aga ikka kuidagi ehmatab. Samas, luuletuse emast lugesin oma tütrele ette ja saime mõlemad naerda, kuigi see on ikka ju antianekdoot. "Pipraterake" on see-eest hoopis helgem, isegi nii helge, et alguses mulle ei meeldinud (mida sa tahad, naine?! Ei kõlba kui on liiga kole, ei kõlba kui on liiga ilus?!), aga lõpus tasakaalustus ära.
Üks näide "Minu lõhnast":
Väsinud maailm mis püsib vaid usul helgesse homsesse
kuigi homme on alati kuskil kellegi jaoks lõpp.
ja "Pipraterakesest" ka:
Kellestki hoolides saad kaasa ka terve paki muid asju, mida sa pole tahtnudki.
Ja ka väikse pisikese kohvrikese, millest sa ei osanud unistadagi.
Joosep Vesselovi avastasin ma tänu Müürilehest loetud kahele luuletusele, mis mulle meeletult meeldisid - sellise asja peale tulla, niimoodi kirjutada, vau! "Linna laul" on teistsugune, aga samuti andekas, ainus häda on see, et mul on vist mingi lapsepõlvetrauma seoses müütide ja muinasjuttudega, mulle lihtsalt ei istu need, tehke või tina. Vesselov kirjutab muidugi hästi, mulle tundub, et tema tehniline taiplikkus on Nekramatnajast ja Kasemaast üle, lihtsalt see tulemus ei ole väga minu teetassike. Aga Tartu tunde annab hästi kätte ja vägagi terviklik kontseptsioon on, kindlasti tuleks silm peal hoida, tundub väga andekas kirjutaja olevat.
Ah et mis ma Lauri Räpist arvan? Ma varem olin ta Instagrami jälgija, aga peale seda, kui ta seal ainult oma mõtteteri avaldama hakkas, lõpetasin ära. Ma ei ütle, et ta ei oska, lihtsalt see pole üldse minu teema, ma ei talu neid motivatsioonitekste loojuva päikese taustal ka, kuigi näiteks Räpi turundustekstid on mulle alati andekad tundunud. Ainus asi, mis mulle vastukarva käib, on see tema teiste ideede taaskasutus ilma viitamata. Hetkel kohe meenub see "ma olen elus olemise tunne", mis on originaalis Jim Ashilevi raamatu pealkiri, aga neid on Räpil veel. Mu meelest teeks viitamine algallikale lugemise hoopis põnevamaks, sest alati ei pruugi ju originaali teadagi ja saab nii targemaks. Ma ei tea, miks ta seda ei tee.