Kolmapäev, oktoober 20, 2021

Luulet mitte-graatsiatele*

Kui ma väike olin, ütles ema mulle kord, et ma võiksin juttude asemel hoopis luuletuste kirjutamisele keskenduda, need tulevat mul paremini välja. Solvusin, vihje ju ilmne, et jutte ta eriti õnnestunuks ei pidanud. Nüüdsel ajal on mu lapsed mulle öelnud, et miks ma luuletusi ei kirjuta, ma oskavat nii hästi. Põhjuseks siis see, et ma kodus nalja pärast räägin sageli riimis. Selgitasin siis lastele, et riimis luule pole tänapäeval üldse moes, niimoodi kirjutatakse ainult lasteluulet, suured kunstnikud viljelevad kõik vabariimi. 

Räägitakse, et enam-vähem kõik on kunagi sahtlisse luuletusi kirjutanud. No mina olengi tõesti ainult selliseid lorilaule, mis kenasti riimuvad - looduslüürika ja armupoeesia on must kauge kaarega mööda läinud. Minu meelest on üks piinlikumaid asju üldse, kui keegi seesugust romantilist luulet kõva häälega ette loeb. Ma ei tea, miks. Ma ise ei oska, ju sellepärast. Mind visati suisa luuleringist välja (miks ma sinna läksin? Vist oli poolkohustuslik neile, kes näiteringis käisid ja näiteringis mulle meeldis), peale seda, kui õpetaja oli otsinud mulle kõige morbiidsema kevadluuletuse üldse, midagi porist ja kõdust, ja ma ikka ei suutnud seda tema meelest veenvalt esitada. Tänitas veel järgi, et ma olevat tundetu, kui kevade tärkamisest õhata ei suuda. Eks ma möönan, et esimese armastaja kehastajat minust tõesti ei saa, aga andke andeks, on ka teistsugust armastust (näiteks - kodumaaarmastust, siinkohal vaatame slaide, nagu selles anekdoodis).

Ma olen aru saanud, et luules on mingid reeglid. Me õppisime keskkoolis ainult haikut kirjutama, muudest reeglitest ei tea ma midagi. Kust teised need omandanud on, ma ei tea. Mingid värsimõõdud ja asjad. Ma olen alati riiminud nii, nagu torust tuleb. Sattusin neid reegleid otsides Ele Adamsoni magistritööle luule õpetamisest gümnaasiumis, kust lugesin järgmised read: "Luules pole oluline ainult keele kujundlikkus, vaid olulised on ka intonatsioonilised vahendid nagu meloodia, rütm, dünaamika ja tempo." Äkki on osa koerast ka siia maetud - mul puudub musikaalsus ja rütmitunnetus? Kas ebamusikaalsed inimesed ei ole võimelised luulega suhestuma? Vääriks uurimist!

Selle pika sissejuhatuse mõte on aga selles, et ma sattusin luule peale, mis mulle kõige täiega, sabast sarvedeni meeldib. Kontrollisin just järele, üks luuletus terves kogus on tõesti ka riimis ("EKRE unelmate naine" - ilmselt selleks, et oleks hea jõulusalmiks pähe õppida). Kui sulle meeldib Sveta Grigorjeva, siis soovitan Anna Kaare "InteГрация" ka läbi lugeda. Autor on oma luulet esitanud ja auhinnatud saanud näiteks "Luuleprõmmil" ja mulle tundub, et teda ei oleks mul piinlik kuulata. See oleks ilmselt nagu (vana kooli) räpp või Patti Smith "Rock'n'Roll Nigga" alguses, see ei oleks piinlik soigumine, vaid raju andmine. Aga mitte ainult! Saab nii nutta kui naerda, on ka hingeminevat, aga see pole mingi kolletuv kask või kevadveed, ptüi, inimene räägib tõsistest teemadest. Jälle üks lisandus sellesse praeguse aja skisofreenilisse "vihastan ja siis jälle naeran" meeleolusse, ajalik ja ajatu. 

Üks arvustus veel Sulepuru blogis, ma ei oska ise hästi luulest rääkida, ja loterii ka, seal rohkem näiteid. 

*Inte on rootsi keeles eitus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar