Lugesin Sass Henno "Mina olin siin" teist osa ja hakkasin mõtlema, miks see minule nii tuttav-nostalgiline tundub. Ei müünud me metat ega keegi mu sõpradest kukkunud kinni, aga "kõik vähegi töökamad noormehed töötasid pesulates ja ettevõtlikumad unistasid enda omast. Õnneks ma päris nii ettevõtlikega, kui raamatus, siiski kokku ei puutunud. Mis keelekasutusse puutub, siis kõik ju rääkisidki nii, või ei?" nagu ma Goodreadsis kirjutasin.
Tuli jälle meelde see "kõige piinlikum teema üldse" ehk siis fakt, et ma pole iialgi "käinud" kellegagi, kellel oleks kõrgharidus. Ah, mis, isegi keskharidusega oli mu toonastel poisssõpradel probleeme. Proled, ühesõnaga.
Rääkides taustast, siis kogu mu teismeliseiga ümbritses teadmine sellest, et mees tuleb leida ülikoolist, Tartu Ülikoolist. Maaülikoolis käisid Epakad ehk opakad ja ema seletas alati, et tema küll iialgi TRÜ klubis ühegi Epakaga tantsima ei läinud. Arvestades seda, et ta ise ei käinud ei Epas ega TRÜs, siis noh, ekspert. Võiks ju öelda, et "juba lasteaias olin rebel", aga tegelikult juhtusin õhtuka tüüpide seltskonda lihtsalt seetõttu, et sõbranna tutvus mingil lauluväljaku suvetuuril ühe tüübiga, kes seal käis ja niimoodi tutvusin minagi nende ülejäänud sõpraderingiga.
Olgem ausad, nende hulgas oli igasuguseid inimesi. Oli purulolle matse, aga oli ka inimesi, kelle koolitee mõnel muul põhjusel poolikuks jäi - düsgraafia, perekondlikud probleemid, konfliktid õpetajatega. Koolivalik mõjutas kindlasti teatud subkultuuri tekkimist ja elukutsevalikut, kuid ei öelnud otseselt midagi inimese enda inimlikkuse või "normaalsuse" kohta. Mu oma põhikooli klassivendade hulgast, kes suures osas end ikka Maaülikooli välja vedasid, leidis täpselt samasuguseid tüüpe, ainuke vahe, et nemad pääsesid noores eas tööst autopesulas või ehitusel.
Miks ma seda Maaülikooli mõnitan? Ei mõnita, lihtsalt nendin fakti, et sinna oli kordades kergem sisse saada kui Tartu Ülikooli. Huvitav oleks teada, kui palju nn eliitkoolide kasvandikke sinna maandus võrreldes tavakoolidega. Mina, tavakoolist tulnuna, olin aianduse õppekaval kõige kõrgema keskmise hindega sissesaaja (ma ei läinud sinna), TÜ-s aga kerkis minu ette müür pealinna eliitkoolide ja Narva Pähklimäe Gümnaasiumi lõpetanuid keskmise riigieksami hindega üle 95 (mul oli veidi üle 80-e). Vaatasin suu ammuli ja pidin reaalsuslaksust peaaegu nutma hakkama.
Eliit jätkas eliiditamist ka TÜ-s. Üks õppejõud rääkis meile näiteks seda, kuidas TÜ eliit on omakorda meie eriala ja õigus, ülejäänud on ka TÜ-s prügikalad...Meenub üks tore tutvumispidu kunagises ööklubis XS, kus olidki siis meie ja juuratudengid, dresscode nägi ette, et juurakad mustas, meie valges, ja kuigi ilmselt inimestel lihtsalt leidub kapis rohkem musti hilpe kui valgeid, siis ikka jäi mulje, et osad olid nimme mustas, et juuratudengitena mõjuda. Ma sain seal jutu peale ainult kahe väga purjus tüübiga, kes tunnistasid, et on peol juhuslikult ega käi üldse ülikoolis... Osa meie kursuse eliidikaid matsikoolidest tulnutega ei suhelnud ja kui üks "matsiplika" hakkas eliidist tulnud noormehele meeldima, pidi ta suhted katkestama oma matsidest sõbrannadega, eliit oli nõus vaid temale erandi tegema. Hullem kui lasteaed. Ma tõesti ei mäleta, et oleksin ülikoolist ühegi noormehega suhelnud. Olidki eliit, kellel oli mingi omasuguste seltsielu ja siis autsaiderid, kes käisid koolis ainult õppimas. Ma käisin ka koolis ainult õppimas.
