Viimasel ajal olen tähele pannud sellist kummalist fenomeni, et näiteks lugedes raamatut, mis on parasjagu põnev ja kus tegelasi on rohkem kui ühel käel sõrmi, pean ma mõne nime taasilmumisel tõsiselt meenutama, et oot, kes tema nüüd oligi. Äsjaomandatud info justkui ladestub kuhugi mädasohu, kust seda on raske välja õngitseda. Samas, teistpidi saan ma sealt kätte info, mille olemasolust mul endal vähimatki mälestust ei ole. Näiteks igasugu mälumängude puhul olen ma aru saanud, et pean oma esmast instinkti usaldama, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas ja kust ma mingeid asju tean. Eile küsiti mu käest näiteks saksa rahvuseepost ja automarki, mille mudel on Cayman. Panin esimese hooga täppi ja ma tõesti ei tea, kust see info mul pärineb. Lihtsalt pealiskaudsed faktid ilma igasuguse taustata. Ma ei tea, kuidas ma tean. Hirmu ajab peale natuke.
Kusagil peas on õudselt palju informatsiooni, aga ma ei saa sellele ligi. Vahel mingite seoste tõttu mõni laegas avaldub - no näiteks kui keegi räägib mingist sündmusest, milles ka mina osaline olen olnud, oma nurga alt ja siis mulle meenub, et aga jaa, ka mina tegelikult mäletan seda. Teine küsimus, kas ma ikka mäletan või mulle tundub, sest teine räägib, et nii oli? Keeled, mida oma olen õppinud, aga ei kasuta, mingites situatsioonides meenuvad. Kus nad muidu on? Miks ma neile niisama meelde tuletada püüdes ligi ei saa?
Mulle tundub see inimeseti erinev ka. Näiteks võivad teised mulle ära rääkida mingi filmi või raamatu süžee, mida nad kunagi näinud/lugenud on. Mina võin ainult öelda, kas see asi jättis mulle hea või halva mulje, aga et süžeed meenutada - ei, sellega ma küll toime ei tule. Raamatute kohta võib öelda, et ma olen neid ehk liiga palju lugenud, seepärast ei mäleta, aga filme ma eriti palju vaadanud ei ole ja ikka ei midagi. Äkki ma neid olen liiga vähe vaadanud? Äkki minu aju jaoks ei ole süžee oluline tundunud, et see salvestada? Selle asemel on kuskil tonnide kaupa kasutuid ja seostamata fakte, mis mingitel imelikel hetkedel kuskilt välja hüppavad.
Saaks kuidagi katalogiseerida seda kõike, mingit toimivat otsingumootorit oleks vaja, õudselt tahaks teada, mis seal kõik tegelikult on! Seda vist ei saa, jah? Aju ahmib endasse elu jooksul igasugu tarkusi, aga inimene sureb ikka lollina.
Mälu on huvitav asi. Mul on ka ammu mängitud mälumängust sarnane kogemus. Et kuskilt tuleb vastus, endalgi on imelik seda välja öelda. Ent siis selgub, et see on õige.
VastaKustutaPillimänguga on midagi sarnast. Olles loo selgeks õppinud, teadlikult enam ei tea miks sõrmed just sinna liiguvad, kus nad liiguvad. Ainult õppimise alguses teadsid. Esinemise ajal see muidu nii sujuv lihasmälu hakkab tõrkuma. Siis püüad teadlikult sõrmi juhtida ja avastad oma õuduseks, et sa ei tea, kuhu ja miks sõrmed peaks minema.
Lihasmälu osas meenub kohe see, kuidas tuttaval trepil saad pimedas täpselt nii kaua kenasti hakkama, kuni mõtlema hakkad.
KustutaJah, sama asi. Olles harjunud kõike pidevalt kontrollima ja üle kontrollima ja kõiges kahtlema, sest kardad teha vigu... on ainuke variant lahti lasta ja usaldada seda, mis tuleb. Kontrollivajadus ja hirm on omavahel seotud.
KustutaMälumängust tuleb kohe üks juhtum meelde, kus mitmesuguste vihjetega, mis mulle suurt midagi ei öelnud, pilt oli vist ka, küsiti kindral Montgomeryt, ma vaatasin küsimust ja ütlesin ülejäänud võistkonnale, kes ka ei teadnud, "Montgomery kõlaks hästi," no ja oligi.
KustutaMäluga on vahel nii, et ta nagu uuendab ennast kaartide pin koode on vaja üle vaadata kuigi eile teadsid. Kui kuskilt kuuled, loed või näed salvestub, ajus on selline mootor mis otsib sarnasusi ja sidemeid kui ütled mingi sõna, siis pea pakub välja seosed ilma et sa mõtlema peaks.
VastaKustutaPin koodidega on veel see ka, et sa ju ei usu, et ära oled unustanud - "raudselt oli 6789", topid seda kangekaelselt kolm korda, kuni masin kaardi ära sööb ja pärast vaatad, et hoopis 1234 oli see kood, kust see 6789 tuli, ei tea.
KustutaAju salvestab tohutus koguses mõttetut seosetut pahna, õnneks enamus sellest ununeb. Kahjuks ei suuda inimene kuigi hästi kontrollida mälu salvestamise protsessi ja olulist mitteolulisest eristada. Rusikareegel, et seostatud info jääb palju paremini meelde ;) Pin koodidega mul probleeme pole, ei unune ega lähe segi, maksimaalselt ju 8 numbri pikkused. Salasõnadega veits keerulisem aga eile näiteks sain esimese katsega pihta ühele, mida pole aastaid kasutanud.
VastaKustutaNo tore, ma hakkasin kohe mõtlema, et enamasti ma jah seostan ka koodid mingi infoga, näiteks kunagi oli mul kood 5035 - pool ja poolest kümme rohkem. Seejärel hakkasin mõtlema, mis mu praegune kood on ja vot ei tule enam meelde, see 5035 on ees. Meeldetuletuse saan pangast tellida mitte enne nelja õhtul - kui ma vahepeal poodi lähen ja viipemakse ei tööta, siis imeline! Viipemakse on ka muidugi üks saatan, mille tõttu kood kergemini ununeb, sest ei kasuta nii sageli.
KustutaMulle tundub, et mul on koodid ka pigem lihasmälus, nii kui mõtlema hakkan, kukun kahtlema.