Judith Schalansky. Kaelkirjaku kael

Omade kaitseks astun alati välja! Mismõttes inimesed vihkavad seda raamatut Goodreadsis? Mismoodi see igav raamat on? Kui sinu jaoks on bioloogias midagi igavat, siis no palun...

Eks ta veidi algteadmisi vajab ilmselt, kui sa ikka ei tea, kes olid Mitšurin ja Lõssenko, siis jääb loo üks osa sulle mõistetamatuks. See Darwinist taganemise traktaat näiteks, kus sujuvalt lõssenkoismile üe minnakse. Mis selle kaelkirjaku kaelaga kõigel üldse tegemist oli, paljud ei raaligi välja, kui algteadmisi pole.

Äkki minusugune ongi veel viimane põlvkond, kes seda teemat jagab? Autori sünniaasta on muide 1980 ja bioloogiaalast haridust tal raamatukaane väitel pole, vägagi muljetavaldavad teadmised sel juhul ja tubli taustatöö. 

Kui ma nüüd mõtlen, siis nooremale lugejale võib see teos tõesti hirmus tunduda, aga minusuguste jaoks on see juba helge nostalgia. Peategelase sarnaseid õpetajaid oli meie ajal koolides küll ja veel. Tagantjärele on hoopis lõbus lugeda, sest mu meelest suur osa täiskasvanuid mõtleski toona nii. Ei olnud mingit kaastunnet, lapsed jagunesidki (vaimu)annete järgi klassidesse ja nende vahel liikumine oli vaid haruldane anomaalia. Rividrill ja lihtne elu, ei mingit kahtlast kujundavat hindamist. Ja noh, tegelikult on see piir, kus lõpeb Põlluaasalik "äkki hakkaks lihtsalt kõik normaalseks?" ja algab viljatu andetuse ülistamine, siiski kergelt hägune. Mõnikord lihtsalt tahaks Inge Lohmarkidele (raamatu peategelane) õiguse anda ja öelda: "Nii on!" Ma kipun küünilisust mõistma, mitte kartma. "Meid ju kasvatati nii!" nagu on kombeks öelda.

Mõistagi näidatakse raamatus siiski ära ka see külg, mis sünnib sellest, kui on kord, aga puudub täielikult igasugune empaatia. Looduslik valik ei toimu inimeste puhul vaakumis, me oleme liiga kaugele arenenud, et selle toimimist vaikides pealt vaadata. Me ei suuda olla piisavalt küünilised, et leppida. No ja selle tulemusena olemegi siin, kus meil ka igasuguseid poputatakse ja lastakse elujõuliseks saada ja lumehelbekesed vohavad ja laiutab abstraktne kunst! (see oli siis sarkasm, eks!). Raamat annab meile aimu, mida tunneb tegelikult üks igipõline konservatiiv nähes oma maailma vaikselt lagunemas. Miski ei garanteeri, et me ise, kes end praegu rõõmsalt liberaalideks nimetame, kunagi midagi sarnast tundma ei saa.

Mulle see raamat meeldis väga, nii temaatika pärast kui ka stiili, mis keskmise maitse jaoks ilmselt on liig sünge ja üle võlli.