Ma ei tea, kuidas ma alati nii valesse seltskonda olen sattunud! Kus ma võiksin kõik olla, kui ma vaid õigete inimestega õigesti suhelda oskaksin! See on muidugi iroonia, aga ma siiski usun, et selles on suur osa tõtt ja mitte ses osas, et ma õudselt kahetseks, vaid selles, et tegelikult asjad üsna nii käivadki. Loll on see, kes läheb ülikooli õppima, ülikool on selleks, et õigeid suhteid luua. Ema rääkis sellest kuidagi läbi lillede, isa ütles otse. Vanemaid inimesi tuleks ikka kuulata. Ja lapsed kohe alguses eliitkooli panna.
Heldus, see vahe TÜ ja EPA vahel on vist hilisem siis. Meil polnud vahet, mis sul keskast kaasa tuli. Ülikoolis olid sisseastumiseksamid ja see pingerivi, mis nende hinnete tulemustest tekkis, see luges. Mul ei meenu, et keegi oleks üldse keskmist hinnet vms vaadanud. Ma olin mat-füssi eriklassis ja mõlemas olid lõpueksamid. Kõik õppisid nagu segased ja ainult üks kutt sai 3 füüsikas tingimusel, et ta ei lähe õppima füüsikat ega matemaatikat. Ei läinud, EPAsse läks ja on nüüd suht tuntud jurist ja igavene sehkendaja. Ja ta polnud absull rumal, vaid fookus oli teine. Meil on paljud hiljem teise eriala lisaks õppinud ka muidugi, aeg oli selline.
VastaKustutaEnamus läks TTÜsse, mõni TÜ sh juurasse.
Vahel ma mõtlen, et see sisseastumiseksamite teema oli nagu õiglasem. Kõik ühel joonel ja sõltuvad selle konkreetse ülikooli vastuvõtukomisjonist pigem kui päritolukooli taustast.
Ülikoolide tase on ka muutunud. Tuttav õppejõud kurtis kunagi seltskonnas, et üliõpilased on TÜs kliendid ja kui sa saad neilt negatiivse tagasiside (nende erialal oli see TÜ poolt kohustuslik läbi viia peale kursuse lõppu), siis mõjutab see õppejõu edasist tööd selles ülikoolis. Ja see tagasiside võib olla puhtalt nt selle baasilt, et üliõpilane ei saanud kõrgema matega hakkama ja sa olid sunnitud talle kehva hinde panema. Ehk et järeleandmisi hindamises tehakse "klientide" nimel :)
Sõbranna lapsed nt kindlustasid omale TÜ reaalteadustes koha juba aineolümpiaadidega, aga õppima läksid välismaale, TÜ ei olnud üldse teema.
Minu ajal lugesid riigieksamitulemused ja siis mingitel erialadel lisaks ülikooli juures korraldatavad katsed+vestlus. Sotsiaalteadustes olid need katsed, mu meelest reaalerialadel pigem mitte.
KustutaSee kohustuslik tagasiside ankeet oli TÜs jah juba minu ajal ka olemas.
Ma ilmselt KK'ga samast või lähedasest põlvkonnast, ka ei mäleta mingit tõsiseltvõetavat vahetegemist EPA ja TRÜ (tol ajal sihuke lühend) vahel. Mütsi kohta öeldi lehte läinud puupea, aga seda niisama muigega, küllap oli epakatel nii ülikooli kui tipi mütside kohta vaimukaid kilde.
