Ei teagi nüüd, kumb pealkiri siia rohkem passinuks: raamatuarvustus või hoopis "miks ma meestele meeldin?"
Ikka tuleb ette, et tahetakse su lemmikuid teada - ütle raamat, film, söök, lill? Ja kuigi õige vastus on, et "neid on palju" ja "sõltub olukorrast, meeleolust jms", siis mõnikord on kohatu niimoodi vastata, sest inimesed tahavad sind kuidagi lahterdada. Ma leidsin nüüd lõpuks raamatu, mille nime ma sellesse loetellu täie kindlusega üles seaksin: Ljudmila Ulitskaja "Sonjake. Lõbus matus" - see on jah minu lemmikraamat. Tegemist on küll pigem kahe pikema novelliga, aga asi seegi. "Sonjake" on ka hirmus hea, aga minu eriline lemmik on just "Lõbus matus".
Loomulikult, kogu see atmosfäär - "elu parim osa olidki need mõttetud olengud" (lk 127), hedonism, imelised kirjeldused, karakterid, uskumatult tabavad metafoorid, sümpaatsed üldistused, autoripoolne soe suhtumine oma kõigisse tegelastesse jne. Ma tegin pidevalt pause, ise edasi lugeda tahtes ja samas soovides, et see ilmaski ei lõpeks. Üks matus, ka lõbus, peab ometi ükskord lõppema kahjuks.
Kuigi olen kuulnud ka vastupidist, siis eile J. Steinbecki "Hommiku pool Eedenit" lugedes, jäi taas silma, et ka Steinbeck väidab, kuidas meile lähevad korda vaid need lood, mis meid isiklikult puudutavad. Mu ema näiteks väidab, et tema oli eelmises elus raudselt Scarlett O´Hara, sest kokkulangevusi on liiga palju. Ja nüüd jõuamegi "Lõbusa matuse" Ninakese juurde.
"/.../ naistega, kes nimelt oma piiritu abitusega äratavad ümbritsevates inimestes, eriti meestes, kõrgendatud vastutustunde." (lk 95)
Ma olen sageli mõelnud, kuidas kenad ja ägedad naised on üksi, aga näe, mina siin seevastu...No ja nüüd ma õppisin Ninakest tundma ja sain aru, et just see, see ongi see. Ninake - see olen ju mina! Jah, Ulitskaja kirjeldab Ninakest kasutades väljendeid "patoloogiline laiskus ja lohakus" ning neile eelneb "vaimunõtruseni ulatuv lollus", millest viimasele ma ei tahaks kuidagi alla kirjutada, aga mis omakorda näitab, et me loeme igast tekstist välja just selle, mis meid kõnetab ja meie teooriasse sobitus ning jätame sujuvalt tähelepanuta selle, mis ei sobi.
Ninake ei suuda otsustada ja arendab oma kapriisid viimse piirini välja - mina, nii mina.
"Ta oli tõesti nõrguke: isegi suitsu hakkas tegema õhtupoole olles pärast esimest söögikorda ja esimest alkoholi jõudu kogunud" (lk 161) - mina oleksin täpselt selline funktsionaalne joodik, ma lihtsalt ei jõuaks rohkem - nõrguke, mis teha!
Kusjuures minu puhul ei ole abitus kuidagi teeseldud nagu ma olen mõne teise puhul täheldanud (ja see abitus töötab ka teeseldes), mulle on see kuidagi omane, sissekasvanud, ma pigem püüan seda varjata, kui afišeerida. Mõned väidavad, et oi, küll mina olen tugev ja iseseisev, aga ma, krt, ei ole üldse. Ma ei tohiks ennast feministikski nimetada vist. Üks näide elust: istun mina mingil üritusel ühe (nais)tuttava kõrval, keda ma alati erakordselt täiskasvanulikuks olen pidanud. Istun ja piidlen melonit. Ühel hetkel, ilma igasuguse strateegilise plaanita ütlen: "Vabandust, kas sa oleksid nii kena ja lõikaksid mulle melonit?" Oma küsimuse kohatusest täiskasvanud inimese kohta saan aru alles siis, kui teine mulle üllatunult otsa vaatab ja küsib, et miks ma ometi ise ei lõika? Vastan täiesti ausalt, et ma eriti hästi ei oska, kardan näppu lõigata ja üldse, enamasti on seda keegi teine minu eest teinud. Kõrvalistuja heldib - isver, mihuke nunnuke sa oled, muidugi ma lõikan sulle, otsa tiburull! Kui see toimib naistega, toimib see veel edukamalt meestega. Ma saan alati kõige paremad mehed, sellised, kes tahavad su eest hoolitseda, korralik perematerjal. Ainult isa käratas mulle mõnikord tüdinult: "Ära ole nii kuradi abitu!" See oli ärritav, sest sa ei aimagi, mida kõike ma tänu abitusele saavutanud olen, sa veel kahetseksid, kui ma abitu EI oleks!
Mis ei tähenda, et ma osades asjades äärmiselt otsusekindel ei oleks - Ninake arendab oma kapriisid viimse piirini välja - oojaa! Neid osasid minu jaoks olulisi asju on vähe, aga neis ma lähen nui neljaks lõpuni välja, tuimalt. Nii nagu raamatus Ninake ristimise oma kätte võtab ja mu meelest annab autor Ninakestele eluõiguse ka selle lausega: "Vapper on see, kes ei karda näida naeruväärne."