KustutaMa olen vanuselt ilmselt kuskil TT ja KK vahepeal, meie ajal olid TÜs sisseastumiseksamid ja mingit eliiti või tõsist vahetegemist EPA ja TÜ vahel ei mäleta üldse. Mingid asjad joonistusid muidugi ka kursuse siseselt välja - tõeliselt eliitperedest piigad, kes sõitsid kooli maasturiga ja elasid vanemate ostetud korteris ja siis need teised, minusugused, kes elasid konkreetselt õppelaenust, stipist ja juhutöödest, ostsid stipipäeval kindluse mõttes ühika kapi makarone ja ketšupit täis, praadisid kartuleid veega, sest õli oli liiga kallis ja leiutasid 28 eri rooga riisist koos mõnegrammise soolase või magusa lisandiga :D Läbi saime omavahel kõik, lihtsalt elustiilid olid... mõnevõrra .... erinevad. Pidudel käimist puuduvad finantsid kusjuures ei mõjutanud, kõigil Tartu ööklubidel olid toona tasuta sissepääsuga tunnid või päevad :D
KustutaKK ja TT tuletan meelde, mis ajal me sisse astusime. Kindlasti ei kirjutanud Noorte Hääl sellest, millises koolis on äge käia:)
KustutaPeda ja EPA võib olla vähem tõsiseltvõetavust võis kujundada ainult sealt saadav tulevikuamet. Et nagu maale . ja nagu õpetajaks. Aga minust varasem põlvkond ei pidanud sedagi patuks- ikka kindel sissetulek.
Hmm, maasturid, õppelaen ja ööklubid tunduvad ikka üsna samasse aega langevat, kui mina ülikoolis käisin (sisse astusin 2000), samas siis muutusidki igasugu tingimused ja eeskirjad kõvasti ja võiski olla, et ühel aastal olid sisseastumiskatsed ja järgmisel enam polnud.
KustutaMa astusin sisse 1996, tiba varem siis :) Kas mitte 1995 ei antud esimest korda õppelaenu?
KustutaAa muide. Ma lõpetasin oma eliitkooli aastal 1998 ja pmst mitte ükski inimene ei kaalunud tõsiselt EPAsse õppima minemist. See nagu polnud üldse mingi päris kool. Ega keegi vist (vabatahtlikult) ei läinud ka. Üks mu klassivend on praegu küll mingi maaeluministeeriumi kantsler, aga ega temagi EPAs ei õppinud.
KustutaLõpetasin keska 1989, aga töötasin vahepeal. Majanduslikult suht jube aeg. Ülikoolis 1991-1996, 5a õppekava oli siis bakas. Kusjuures meil ei olnud EPA suhtes suurt eelarvamust, st osad erialad olid sellised, kus isegi käidi avatud uste päevadel nt raamatupidamine. Pigem oli hirm, et isegi eriklassi taustaga ei saa TTÜsse (või pigem see, et KUI saab, siis on raske sees püsida) ja sellest aspektist valiti siis ülikooli ja eriala. Maastureid meil veel ei esinenud, aga eraka teema oli küll juba olemas, siiski pigem küll mitme peale või mõne kohaliku suure elamise vabas toas. Ma õppisin Tallinnas, aga praktikal olin 2 kuud Tartus ja elasin keska pinginaabri tolleaegses erakas (sugulase isiklik katusekamber ja too oli Rootsis stipendiaat juba). Me sõime konkreetselt popcorni iga päev, sest see oli odav ja jõime teed. Ja käisime hästi palju külas kohalikel peredel (tal olid hästi külalislahked sugulased Tartus), kus oli lootust saada õhtusööki ning siis olid Tartus veel vanniga tuttavad :)))
KustutaVeider on see, et ma oma õpinguajast ja ka mõned aasad peale ei mäleta ka, et väljaskäimised oleks olnud rahaliselt keerulised, kuigi me olime ikka puruvaesed. Prioriteedid olid vist teised ja muidugi keegi väljas süüa ei ostnud. Heal juhul 1 õlu pubis õhtu jooksul ja pilet kontserdile. Jala koju, taksoraha polnud meil isegi 3-4a peale lõpetamist.
Majandusliku poole pealt ei oska ma kuidagi kaasa rääkida, sest ma ju elasin endiselt kodus vanemate rahakoti peal, ei mingeid töökohti ega õppelaene...
KustutaHmm, ma olen käinud nii eliitkoolis kui ülikoolis (tõsi, mitte Tartus), aga mul pole sellest ette näidata mitte ainsatki kontakti ega suhet. Ehh, ei oska mina ikka elada...
VastaKustutaJah, tegelikult see oleks muidugi veel hullem variant, aga siis saaks lapsevanemana vähemalt käsi laiutada, et "mina tegin kõik endast oleneva, et ta edukaks saaks!" :D
KustutaNojah, mu vanemad mulle seda ei õpetanud, et kuskilt tuleks mingeid kontakte või suhteid hankida vms. Ise ma ka tõesti sellise asja peale pole tulnud :D
KustutaNah, mina tean küll, et suhted teevad saatuse ja õiged sõbrad õigetest klubidest avavad uksed, aga mis krdi abi mul sest teadmisest on, kui mu jaoks jääb see tasemele: "Mingi teine inimene teeks nende võimaluste ja inimestega NII - aga ma ei ole mõni teine inimene"?
KustutaMul võttis ikka aastaid aega, et ma aru saaks - ma olen lihtsalt teistsugune inimene ja ma väga loodan, et ka mu lähedased on selle paratamatusega leppinud.
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
KustutaHaige värk. Sellistes seltskondades ei tahaks kyll õppida ega töötada.
VastaKustutaEga oli jah suht see teema, et EPA on kindel ei ja TÜ on ainus valik. Ma suhtlesin samas igasugustega, kuigi eks põhisuhtlusringkond oli siiski TÜ-st. Samas kutsekooli inimestega ei puutunud kuskil kokkugi, need ühiskonnad omavahel ei segunenud.
VastaKustutaTäna on loomulikult haige mõelda, et mis imelik mõttemaailm siis oli...
Mul käis ülikooliaegne peika kutsekas ja veel põhikoolibaasil. Seda oli kõrvalt ikka kole vaadata, kuivõrd mahajäänud keskkonnad need toona olid. Loodetavasti on praeguseks olukord paranenud.
KustutaAlg ja põhikool Mustaka tüüpmammutkool, neli klassi 40 õpilast klassis. Seltskond kirju geeniustest pättideni. Sellest ajast suhtlen vaid kahe tüübiga.
VastaKustutaGümnaasium eliitkoolis, meie ajal võeti enamasti vastu siiski võimete mitte niivõrd vanemate tutvuste tõttu. Klassis oli mitut sorti rahvast: võimekad (isiksused ja nohikud) ning vanemate sokutatud (karjeristid ja nohikud). Klassist said ülikooli sisse kõik 100%, kooli tase oli ikka pikalt üle sisseastumiseksamite läve. Koolist sidemeid tollal suurt kaasa ei võetud. Mitmed klassikaslased praegu tuntud tegelased.
Valisin eri ülikoolidest TPI praktilistel kaalutlustel. Viis aastat pidusid ja lõbutsemist, õppimist just nii palju, et olla hinnete poolest esimeste hulgas. Nõuka aja lõpus andsid paremad hinded eelise suunamisel. Puudus igasugune auahnus, sest puudus perspektiiv. Enamus praeguseid sidemed ülikooli ja malevakaaslastega.
Kanadas eliitkooli (überkallis erakool) kuulumine väga tähtis just tuleviku sidemete poolest. Karjääri saab siin teha kas tänu enda sidemetele, vanemate sidemetele või enda pealehakkamisele ja oskustele.