Irv :)))
VastaKustuta"The Art of Asking" on raamat, mille kirjutas Amanda Palmer. See on üsna paks raamat ja üsna hea ka, aga üks põhilisi ideid, mida ta propageerib, on: "Aitamine tekitab inimeste vahel sideme. Ja olla mitte see, kes abi annab, vaid see, kes seda küsib, nõuab jubedalt vaprust - sest nii valus on, kui sulle ära öeldakse ja lisaks sind põlastatakse seepärast, et sa ise ei saa, ja panna end nii haavatavasse positsiooni nõuab väga palju - aga sellest võidavad kõik."
VastaKustutaTa kirjutab eraldi veel hästi paljust, aga üks jäi mulle hästi meelde.
"Neil inimestel on endal nii vähe, kuidas ma tahan neilt midagi, mul on ju palju kergem kui nendel!"
"Aga nad on nii õnnelikud, et saavad anda, see on neile nii suure võidutunde andnud - mitte minu üle, vaid et nad saavad abi pakkuda - ja täiega väärt. Ja kui see on täiega seda väärt neile, krt, on see täiega seda väärt ka mulle!"
Ta oli couchsurfimas esinemiskohas ja sai öömaja mingite vaeste Ecuadori immigrantide juures või midagi sellist.
("või midagi sellist" = võisid olla ka nt Boliivi emigrandid vmt)
Kustutaoo, seda peaks küll lugema :)
VastaKustutaKuna ma olen inimene, kes ootab meest koju, et see talle teleka mängima ja lambi põlema paneks. Viimati olin hädas muruniiduki ja pesumasinaga. Lootsin, et saan hakkama, aga pidin ikkagi õe appi kutsuma.
Äkki leian samuti hingesugulase? :)
ja mina arvan, et abitu võib vabalt olla feminist. Sest mina ju olen ja sina ka. Järelikult on nii.
Feminism mu arust sellest räägibki, et vahet pole, kas sa oled naine või mees, tugev või nõrk, abitu või hakkamasaaja - inimene oled sa igal juhul ja sellisena teistega võrdne.
KustutaAbi küsimine on niiiii raske! Just praegu võitlen iseendaga teemal, kuidas ma olen ühe eluaspektiga jänni jäänud, aga ainult paljas mõte sellest, et võiks abi küsida, paneb mõnda nurgatagusesse varjuma, silmi peast nutma, siis välja tulema ja hambad ristis edasi suruma, aga abi küsida ikka ei suuda.
Sama siin. Üks asi majapidamises ootab vahetust, spetsialist on korrus kõrgemal :D Ja ma ei suuda.
KustutaMul tuleb abi küsimine kuidagi loomulikult välja, aga üks kord on juhtunud küll, et sain selle eest kõrvetada ja see kole kogemus ei unune. Ilmselt kui kellelgi on selliseid kogemusi rohkem kui üks, ei kiputa tulevikus enam nii väga teistele lootma.
VastaKustutaJep, kui su kasvatuse põhisisu on olnud "pead olema iseseisev, ise kõigega toime tulev, muidu pole sa sittagi väärt" on väga raske abi küsima hakata.
KustutaMa saan abi küsimisega toime asjades, kus ma PÄRISELT hädas ei tunneta end olevat. À la "Pange palun mu telk üles", kui ma tegelt tean, et suudan selle ise ka üles panna, lihtsalt palju vaeva ja aega läheb. Või "võtke ise mingit süüa kaasa ka, ma teen kohvi ja pakun pinna". Sest noh - keegi ei sure nälga ka, kui nad isegi ei too toitu kaasa.
Aga ajal, kui ma olin väga vaene, väga hädas ja siis vaatasin, kuidas toonane sõbranna tegi meile õhtusööki, kus kasutas toidus ainult munakollaseid ja viskas valged lihtsalt minema, ma küll vaatasin sisemise shokiga, aga et ma talt rahalist abi oleks palunud? Et ma sellele isegi mõelnud oleksin? Eip.
Ma tunnen end kah paljudes asjades abituna, aga kui hästi järele mõelda, siis neid kohti, kus ma elus hakkama saan, on endal lihtsalt raske tähele panna, sest sinna ei takerdu.
VastaKustutaMõtlesin praegu, kuidas mina jätan heameelega igasugused kütmised ja asjade tellimised jms värgi A. hooleks, aga tema küsib jälle minu käest abi mingite muude kohtade peal, nt "maitsesta seda salatit, ma ei tea, kas sinna peab veel midagi minema".
Täiuslikult ümmargusel platoonilisel inimesel polegi enda kõrvale kedagi vaja, aga selliseid ei ole nagunii, kõik on sakilised pusletükid.
Jaa, elada peab oskama, võiks vist selle kohta öelda. Ma tahaks olla märksa abitum, vähemalt mingites olukordades. Aga elu on teinud nii, et pigem olen "tank" :P, ikka rinnaga otse peale...
VastaKustuta