Jättes iroonia ja " me oleme kõik nii egalitaarsed" kõrvale. vaata faktidele näkku. Eesti on nii väike riik ( kui juba Kanadas, nagu TT kirjutab). Ja kuula ükskõik millist saadet ( ma sain siia tööle, sest sõber..) või mõnd parteid või ärieliiti. Suhted paratamatut loevad.
VastaKustutaÕnneks on Eestis võimalik VEEL tulla Abja-Paluojalt ja saada presidendiks ( sry, halb näide :)), aga sul on korduvalt kergem, kui keegi on toeks. Ma olen oma blogis ( vt Outliers) ühe raamatu kontekstis analüüsinud Eesti rikaste tausta. Ühed ja samad koolid.
Aga tõsi ka see, et kõigepealt tuleks defineerida edu ja õnn. Andekad löövad alati läbi. Keskmised vajavad tuge.
Kas see suhete mainimine vahel ei ole ka negatiivse alatooniga? Ma ise arvan, et head sõbrad õigel hetkel pigem päästavad ja just sellest aspektist, et keskmised vajavad tuge. Ma olen kuskil kommentaariumis ka öelnud, et minu inimesed leidsin mind ja mina neid just sellisel kriitilisel hetkel, mil vale seltskonna tulemusena oleks misiganes võinud juhtuda. Igatahes ei oleks ma siin, kus ma hetkel olen. Puhas juhus muidugi, mitte teadlik valik, aga ma olen nii tänulik nendele, kes tol hetkel mu elus olid ja siiani on.
KustutaMumst vähemasti Tartu ja "kasulike suhete-sidemete" (ka negatiivse alatooniga) põhiraskus lasub peamiselt EÜSil ja korp'idel? (ise tulin küll amiikade tutvumisõhtult tagurpidi tagasi ja rohkem ühegi akadeemilise org'iga end siduda ei proovinud, täiesti piisas segakoorist :D).
KustutaErialases mõttes on küll nii, et kuna meie kursus oli esimene, kellele seda eriala Eestis õpetama hakati ja valdkonda tegutsema jäänud vilistlasi ei ole siiani liiga palju pluss toimub pidev tööalane liikumine me instituudi teise eriala ja meie eriala vahel, siis tegelikult suurt osa valdkonnas töötavatest inimestest tead-tunned nii või teisiti. Ja ses mõttes suhted loevad küll, et "TÜ ....instituut" on vahel ka icebraker, ühine nimetaja, töises mõistes ka teatud kvaliteedimärk.
Mina läksin küll Tuuli Botikuna ülikooli õppima ja seejärel tabas mind suhtlemine ja see, kui palju ma leidsin sealt inimesi, kellega ma sobin.
VastaKustutaKusjuures su kirjeldatud "ülikoolieliiti" suhtus mu ülikooliringkond pigem eelarvamuse ja pika hambaga - "mingid karjeristid". Ma olin üles kasvanud ettekujutusega, et maailma kõige piinlikum asi on teha midagi raha pärast, ja tuttavad sattusid samasugused.
Tutvusi sõlmisin küll ja mul on neist siiamaani abi, aga hoiakutele kohaselt on loogika pigem "tuttavad, kes oskavad välja mõelda kujunduse lavastusele, mille idee mul pähe tuli, ja tuttavad, kes oskavad selles mängida, ja tuttavad, kes oskavad sellele muusikat teha, ja tuttavad, kes oskavad tantsida". Mitte "tuttavad, kelle abil saab rammusa koha", sest rammusa koha tagaajamine on jätkuvalt piinlik.
võib küll olla, et vahe on ajas - mu baka-aeg langes aastatesse 1994-1999.
Kustutapärast maka ajal kohtasin juba noori, kes olid astunud mingile erialale, "sest sinna sai minu tulemustega kergesti sisse", mitte sellepärast, et huvitas, ja ma vaatasin, silmad punnis, et kuidas nii saama.
KustutaEga sa juhuslikult semiootikat ei õppinud? Mu meelest olid nemad sotsiaalteaduskonnas hoopis teistsugune seltskond, kõrvalt kadedusega vaatasin, et paistab huvitav ja ühtehoidev kamp ja kui ma siis avastasin, et semiootika ise on ka ääretult huvitav, siis lausa kahetsesin, et ise seda õppima ei läinud. Sisse astudes ei olnud mul muidugi õrna aimugi, mis see semiootika endast kujutada võiks ja noh, kodust sain kaasa just selle "õppida tuleb seda, mis tulevikus raha sisse toob"-õpetuse.
KustutaMa kahtlustan, et selliseid päris kampsuneid ja anti-karjeriste võis väljaspool sotsiaali, juurat ja majandusteaduskonda kõvasti rohkem olla.
sugrimugri fill, mille alla toona käisid ka igasugused kirjandus-, teatri- ja rahvaluuleteemad (tänapäeval on need eraldi ja puhas sugri keeleteadus eraldi). Päris ühtehoidvaks kambaks oli see seltskond liiga suur, kuna nagu näha, erialasidki palju, kokku üle 70 hinge. Aga selliste hoiakutega inimesi leidus. Kusjuures mul tekkis varsti sõpru ka muudelt erialadelt, miskipärast eriti palju bioloogide hulgast, muude erialade filolooge ning matemaatikuid ja teolooge (kes mõnel juhul olid mõlemat korraga) sinna sekka. Pluss hulk muusikuid, kes olid õpieast juba pigem väljas. Aga hoiakud olid üldiselt samad.
Kustutasemiootikas pidavat praegugi väga hea seltskond olema. Tihti läheb sinna ka inimesi teist kõrgharidust omandama ja ma olen kuulnud ka seisukohta, et semiootikat ongi mõtet õppida vanemast peast, kui millestki muust on juba aimu. Sest siis on peas juba materjali, mille kallale selle tööriistakastiga minna.
KustutaMina õppisin semiootikat.
KustutaMeie kursus eriti isegi ei rääkinud omavahel. Kusjuures umbes pooled neist tundusid jumala toredad, aga ma ometi ei lähe end neile peale suruma (ja vbla nad mõtlesid minu osas samamoodi). Ühega rääkisime kord pikemalt, kui selgus, et ta vanemad elavad ka Nõmmel - kuidas selgus? Me saime Nõmmel tänaval kokku. Ja veel ühe neiuga laenasime üksteisele luulekogusid, mis kohustuslikus kirjanduses.
(Tagasiandmiseni ei jõudnud, mu Ahmatova on ikka tema käes.)
See-eest oli kümneinimeselisel kursusel ka kolm inimest, kelle ees ja suhtes tundsin kuiva õudust ja nende seas oli üll üks naine (minu arust ta oli vähemalt 35, vbla ka 40), kes tuli ise minuga rääkima, mitmel korral, ja ma tahtsin põgeneda või teda jalaga lüüa või mõlemat, sest kuidas niisugune üldse olla saab??? (Ehk: ka minu jaoks liiga imelik. Aga no peamiselt häiris mind tema sujuv teistehalvustamine "On nähtud küll neid ussidega lapsi, sügavat perset kraaaps-kraaps" ja lõputu jutuvada. )
Aga jah, ma olin ka veendunud, et tutvused tähendavad sõprust ja ühtehoidmist ja et klapivad ühesugused tegevused jne - lihtsalt mul ei olnud ka kunagi tunnet, et ma võiksin end peale ja seltskonda suruda, kui on mingite vaimsete tarkade inimeste seltskond. Nemad on ju mingid targad, mina olen ainult mina!
Ja nüüd ma enam ei TAHAGI teiste kultuuriinimestega seltskond olla. Ma ei taha pingutada, et nendega klappida. Aga tollal ma ei julgenud - kõik teised tundusid nii palju lahedamad kui mina, välja arvatud need, kes olid vastikud ja kellega mina ise suhtelda ei tahtnud.
Nojah, eks see kõik ole veidi "oleks" kõik. Ma võin ju mõelda, et oleks ma mingil teisel kursusel, küll oleks parem, aga ilmselt ongi igal pool omad kokkusattumused ja karid. Kindlasti on "süüd" endal ka, ma ka ei ole selline inimene, kes kuhugi seltskonda end kergesti sisse sööks.
Kustutamul võib-olla vedas väga. Nt sellega, et ma sattusin mingil iks moel inimeste peale sedakaudu, et me tegime midagi koos - muusikat, teatrit - ja selliste intensiivsete tegemistega on ka lihtne tuttavaks ja lähedaseks saada.
KustutaKusjuures ma ei läinud ülikooli eriliste tutvumisootustega, ma läksin ikka konkreetselt mõttega, et tahan seda ja teist õppida, ning ülikooli jõudes jäi ette veel ka kolmas ja neljas asi. ja siis neid asju õpppides juhtus jälle vahel, et sõbrunesin kellegagi või vähemalt tekkis selline tutvus, kellega saan tänapäevani vajadusel mingit ühist vankrit vedada.
Vähemalt kaks korda käis nende kontaktide teke nii, et keegi võttis mul ise nööbist kinni, sest ma olin talle nt sisseastumiseksamil silma jäänud, või siis ma tegin kellegagi midagi koos ennastunustavalt, nt laulsime koridoris mitmehäälselt ja selle peale tuli vanem tudeng ja kutsus mu vanamuusikat tegema.
Notsu, sul VÕIS vedada. Aga ma siiski oletan, et ma olen nii asotsiaalne, et minul ei saaks sedasi "vedada" - näiteks kui minu juurde tuleks mu mingi semuga laulmise peale ligi keegi ja kutsuks vanamuusikat tegema, ma oleks: "Ei, me niisama ... ei ma tegelt ei oska laulda, päriselt, vahel on head hetked, vahel ei ole, ei, mkmm." ja ei läheks kohale.
KustutaEhk: said inimestega lähedaseks, sest tegid nendega koos teatrit, muusikat vms.
No ma mõtlesin ka kogu oma Tartu-aja, et kuskil ei ole tegelt kirjas, et ma EI TOHI tudengiteatrisse kandideerida. Ma TEGELT võiksin.
Aga ikka ei kogunud vaprust, pealehakkkamist ja otsustavust ühelgi aastal niipalju kokku, et proovima minna.
Kusjuures loogika ei olnud: "Ju ma siis väga ei tahtnud." Vastupidi. Loogika oli: "Ma nii HIRMSASTI tahan, et oleksin jube pettunud, kui midagi välja ei tule. Nii et ma parem ei proovigi."
Mhmh, tudengiteater, mul ka. Kusjuures ma keskkoolis käisin kooli näiteringis, aga sealset rahvast ma juba tundsin. Ma ei kujutanud ette, et ma läheks tudengiteatrisse proovimagi, aga unistasin küll, et küll võiks seal tore olla...Ma isegi ei mõelnud, et oleksin pettunud, kui ei saa valituks vms, lihtsalt ma ei adunud nagu, et asjad nii käivadki, et teised, kes seal on, niimoodi sinna läksidki. Oli selline "ju see pole minu jaoks, mind pole sinna ju kutsutud, kes mind seal ootab" mõtlemine.
Kustutajah, jah!
Kustutama tglt ei läinud kuhugi tudengiteatrisse ise. Läksin vanamuusika tundi, sest kutsuti ja ma mõtlesin, et lähen vaatan. Seal selgus, et võetakse absoluutselt kõiki, sinnamaani välja, et õppejõud tegeles aktiivselt viisipidamatute viisi pidama õpetamisega (ja oli selles ka mingil määral edukas). Mis tähendas ühtlasi, et kui juba viisi pidasid, siis erilist põdemiskiusatust ei tekkinud, pigem oleks olnud taktitu enda kallal vinguda, kui teine näeb kõrval vaeva, et lauldes viisile pihta saada.
Kustutaja esimesed teatritegemised olid samas seltskonnas.
Kustutaaa, ja miks ma kutsumise peale läksin, kuigi ma olin samuti hirmus häbelik ja eeldasin, et ma ei meeldi inimestele ja mind ei taheta kuskil näha - ma lihtsalt õudselt tahtsin mitmehäälselt laulda ja olin valmis igale poole minema, kus mulle pakutakse inimesi, kes oleks nõus seda tegema.
Kustutapmst mulle hästi tüüpiline asjadekäik, kus ma tahan õudselt teha midagi, millel pole inimsuhtlusega otsest pistmist (tahan laulda. tahan seda või teist keelt õppida. tahan vana tantsu kirjeldusest aru saada, mismoodi ta käis), aga selle käigus tekivad kogemata suhted.
Kutsumise peale ma oleks ka ikka ilmselt läinud, see oleks hea ukseavaja olnud, aga ei olnud kutsujaid.
Kustutanjah, siit ilmselt paistab, et mu võimetusel nähtamatu olla (kui pehmelt öelda) on ka oma häid külgi. Pahatahtlike inimeste hulgas tähendab see rünnakuid, aga kui heatahtlike inimeste hulka sattuda, kutsuvad nad seepeale toredatesse kohtadesse, ja ülikoolis oligi kuidagi harjumatult palju heatahtlikke inimesi.
KustutaKui tahad elus ise hakkama saada mitte teiste peale lootma jääda pead omandama vähemalt ühe eriala/oskuse mis mugavalt ära elatab. Siis võid muretult hobidega tegeleda nii palju kui süda kutsub.
VastaKustutaEks inimestel see "mugavalt" muidugi erineb ka.
KustutaTipikad irvitasid kõigi üle - altpoolt alates Peda, EPA, Ülikool.
VastaKustutaÜlikool oli seepärast enam-vähem vastuvõetav, et nädalavahetuseti (kui just oma kursa pidu polnud), käidi Tartus tüdrukuid noolimas:) Konsi omasid vaadati niisama pilukil silmadega, need olid nagu üldisest pingerivist väljas. Muidugi on tipi-aegsed suhted endiselt soojad - sel kevadel saame 16st elusolijast 12 kokkutulekule:)
Meieaegse nooruse oluline lisa oli malevaelu ja sellest tulenevad isiklikud ning hilisemas tööelus ka töised suhted.
Jaa, tipikad olid ka hinnas tõesti, seda ma samuti ema jutust mäletan ning Peda oli alla arvestust. Oli veel miski pisi-Peda ka, see ilmselt veel hullem :)
Kustutahuvitav, mul on nagu meeles, et tipikatele vaatasime ka kergelt ülevalt alla, sest kas ta nüüd ikka päris ülikool on. Tunnet süvendas ekvaatoripidu tipikatega (sai tehtud loogilisel kaalutlusel, et teeme suuremalt jaolt naistest koosneva kursusega ühise peo suuremalt jaolt meestest koosneva kursusega), kus suurem osa neist olid kuidagi totud ja osa oskas end ka kuidagi rumalalt purju juua, eriti eredalt on meeles üks vend, kes tuias ringi ja kordas kogu aeg lauset "tüdruk, ära mängi tulega". Eriala, tõsi küll, ei mäleta.
KustutaSelleks ajaks oli aga Tallinnasse siginenud humanitaarinstituut ja nendega tundsin vähemalt mina küll tõsist rivaliteeti. Umbes et kuna neil sai itaalia keelt erialana õppida, siis oli mul tunne, et ma pean siis eriti kõvasti õppima, et näidata, et polegi seda eriala mul õppimiseks tingimata vaja. Või noh üleüldse oli EHI-katega suhtes tunne, et neile peaks ennast nagu kogu aeg tõestama, et ma olen ikka piisavalt tark.
a vbla oli tipi reputatsioon üheksakümnendateks muutunud.
KustutaMa arvan ka, et see on ajas muutunud. Peda on nüüd ju Tallinna Ülikool ega ole sugugi kehva mainega enam.
Kustuta